[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aelema ‹-leda 37 või kõnek -lda 38›

1. end aeg-ajalt liigutades lamama; vähkrema; püherdama. a. (laisana, roidununa, mõnuledes jne.) end aeg-ajalt liigutades pikutama v. vedelema. Aelevad poole päevani voodis ega viitsi tõusta. Temast pole enam töömeest ega tegijat, aeleb päevade kaupa selili sängis. *.. visata võõras kohas pikali, aeleda ja siruleda nagu kass. L. Promet. b. (unetusest, rahutusest, valust jne.) vähkrema, visklema, vintsklema. Terve öö ta aeles unetult asemel. Palavikus laps sonib ja aeleb. *.. kaks järgmist, kes mõõkadega välja astusid, aelesid varsti veriselt sepa jalge ees maas. E. Bornhöhe. c. (vallatusest, liikumisvajadusest jne.) vähkrema, püherdama. Lapsed aelesid ning hullasid värsketes heintes. Põrsad aelevad poris.
2. (rahutult) siia-sinna, edasi-tagasi liikuma. Lasipuu külge seotud hobused aelesid kärsitult. *Teinekord lähevad jälle sead kesale ja vana virin aeleb jälle niisama ühest kohast teise. O. Luts. *Kesk tuba aeleb viieaastane sassis peaga Miku paljaste harukestega kaksiti luuavarre peal. Juh. Liiv.
3. hlv. a. (ringi, ümber) hulkuma, (ringi) luusima, kolama. Poisist pole töömeest – joob ja aeleb küla mööda (ringi). Pole teda mitu päeva näha olnud, ei tea, kus (ümber) aeleb. *Kui viinavõtja mees aeles Koljagi sagedasti väljas. R. Sirge. b. ringi ajama, ringi tõmbama, amelema. Mees hakkas jooma ning naistega aelema. Ise alles plikake, aga juba aeleb poistega (ümber).

amelema ‹-lda 38 või -leda 37›
armatsema, kergemeelselt armusuhteid looma, ringi ajama, ringi tõmbama; kurameerima, tiiba ripsutama. Abielus naine, aga ameleb teiste meestega. Tüdruk joovat ja amelevat poistega. Härra oli kippunud teenijaga amelema. *Temal [= Mariihenil] oli noorhärraga tegemist. See näis ka hästi noorte neidude ümber amelda oskavat. A. Kitzberg. *Pummeldas, pummeldas ohjeldamatult ja ameles vahel ka esimese ettejuhtuva naisega. P. Kuusberg.

ebelema ‹-lda 38 või -leda 37›
edvistama, ebeldama. Ebelev plika. Ebelev naer, kõnnak, pilk. Tütar jäi austajate seltsi ebelema. *.. nägi uut majalist vanaperenaise ümber aina ülilahkesti ebelevat ja kõiki tema arvamisi heaks kiitvat. M. Metsanurk.

hagelema ‹-lda 38 või -leda 37›
hrv protsessima, kohtuskäimist harrastama

hõbelema ‹-lda 38 või -leda 37›
hõbejalt paistma, hõbejalt virvendama. Kaugemal hõbelesid paplid. Kuuvalguses hõbelev merepind. *Männid hõbelevad raskes härmas. E. Hiir. *Läbi sinkja vinetuse hõbelevad jõeharud.. J. Semper.

jagelema ‹-lda 38 või -leda 37›
sõnelema, tülitsema, nääklema. Lapsed läksid üksteisega, omavahel mänguasjade pärast jagelema. Jagelesin vennaga tihtipeale. Koosolekul jageldi otsuse sõnastuse ümber. Koerad jagelesid kondi kallal.

jamelema ‹-lda 38 või -leda 37›
kõnek jagelema, nägelema; jändama. Jamele siin elu lõpuni joodikutega. *Nõnda need kaks meest seal koorejaama ees jamelesid ja kemplesid. I. Sikemäe. *Selle [= maniski] rinnakilbi olin nööpide ja kingadega jameledes hoopis unustanud.. R. Tiitus.

jäselema ‹-lda 38 või -leda 37›
murd näselema. *..nagu väikesed lapsed, kes jäselevad.. A. Ravel (tlk). *Mõne minuti jäselevad koolivennad veel sel kohal ja sammuvad siis jälle edasi. O. Luts.

