[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

leppima ‹lepin 42›

1. (millegagi v. kellegagi) rahul olema, küllalt heaks, kõlblikuks v. piisavaks pidama, mitte paremat, enamat v. muud nõudma; nõustuma, nõus olema. Lepi sellega, mis on. Lepib vähesega, piskuga. Tuli leppida kehva toiduga. Pidi paratamatusega, oma saatusega leppima. Olukord on talumatu, sellega ei saa kauem leppida. Ma ei saa kuidagi leppida mõttega, et .. „No olgu siis nii,” leppis Jaan lõpuks. Mullune maailmameister pidi seekord leppima neljanda kohaga. Mustsõstar ei lepi liivamaaga, see nõuab sügavat musta mulda. || leplikuna kellegagi (kokku) sobima. *Ta nägi, et koduõues loomad leppisid üksteisega hästi ja kuulasid inimeste sõna. R. Sirge.
2. viha pidamast, tülitsemast, vaenujalal v. pahuksis olemast lakkama. Vahel nad tülitsevad ja on vihased, siis jälle lepivad. Meil pole midagi leppida, me pole tülis olnudki. Tulin sinuga leppima.
3. kokku leppima. Lepime nii, et kohtume homme õhtul kell kuus raekoja ees. Suurmeistrid leppisid 52. käigul viigile. *Võtsin .. sulase ja tüdruku majasse, esimesele leppisin nelikümmend rubla, teisele kakskümmend rubla aastas palka .. J. Sandra. || kõnek kihla vedama. Lepime, et söön 20 muna korraga ära! Mille peale lepime? – Pudeli õlle peale.

kokku leppima
suulist lepingut, kokkulepet sõlmima. Koosoleku aja lepime kokku hiljem. Leppisime kokku, et kohtume homme uuesti. Neil on juba pulmapäevgi kokku lepitud.

ära leppima
leppima (2. täh.) Mis te tülitsete, leppige ära. Leppisin temaga ära. Anti kätt ja lepiti ära.