[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

hõõrel ‹-rla, -rlat 2› ‹s›
zool kitiinhambakestega kaetud riivilaadne elund limuste suuõõnes v. neelus

karp1 ‹karbi 21› ‹s›

1. väga erineva kujuga väike madalavõitu hrl. kaanega varustatud papist, plekist vm. materjalist kastike (sageli on juurde arvatud ka selle sisu). Papist, plekist, puust, kasetohust karp. Ümmargune, nelinurkne karp. Karpi avama, sulgema. Karbis on hambapulber. Kingad pakiti karpi. Riiulil olid kompvekkide ja küpsiste karbid. Kolm karpi filmilinte. Karp šokolaadi. Laual oli karp paberosse, sigarette. || vastav plekist hermeetiliselt suletud konservisäilitusvahend (hrl. koos sisuga). Konservid on karpides ja purkides. Karp sprotte, kilu. || piltl (kastikujulise hoone, eseme, seadmeosa kohta). Suvilakruntidel on väikesed majad – täielikud karbid. Maja karp 'maja viimistluseta kujul, maja kere' on juba püsti, valmis. *.. laulis Taaveti pea kohal reproduktor, väike mustjaspruun karp .. T. Vint.
▷ Liitsõnad: assortii|karp, ehis|karp, ehte|karp, hoiu|karp, hülsi|karp, ilu|karp, kilu|karp, kinga|karp, kingitus|karp, kompveki|karp, konservi|karp, korjandus|karp, kreemi|karp, käsitöö|karp, maniküüri|karp, paberossi|karp, prilli|karp, puudri|karp, ravimi|karp, seebi|karp, sigareti|karp, sirkli|karp, sõrmuse|karp, šokolaadi|karp, tordi|karp, võikarp; metall|karp, nahk|karp, papp|karp, plastmass|karp, plekk-karp; maja|karp, toakarp; haru|karp, jaotus|karp, klemmi|karp, lülitikarp.
2. limuste lubikoda. Järvekarbi karp koosneb kahest poolmest. Mitmete limuste karpidest saadakse pärlmutrit. Tõmbus oma tuppa nagu tigu karpi.
▷ Liitsõnad: austri|karp, kauri|karp, teokarp; konnakarp.
3. karbid pl zool klass vees elavaid kahest poolmest koosneva lubikojaga limuseid (Bivalvia). Rannikumerede kaljudelt korjati austreid ja muid söödavaid karpe.
▷ Liitsõnad: jõe|karp, järve|karp, kamm|karp, oherd|karp, pärli|karp, ranna|karp, rõõnes|karp, ränd|karp, südakarp.
4. bot mahalangeva kaane varal avanev kupar (näit. koerapöörirohul)

karp|lubjakivi
geol peamiselt limuste lubikodadest koosnev lubjakivi

koda ‹koja 27› ‹s›

1. etn ürgne elamu, hrl. koonilise püstteibaist sõrestikuga ning lahtise tulekoldega keskel. Neenetsi, samojeedi koda. || (hilisemal ajal:) (lattidest kooniline) suveköök. *Suvine keedukoht oli väljas õues, roovikutest „koda” .. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: püst|koda, suitsu|koda, suvekoda.
2. (arhailise varjundiga, sageli ka poetiseerivas stiilis:) maja, hoone; kodu. Talle olid vürstide ja kuningate kojad avatud. *Mina tõotasin peremehe surivoodi juures, et valvan ta koda ja naist nagu tema oma silm. B. Alver. *Üks on minul püham koda – / minu vanemate maja! – / Vaikne, lihtne eesti talu. A. Haava. | piltl. Oma koda kalju peale ehitama 'oma elu kindlale alusele rajama'. Oma koda liiva peale ehitama 'oma elu ebakindlale alusele rajama'. || ‹hrl. liitsõna järelosana› esineb mõnedes asutuste, ettevõtete, töökodade nimetustes. *Harjusin oma raamatuid köita viima sinna kotta, kus ligines meistri 5-aastane juubel .. J. Semper.
▷ Liitsõnad: isa|koda, jumala|koda, keisri|koda, kohtu|koda, kuninga|koda, kõla|koda, püha|koda, rae|koda, sammas|koda, tsaari|koda, vangi|koda, vürstikoda; kaalu|koda, kauba|koda, klaasi|koda, köite|koda, mõtte|koda, mündi|koda, parkali|koda, pesu|koda, sae|koda, sepi|koda, trüki|koda, töö|koda, valu|koda, vanutus|koda, vase|koda, viina|koda, värvimis|koda, õllekoda.
3. välisukse ja sisemiste ruumide vaheline eesruum (hrl. maamajades). Rehetoa, sauna koda. Astusin trepilt kotta. Jättis mantli kotta. Pani pakid kotta maha. Kojas oli poolhämar.
▷ Liitsõnad: ees|koda, trepi|koda, tuule|koda, vahekoda.
4. pol parlamendi põhiline struktuuriüksus. Inglise parlamendil on kaks koda.
▷ Liitsõnad: alam|koda, saadikute|koda, ülemkoda.
5. kutsekoda. Õpetajate Koda. Arstide Koda.
6. anat südamekoda. Vasaku koja kokkutõmbel paiskub veri vasakusse vatsakesse.
7. zool selgrootute (näit. limuste, käsijalgsete, paljude juurjalgsete) keha ümbritsev kõva kate. Tigude, karpide kojad. Ammoniidid olid enamasti spiraalse kojaga.
▷ Liitsõnad: karbi|koda, limuse|koda, lubikoda.
8. bot koldvetikate ja silmviburvetikate tselluloosist rakuümbris
vrd ema|koda
vrd lapse|koda
vrd luku|koda
vrd nõelakoda