kibelema ‹-lda 38 või -leda 37› ‹adj›

1. kärsitusest mitte paigal püsima, kärsitu olema; kärsitult midagi teha tahtma v. millegi ootel olema. Ära kibele, seisa paigal! Ärge kibel(e)ge, paar minutit veel ja hakkame peale! Poisid kibelesid ootusest, põnevusest, kärsitusest. Eit kibeles uudishimus. Ta kibeles teada saada, millest seal räägiti. Tüdrukuke kibeleb öelda, mis ta näinud. Kibeleb nagu süte peal, nagu nõeltel. Poiste südamed kibelesid, tarvis oli minema hakata. Käed kibelevad töö järele. Hobused kibelesid lasila ääres. *Juba siis, kui aedade ääres valendab veel lumi .., kibeleb sarapuu Sõerumäe nõlvakul õitsemisega. K. Põldmaa. || kärsitult kuhugi v. midagi tegema kippuma; millegagi kiirustama. Kibeleb tööle, koju. Poisid kibelesid teele. Ta kibeles sooja tuppa, koju minema. Ma kibelesin uut raamatut lugema. *Rongini oli veel aega, aga juba kibelesid Kitsed minekuga. J. Semper. || muret, rahutust tundma. Süda ei anna rahu, muudkui kibeleb. *Juba õnnis õhtuke käes, pereeit hakkab kibelema – ei vanameest tule ega tule. I. Sikemäe. || piltl rahutult, tunglevalt esile pürgima; pakitsema. Hulk asju kibeleb südamel, millest kõigest tahaks rääkida. Ootusärevus kibeleb rinnus, hinges. Temas kibeles kättemaksuhimu.
2. kergelt kipitama, pisut kibe olema, kihelema. Sääred kibelevad kõrretüügaste torkeist. Külm vesi võttis sõrmed kibelema. Rehetolm võttis ninasõõrmed kibelema. Päikeses sätendav lumi paneb silmad kibelema. Silmalaud, silmad kibelesid nutust. Olen veidi külmetanud, kurgus kibeleb.

kidelema ‹-lda 38 või -leda 37›
murd haiglane, põdur olema. *.. vaja vähemasti nüüd vana Saarikut kaema minna. Võib-olla tõesti kideleb või on päriselt siruli? V. Ilus.

kihelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. (kergelt) sügelema. Nahk, selg kiheleb. Sääskedest puretud käsivarred kihelevad. Ninas kiheleb ja ajab aevastama. Kratsis kihelevat ihu, peanahka. *Et kihelevaid sarvi rutemini nahast vabastada, nühivad sokud neid vastu puid ja põõsaid. K. Põldmaa.
2. piltl mitte rahu andma; midagi väga teha tahtma, kibelema. Pillilugu pani tüdrukute jalad kihelema. Mehel kihelevad käed töö järele. Poistel kihelesid rusikad kakluse järele. *No mistarvis tahad sa endale suvilist võtta? Nagu kiheleks sul raha taskus. A. H. Tammsaare.
3. rahutult nihelema, kihevil olema, kibelema. Kiheleb istmel, nagu oleksid tal sipelgad kallal. Ta hakkas oma koha peal kihelema.
4. hrv kihama, sagima. *.. oli sõjaväel läbi käia ääretu kõrbemaa, täis teravaid sõmerkive ja kihelevaid siuge. A. Tassa. *Kõrgel on tähti, nagu oleks suur käsi sätendavat puru vastu laotust paisanud, mis helgib ja kustub ja virvendab ja nagu kiheleb sädemetena. K. A. Hindrey.

kimelema ‹-lda 38 või -leda 37›
murd sädelema, läiklema. *Aga kui uuesti sinna vaatas, märkas ta halvatu silmanurkades kimelemas laia, jämedat pisaravett .. R. Sirge.

kogelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. kõnetõkestusega, ühel häälikul peatudes v. üht silpi korrates rääkima. Hakkas närvivapustuse tõttu kogelema. „K-kuidas, palun!” kogeles mees. *„Ka-kas mõ-mõlemad tahate sooja?” küsis ta hirmust kogeldes .. R. Roht.
2. takerdudes, sõnu korrates v. otsides, ebakindlalt kõnelema. Kogeles kohmetult, aralt tänusõnu. Õpilane vastas väriseval häälel ja kogeldes. „Ma... ma... kogemata,” kogeles poiss. Kokutas ja kogeles midagi uuest kohtamisest. *„Kas ma... kuidagi valesti või?” kogeles nüüd väheldane mees .. R. Vellend.

kribelema ‹-lda 38 või -leda 37›
mitte rahu andma, kripeldama. Südamel kribelema. Poisi süda vist natuke kribeles selle asja pärast. *Minus kribeles ja nakitses, justkui oleksin midagi unustanud, midagi kaotanud või midagi hoopis valesti teinud. O. Tooming.

