[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

libe ‹-da 2›

1. ‹adj› (hrl. mingi pinna kohta:) sile (ja märg v. limane) ning seetõttu väikese hõõrdetakistusega. Libe tee, tänav. Libedal jääl võib kergesti kukkuda. Libedad veealused kivid. Libedaks hõõrutud parkett. Rehavars on libedaks ja läikima kulunud. Lühikese libeda karvaga koer. Libeda tallaga kingad. Püüdis libedat seent kahvli otsa saada. Pane võid leiva peale, on libedam alla minema. Libe nagu angerjas, luts, tatt. || (sellistest pindadest tulenevate teeolude kohta). Täna on väljas hirmus libe. Libedaga, libeda peal tuleb ettevaatlikult käia, astuda. Autojuhid teavad, et libedaga pidurdustee pikeneb. Sulaga on libedam kui pakasega.
2. ‹adj› piltl lipitsev, libekeelne; peen, klanitud; osav, peenike (oma eesmärkide saavutamisel). Oskab olla libe ja mesimagus, kui midagi tahab. Ülemuste ees on ta libe ja alandlik. Meelitab naisi oma libedate juttudega. Ta on libe poiss, oskab meeldida. Libe sell ei jää kunagi millegagi vahele. Libeda keelega mutike. Libe kelm, hangeldaja. Küll on libe 'lipitsevalt sõbralik' koer. Libe keel, tige meel. Eest silma libe, taga selga tige. *.. et eit tütrele käsu andis, ta pidada [rätsep] Õhu ümber libedam olema .. A. Kitzberg.
3. ‹s› kõnek lehelis, tuhavesi. Vanasti tehti kasetuhast libedat, sellega pesti pesu. *.. Verijõe muda ei võtvat valgest riidest enam välja ükski kurikas ega libedaga keetmine. M. Raud.

libedal(e) teel(e) vt tee [1]