lubi|koda
zool limuste ja kambriliste keha ümbritsev lubiainest moodustis. Labateo keeritsjas lubikoda. Karpidel on kahest poolmest koosnev lubikoda.

mantel ‹-tli, -tlit 2› ‹s›

1. mitmesuguse kuju ja tegumoega ülerõivas. Meeste, naiste, laste mantlid. Pikk, lühike, lai, taljes, kehasse töödeldud, raglaanlõikega mantel. Õhuke, kerge, paks, voodrita, sooja voodriga, vatiiniga, karusnahkne, karusnahkse kraega mantel. Mantel on juba võrdlemisi kulunud. Jakist on vähe, nüüd käiakse juba mantliga. Paneb, ajab mantli selga. Võtab mantli seljast (maha). Mehel oli mantel seljas ja müts peas. Miks sa mantlis, mantliga istud? Mantel õlgadel, üle õla. Mantel eest lahti. Nööbi oma mantel kinni. Dominikaani mungad kandsid musta, kapuutsiga mantlit. | piltl. *.. valge mantli ja rohelise mütsiga õigeusu kabel .. J. Piiper. || lindude selja ja tiibade kattesulestik. Hõbekajakal on sinihall mantel.
▷ Liitsõnad: drapp|mantel, koverkot|mantel, kummi|mantel, nahk|mantel, nailon|mantel, plastikaat|mantel, present|mantel, sametmantel; hommiku|mantel, kasuk|mantel, keiser|mantel, kevad|mantel, klošš|mantel, kolmveerand|mantel, ranna|mantel, suve|mantel, sügis|mantel, talve|mantel, telk|mantel, tolmu|mantel, vihmamantel.
2. kõnek (peksmise kohta:) nahatäis, keretäis. Sai niisuguse mantli, et mäletab. *Küll me talle veel ükskord mantli anname, kui ta järele ei jäta! V. Beekman.
3. zool. a. limuste ja käsijalgsete keha seljapoolelt külgedele alla rippuv ning keha kattev nahakurd b. mantelloomade keha kattev sültjas väliskest, tuunika
4. tehn väliskest, ümbris vms. (ka manteltoru, ratta väliskummi vms. kohta)

pärl ‹-i 21 või -i, -it 2› ‹s›

1. limuste, eriti karpide kodades arenenud (kerajas) pärlmutrist moodustis, mida kasut. ehete valmistamiseks ning rõivaste kaunistamiseks; helmes. Valge, roosakas, kollakas, pärl. Jaapani, India, Austraalia pärlid. Kasvatatud pärlid. Kas see pärl on ehtne? Pärlitest kaelakee. Käevõru pärl. Pärliga sõrmus, lipsunõel. Pärlitega tikitud vöö, kleit, mantel. Pidulikel puhkudel kandis ta pärleid 'pärlitest kaelakeed'. Pärleid 'neid sisaldavaid limuseid' püüdma. Hambad säravad pärlitena, kui pärlid. *.. rohekad lained kiirgasid otsekui purpuris ja pärlites. O. Samma (tlk). | piltl. Silmis helkisid pisarate pärlid. *.. ikka sukelduvad nad tuukritena oma rahva hinge ja toovad sealt nähtavale ühe säravama pärli kui teise. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: klaas|pärl, puu|pärl, sora|pärl, tehis|pärl, võltspärl; higi|pärl, kaste|pärl, vaigupärl.
2. piltl miski (v. keegi) eriti kaunis, väärtuslik v. erakordne. Eesti luule kauneimad pärlid. Piiblis on kohti, mis on omaette kirjanduslikud pärlid. Selle kunstniku loodud portreed on tõelised pärlid. Ameerika linnade pärl on San Francisco. Pühajärve on nimetatud Eesti looduse pärliks. See postmark on minu kollektsiooni pärl. See poiss on pärl, osake teda hinnata! *Isegi kui poeet on šarlatan .. – võib ta suust pärleid pudeneda.. R. Rimmel.
▷ Liitsõnad: luule|pärl, mõttepärl.
3. trük 5-punktiline trükikiri

pärlmutri|kiht
(mõnede limuste, eriti karpide kodades)

pärlmutter ‹-mutri, -mutrit 2› ‹s›
mitmete limuste (eriti karpide ja tigude) koja siseküljel leiduv (vikerkaarevärvides) helklevalt läikiva aine kiht. Pärlmutrist nööbid, pandlad. Pärlmutrist inkrustatsiooniga laegas. Noapea oli pärlmutriga kaunistatud. Hambad sätendasid, sädelesid pärlmutrina.