kuselema ‹-lda 38 või -leda 37›
korduvalt alla kusema

kõhelema ‹-lda 38 või -leda 37›
kõhklema. *Kas minna või mitte minna? kõheleb Taavi tanumas. E. Maasik. *Ei ta kõhelenud enam suuremat kõneaine valikul, vaid rääkis kõigest.. A. H. Tammsaare.

kõnelema ‹-lda 38 või -leda 37›
rääkima
1. suulist kõnet tarvitama; sel teel mõtteid, arvamusi jne. väljendama. Vaikselt, kõvasti, valjusti, bassihäälel kõnelema. Hästi, ladusalt, aeglaselt kõnelema. Eesti, saksa, vene keelt kõnelema. Kõneleb Võru murret. Poisid kõnelevad inetult, ropusti. Laps õpib kõnelema. Loomad ei oska kõnelda. Ta kõneleb läbi nina. Joosepil on harjumuseks üksi, omaette kõnelda. Kõnele tõtt, õigust! Kellestki head, halba kõnelema. Vanaema kõneles lastele muistseid lugusid. Mees kõneles poistest kiitvalt. Kõike ei maksa uskuda, mis kõneldakse. Ära kõnele sellest mitte kellelegi! Olen sulle temast kõnelnud. Selle kohta kõneleb rahvasuu järgmist. Ära kõnele kätega! (öeldakse, kui keegi käsitsi külge kipub). | piltl. Hakkasid kõnelema automaadid, relvad. Sinu kasuks kõnelevad järgmised asjaolud. Pilgud, naeratused kõnelevad. Mehe südametunnistus hakkas vist kõnelema. Lapse pärani silmadest kõneles ehmatus, imestus. Tema teod kõnelesid ise enda eest. *Jälle hakkas temas kõnelema Lenkide veri ja Lenkide uhkus.. A. Jakobson. || kirjalikult millestki jutustama, midagi teatama, midagi käsitlema. Ajaleheartiklis kõneldakse sügiskünnist. Luuletus kõneleb kevadest. Seltsi põhikirjas kõneldakse liikmete õigustest ja kohustustest. Kroonika kõneleb eestlastest mitmes kohas. Romaanis „Kui Raudpea tuli” kõneleb E. Kippel Põhjasõja sündmustest. Arhiivimaterjalid kõnelevad, et..
2. vestlema, juttu ajama. Meil on vaja nelja silma all kõnelda. Ta püüdis kuulata, mida poistesalgas kõneldi. Asjad tuleb omavahel selgeks kõnelda. Jutt ei tahtnud vedu võtta, kõneldi niisama ühest-teisest. Homse koosoleku üle peab direktoriga kõnelema. Kellega sa seal kõneled?
3. kõnet pidama, kõnega esinema. President kõneles rahvale lossi rõdult. Kirikuõpetaja kõneleb kogudusele kantslist. Ta oli halb kõnemees, kuid kõneles ometi. *Koosolek algas. Esimesena kõneles üliõpilasest noormees. J. Vorms.
4. piltl millestki tunnistust andma, midagi aimata laskma v. tõendama. Need arvud kõnelevad majanduse tõusust. Õhurõhu järsk langus kõneleb madalrõhkkonna lähenemisest. Võistlustel saavutatud tulemused kõnelesid sportlaste heast vormist. Kõik kõneleb kevade lähenemisest. Kõik temas kõneleb tervisest ja elurõõmust. Korteri sisustus kõneleb pererahva jõukusest, isikupärasest maitsest. Faktid, arheoloogilised andmed kõnelevad, et.. *Ka kleit, mantel ja kübar kõnelevad, et ta mõtleb ainult riietusele. P. Kuusberg.

kügelema ‹-lda 38 või -leda 37›
kössitama, konutama. Külma käes kügelema. *.. Reida näeb seda, kui ta käed rüpes, tooliserval kügeleb kui halvatu. L. Hainsalu. *Mäe küljel kügeles segamini vanu puumaju. A. Murakin (tlk).

logelema ‹-lda 38 või -leda 37›
(aega raisates, tööst kõrvale hoides) jõude olema, laisklema. Ühed tegid tööd, teised logelesid. Kellelgi ei lastud logelda ega viilida. Logeleb töö ajal kohvikutes, õllebaarides. Pühapäeval logelesime mõnusalt rannas. *Nüüd logeleb ta isakodus, liigutamata lillegi. J. Lintrop.

muhelema ‹-lda 38 või -leda 37›
mõnusalt, rahulolevalt omaette naeratama. Muheleb heameelest endale habemesse. Muheleb rõõmsalt, lõbusalt, kavalalt, häbelikult. Mõned muhelesid, mõned naersid laginal. See mõte, lootus ajab muhelema. Madise juttude peale, üle ainult muheldi. „Mul on iga päev püha,” muheles mees. Mis sa muheled, mis sulle rõõmu teeb? Alati on ta heas tujus ning muhelev. Mehe nägu lõi muhelema. Muhelev nägu, ilme, pilk. *Liivaku vana oli mõnusas, muhelevas meeleolus. M. Metsanurk. | piltl. Muhelev täiskuu taevas.

murelema ‹-lda 38 või -leda 37›
hrv mures olema, muret tundma. Ema süda aina mureleb laste pärast. *Ta oli kindel, et seal rõkkas [laulda] mõni üksildane murelev mees, pudel pihus. P. Nemvalts (tlk).

müselema ‹-lda 38 või -leda 37›
murd (hullates) rüselema v. tõuklema. Lapsed müselevad koeraga. Poisid maadlevad ja müselevad murul. *Sipelgad müselesid ta suitsukoldses habemes .. N. Baturin.

nagelema ‹-lda 38 või -leda 37›
nägelema. Nad ei saa omavahel läbi, nagelevad iga tühja asja pärast. Naised läksid nagelema. Nageleb iga päev oma naabrinaisega. *Võib-olla moepärast pisut nageldi, et oleks põhjust lepituseks viinaklaasi tõsta. I. Sikemäe.

nihelema ‹-lda 38 või -leda 37›
(istudes, lamades) end rahutult edasi-tagasi nihutama. Istu, lama rahulikult, ära nihele. Niheleb ootusärevuses (siia ja sinna). Kuulajad nihelevad rahutult pingil, hakkavad igavusest nihelema. Poiss niheles kimbatuses võimlaukse taga, julgemata sisse minna. Võõras niheles minema (hakkama). Magav laps mu süles hakkas nihelema. Uni ei tule, muudkui nihele ja vähkre. Niheleb, nagu oleksid tal kirbud seljas, püksis. Käed, jalad nihelevad, ei püsi paigal. *Kiir niheleb ja näseleb Tootsi selja taga, kuni neiu tedagi tähele paneb ja teretab. O. Luts.

nägelema ‹-lda 38 või -leda 37›
jagelema, nääklema. Lähevad kergesti, tühjast-tähjast nägelema. Mis te tühja asja pärast nägelete. Nad nägelevad kogu aeg (omavahel). Mind nagu kisub temaga nägelema. Poisid nägelesid, kumb peaks voodi üles tegema. *.. [põrsad söövad] suuremad väiksemaid kõrvale nügides ja paremate palade pärast nägeldes. F. Jüssi.

näselema ‹-lda 38 või -leda 37›
murd (hullates) rüselema, tõuklema. *.. poiss oli lipsanud omasuguste hulka, kes hullasid ja näselesid eespool põrandal .. O. Jõgi (tlk). *Kiir niheleb ja näseleb Tootsi selja taga, kuni neiu tedagi tähele paneb ja teretab. O. Luts.

nühelema ‹-lda 38 või -leda 37›
hrv nihelema. *.. nad [= poisid] niutsusid [naerust] ja nühelesid siis vastamisi nagu koerakutsikad. O. Jõgi (tlk).

olelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. eksisteerima, olemas olema. Tegelikkuses olelev ese, olend, nähtus. Loodus oleleb oma seaduspärasuste kohaselt. Plaan, mis oleleb vaid paberil. Mõis võis olelda vaid talupoegade töö najal. Mu lapsepõlvekodu oleleb veel ainult mälestustes. *.. ennustab endale tulevikku: kellena ta oleleb ja millega tegeleb. J. Lintrop.
2. olesklema (1. täh.) *Teadmine, et oled millegagi toime tulnud – see oli teadmine, et sa oled, aga mitte ei olele. R. Vellend.

pidelema ‹-lda 38 või -leda 37›
hrv pidevamalt (käes) hoidma. *Ta vaikib nüüd koguni; mu kätt pideleb... M. Jürna.

pugelema ‹-lda 38 või -leda 37›
murd kaevlema. *..pistavad nad [vasikad] sarved kokku, pugelevad pealtnäha nagu vanad härjadki.. J. Mändmets.

puhelema ‹-lda 38 või -leda 37›
murd kõnelema. *Puheleme paarist nähtud paigast ja asjast veidi lähemalt. E. Vilde.

purelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. hammastega (hrv. nokaga) üksteist kiskuma, nõnda kisklema. Koerad purelevad õue peal, kondi pärast. Üritasin purelevat koerakarja lahutada. Rebased on omavahel purelema läinud. Karudki purelevad pulmade ajal. Larinal purelevad šaakalid, hüäänid. Vaata, põrsad purelevad! Varesed purelesid nii, et suled lendasid. *.. tema [koer] Zappik pureleb harva, aga kui pureleb, siis murrab ka täielikult maha. K. A. Hindrey. || taplema, kaklema. Vennaksed purelevad põrandal, kuni vesi, nutt lahti.
2. tülitsema, vihaselt vaidlema. Naabripered purelevad heinamaade pärast. Lapsed läksid söögilauas isekeskis purelema. Ema ja isa purelevad ilmast ilma. Oleme raha pärast pikki õhtutunde purelnud. Selle väikese asja pärast ei tasu poemehega purelda! *Sihuke sureb kui susi metsas. Ainult sugulased purelevad veel päranduse kallal! F. Tuglas. || hrv tõrelema. *.. sõudsime eemale, kuna kapten hakkas purelema vintside juures, kus oli midagi korrast ära. A. Mälk.

puselema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. vastastikku puskima, pusklema. Sõnnid pääsesid omavahel puselema.
2. vastastikku müksima, rüselema, tõuklema. Lapsed puselevad ukseaugus, trepikojas. | piltl. *.. joovastus ning häbi puselesid ta hinges. Näis, et ta ei suudagi maha rahuneda. A. Beekman. || kaklema, tülitsema. *.. naine äigas talle küünarnukiga otse küljekontidesse. Oh oleks eite-sunnikut: kipub puselema mehega! K. Rumor. *Ega ma sinuga hakka puselema.. Mina tahan sõbralikult... A. Mägi.

põdelema ‹-lda 38 või -leda 37›
hrv põdur olema, tihti põdema. *Ängles ja põdeles Tõnise kahvatu Liina. ..õiget haigust keegi ei osanud arvatagi. H. Ranna.

rabelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. kõigest väest, ägedasti ennast liigutama v. siia-sinna liikuma (hrl. end kellestki v. millestki vabastada, kuskilt pääseda püüdes), visklema, siplema. Ta hakkas kinnivõtjate käes rabelema. Naine rabeles mehe käte vahelt lahti. Rabeles vastase haardest lahti. Huligaan rabeleb, püüdes korravalvuri käest pääseda. Vang rabeles köidikuis käte ja jalgadega, et end vabastada. Uppuja rabeleb meeleheitlikult. Kui vajute laukasse, säilitage rahu, ärge rabelge! Tõukles ja rabeles rahvasummas, et edasi pääseda. Seisa ometi rahulikult paigal, mis sa rabeled! Laps rabeleb voodis, ei jää magama. Koer rabeles keti otsas. Hobune oli ennast rakkest lahti rabelnud. Kutsikas rabeleb poisil põues. Suur latikas rabeles õnge otsas ja peksis sabaga vett. Lind rabeleb puuris kui meeletu. Hobune rabeles ja sikutas, kuid koormat paigast nihutada ei jaksanud. Puude ladvad rabelevad tormi-iilingutes. Suur vari rabeles seinal. Prožektori rabelev valgusvihk. Rabeleb kui kiskja puuris. Rabeleb nagu kala võrgus. *Nende ees rabeles vanker ühes sees-istujatega külatee konaratel ja roobastel: ägises ja kägises, liikus ühele ja teisele poole .. E. Särgava. | piltl. Ella hakkas rabelema: kord otsustas ühtmoodi, sealsamas vastupidi. Naine rabeles kahtlustes. Nendest mõjudest peab lahti rabelema. Mõtted rabelevad siia-sinna. Mitu küsimust rabeles peas. *Vaatan Serjoža liikumatut selga, endal süda rabeleb ja valutab. M. Seping.
2. maadeldes, rüseldes rammu katsuma. Poisid rabelesid pisut, püüdes teineteist pikali panna. Pulmas läksid mehed rabelema, neid tuli lahutama minna. | piltl. Alatasa rabeleb ta võlgadega, puudusega.
3. kõigest jõust tööd tegema, rabama, rassima, rühmama. Rabelesime talus hommikust õhtuni endale armu andmata. Rabeleb üksinda heina teha. Ema rabeles meeleheitlikult, et peret toita. Rabele või hing seest välja! Rabeleb nagu hull, et kuidagi ära elada. Täna rabelesime kartuleid võtta, homme on seljad valusad. Mitu meest rabeles kangidega kivimüraka kallal. Mis sa rabeled, võiksid ka kergemat põlve pidada! Sina rabeled, aga teised veavad seanahka. Tal tuli kõvasti rabelda, et algebra kahed kolmedeks parandada. *Sügisel rabeles ta põllul kividega, ajas nad maa seest välja ja seadis puutükkidele .. A. H. Tammsaare. *.. käisid siin karjas, nägid oma silmaga, kuidas tööga rabeleti. M. Metsanurk.
4. rutates, kiirustades, rabistades (sageli mitte kõige paremate tulemustega) midagi tegema, sekeldama, õiendama, askeldama. Ära asjata rabele ja tõtta, see on täpsust nõudev töö! Ei maksa nii hirmsasti rabelda, tehke korralikult! Mehed ei rabele, kuid töö käib kogu aeg. Meeskond mängis hoolikalt, rabelemata. Rabeleb ajapuuduses. Jookseb ja korraldab, rabeleb või nahast välja. Poisid rabelesid siia ja sinna, aga teerada ei leidnud. Kõike tehti rabeleva rutuga. *Rabeldakse ja sõneldakse, rutatakse ja ometi ei liiguta paigast. L. Kibuvits.

ribelema ‹-lda 38 või -leda 37›
kõnek
1. vedelema, tolgendama, ripakil v. tüliks ees olema. Seal ribeles kerjuseid igal tänavanurgal. Koer ribeleb mehel jalus. See ei kõlba, et tugev ja terve mees ribeleb tühja. Asi jäi ribelema. *Meie lugu algab sellest, et ühel kaugel Lõunamere saarel paganad elasid, kes kõrvust saadik patu sees ribelesid. J. Peegel.
2. rabelema, pingutama. *Ribelnud aasta äris, otsinud asjata oma poolikule haridusele vastavat kohta, oli Jans sõitnud Peterburgi .. R. Sirge.

räselema ‹-lda 38 või -leda 37›
murd
1. rüselema, hullama. *Mäletas üksikuid ilusaid päevi viljapõllul, haometsas –.. kus räselesid tolle naisega nagu kaks laiasarvelist põtra.. R. Sirge.
2. rahutult siia-sinna liikuma. Puud räselevad tuules. *Ainult puhangutes räseleva metsa hääled... M. Raud.

röbelema ‹-lda 38 või -leda 37›
murd rabelema, püherdama, ukerdama. *Miks lehm peab siis alati kaelast saadik virtsas ja vedelas sõnnikus röbelema, kui ta võib puhtal [lauda]põrandal magada? A. Kivikas.

rübelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. rabelema. a. takistusega võideldes, ennast siia-sinna liigutades (hrl. pehmes pinnases, vees vms.) liikuma. Hobused rübelevad sügavas lumes. Karjamaast tõmmati kraav läbi, et loomad ei peaks enam mädalompides rübelema. Sumas ja rübeles hangedes. Hädavaevu rübeles ta end kaldale. Tüdruk rübeles end poisi käte vahelt vabaks. Rübeleb nagu kärbes meepotis. *Töökohal, jõekäärus, rübeles sadakond orja rinnuni rabas. A. Sinkel. b. siplema, sibelema, nihelema. Laps hakkas ema süles rübelema. Maletaja oli suure närvipinge all, suitsetas ja rübeles toolil. *Ta tundis, kuidas kilpkonn kaenla all peksles ja müksles ja närviliselt rübeles. J. Lohk (tlk). c. (mõnuledes) vähkrema, püherdama. Lapsed rübelevad rohus. Poris rübelevad sead. Kanad rübelevad 'saputavad' liivas. d. tööd tehes rabelema. Rübele või küüned pahupidi, ikka ei jõua tööga valmis. *Keskhommikuni rübelevad nad ainult kahekesi kivide kallal.. O. Luts. e. piltl. Peas rübelevad igasugused mõtted. Noormees rübeleb armuvalus.
2. rüselema. a. tõuklema, trügima, tunglema. Poe ukse taga rübeles suur hulk inimesi. Poisid rübelevad parema koha pärast akna juures. Rutates ja rübeldes ronisid kõik autosse. Rübeles läbi rahvahulga minema. b. (maadeldes, heideldes, hullates). Poisid kähmlesid ja tegid rübeldes sooja.
3. (rahutult) siia-sinna liikuma, ringi aelema. *Omamoodi üpris toregi on kujutleda Laikmaad.. seal modernistide näitust mööda rübelemas. E. Nirk. *Jaan, tohlak, vaid rübeles ei tea kus väljas ringi.. R. Roht.

rüselema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. tihedalt koos olles üksteise külge puutudes tõuklema, tõugeldes trügima. Välisuksel rüseles rahvasumm. Andis rüselda, enne kui leti ette jõudsime. Kõik püüdsid akna juurde rüselda. Rüseldi paremate kohtade pärast. Inimesed trügisid rüseldes bussi. Rüselesime rahvasummas aegamööda väravatele lähemale. *Lõpuks ometi rüseles kari tapamaja hoovil kui hiiglõksu sees.. A. Beekman.
2. rabelema, visklema, siplema. Istu paigal, ära rüsele! *Loom [= põder] on sarvipidi tammeokstesse kinni jäänud ja rüseleb elu eest. A. Schmuul. | piltl. Mõtted rüselevad peas.
3. maadlema, rammu katsuma; sülitsi kaklema, kähmlema. Pehmel murul oli poistel hea rüselda. Õige maadlemine see pole, rüselevad niisama. Nokastanud mehed läksid rüselema.

segelema ‹-lda 38 või -leda 37›
rahutult (siia-sinna) liikuma, sagima, sekeldama, askeldama. Vaatleb segelevaid sipelgaid. *Ja karvade vahel pugevate suurte kirpude sarnased on munderdatud mehed, kes seal .. läbisegi segelevad. E. Vilde.

sibelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. käsi, jalgu siputama, niiviisi end rahutult liigutama; rabelema, siplema. Lapsuke sibeleb hällis. Veeklaasis sibeleb kärbes. Selili kukkunud sitikas sibeles abitult. *Silme ees aga sibeles ja peksles metsikult ringituiskav räimepundar. M. Rebane.
2. vilkalt liikuma v. askeldama. *.. sandid nüüd sibelesid vallamaja poole. E. Nukk. *Mehed sibelesid paadi ümber nagu pisikesed sipelgad üle jõu käiva kandami kallal.. M. Rebane. || võbelema, värelema. Kehas sibeles kerge värin. Varjud sibelevad seinal. *Seljal sibeleb joosta külm judin.. A. H. Tammsaare.

soselema ‹-lda 38 või -leda 37›
s-häälikut vääralt hääldama

sõnelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. vaidlema, jagelema. Uksel sõneles šveitser noorukitega. Ära hakka, mine suurte asjameestega sõnelema! Ma ei hakanud temaga teiste juuresolekul sõnelema, tulin tulema. Mõnikord hakatakse sõnelema tühise asja pärast. Mille üle seal sõneldi? *Isa ja ema sõnelesid harva, õed omavahel ja vanematega veel harvemini. M. Metsanurk.
2. hrv rääkima, kõnelema. *„Pisut vaene saab lugu töötegemisega olema,” sõneles ta rahulikul toonil, „aga eks pea läbi saama. ..” E. Vilde.

sädelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. sädemeid andma, sädemeid heitma. Rikkis seinakontakt sädeles. Tolmuimeja harjad sädelesid tugevasti. || piltl (valu, pakitsuse kohta). *.. aga valu suurenes... Selg sädeles.. E. Särgava.
2. (hrl. nõrgema valgusallika kohta:) helendama, (ebaühtlast v. katkendlikku) valgust kiirgama, särama. Taevavõlvil sädelevad tähed. Kaupluste valgusreklaamid sädelesid. Silmapiiril hakkavad sädelema linnatuled. Kaminas sädelevad söed. *Läbi töökoja tahmaste akende sädeles ahvatlev suveõhtupäike. A. Hint. | piltl. Näitleja oskab oma kangelase sädelema panna. Noored sädelesid elurõõmust. Laval sädeles põnev dialoogide tulevärk. *Tantsisid ka nemad. Või vaatasid, kuidas vene tantsudes lõi sädelema põlevkivibasseini inimeste temperament. K. Tamberg.
3. (valgust peegeldades) ebaühtlaselt helkima, nagu annaks sädemeid, sätendama. Lauahõbe, kristall, sõrmus sädeleb lambivalgel. Lumi sädeleb ja kiiskab silmipimestavalt päikese käes. Härmatis okstel sädeles kuuvalguses. Hõbedaselt sädelesid paadis kalad. Veepinna kohal põiklesid siia-sinna kiilid tiibade sädeldes. Oli päikesepaistene ilm: järve vesi sädeles nagu peegel. Meri lõi hommikupäikeses sädelema. Kastepiisad sädelevad vikerkaarevärvides. Lumel, veepinnal sädeles 'tekitas sädelust' päikesevalgus. *Hallatama löönud ämblikuvõrgud sädelevad kasteheinte vahel nagu klaaspitsid. N. Baturin. || (silmade helkimise, neis väljenduva tunde kohta). Silmad sädelevad kelmikalt, pilkavalt. Laste silmad sädelesid vaimustusest, õhinast, mängulustist. Naer sädeleb neiu silmis. Nukrates silmades lõi sädelema uudishimu. || puhastes, kirgastes toonides helkima. Imeliselt sädeleb pokaalides punane vein. Rohus sädeles võilillede kollaseid laike. Pärast vihma lööb sügisene mets mitmevärviliselt sädelema.
4. millegi poolest (hrl. positiivselt) eriti välja paistma, silma torkama, hiilgama. Sädeleb oma suurte teadmistega, võõrkeelte oskusega. Eriti sädeles trupp oma temperamentse ungari tantsuga. Eerik lausa sädeleb vaidlustes. Kirjad sädelesid vaimukusest, muhedast huumorist. *Joosepki sädeles jälle kord üle paljude-paljude aastate: ta enda arvates oli ta nii hoogsalt esinenud ainult kord senise elu jooksul.. A. Jakobson.

särelema ‹-lda 38 või -leda 37›
särama. *Nüüd aga olid pilved otsekui tõmmatud nende peade kohalt ja mets säreles ja kilgendas roheliselt ümberringi. A. Paikre (tlk).

sügelema ‹-lda 38 või -leda 37›
kihelema
1. (naha v. limaskesta kohta:) seesugust ebameeldivat ärritust andma, mis tekitab vajadust seda kehapiirkonda sügada. Nahk, ihu sügeleb. Selg, kints, nina, pea, peopesa sügeleb. Kratsis sügelevat jalasäärt. Villane kampsun hõõrus käsivarred sügelema. Kõht sügeleb kirbu hammustusest. Sääsemuhud kätel ja kaelal sügelesid. Keha kattus punaste sügelevate laikudega. Haav hakkas sügelema. Siga nühib sügelevat külge vastu aeda. Mis sügeleb, seda ei jäeta sügamata. | piltl. *Lapsik jutt, totter jutt, tean ise. Aga kui sügeleb? Kui kuradi kibedasti sügeleb! H. Raudsepp. *.. Taavet mulle: noh, kui sul jüst rahad taskus sügelevad ja välja teed, siis võib ka [teemajja minna]. E. Maasik.
2. piltl midagi väga teha tahtma, tegutsemist ihaldama. Käed sügelevad töö, tegevuse järele. Käed sügelevad, võtaks siit midagi, aga ei tohi. Metslooma ilmumisel sügeleb mõnegi mehe sõrm püssikuke järele. *.. nööri külge riputatud paberlaternatega piirati tantsuplatsi, kus ümber sügelesid mitukümmend paari noori jalgu. A. H. Tammsaare.

sülelema ‹-lda 38 või -leda 37›
kellegi (v. millegi) ümbert kallistades kinni võtma, embama, kaisutama. Mees süleles naist. Noormees süleles oma armsamat. Jumalagajätul süleleb ema poega. Sõbratarid sülelesid teineteist. Lahkudes süleldi südamlikult. Suurest õnnest oleks ta sülelnud kogu maailma. Nuttis ahastades, süleldes kätega puutüve. *Ent ta ei tõrkunud, kui Leopold sülelevad käed ta piha ümber lõi .. E. Vilde. | piltl. Tuuleiil süleles kündjat. Randa sülelev vesi oli puhas ja läbipaistev. Tema pilk oli soe ja sülelev. *Ta seisis ja silmad sülelesid kodumerd.. A. Mälk.

tegelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. mingil alal tegutsema v. töötama, millegi kallal töötama; mingi tegevusega pidevamalt seotud, hõivatud olema. Maarahvas tegeleb põllumajanduse ja loomakasvatusega. Kohapeal tegeldi sepisega. Töökoda tegeleb autoremondiga. Üks poeg tegeleb poliitikaga, teine äriga. Kavatseb tulevikus arhitektuuriga tegelema hakata. See nõunik tegeleb välispoliitika küsimustega. Migratsiooniküsimustega tegelev asutus. Millega sa tegeled? – Laste kasvatamisega. See poiss tüdrukutega ei tegele. || uurima, analüüsima. Aastaid neurokirurgia küsimustega tegelnud professor. Peaksid rohkem teooriaga tegelema. Vanema kirjandusega tegelev uurija. Selle probleemiga tegelevad nii teadlased kui võhikud. || harrastama, viljelema. Tegeleb kehakultuuriga, spordiga, poksiga, võimlemisega. On mitu aastat suusatamisega tegelnud. Noorena tegelesin peotantsuga. Mõned inimesed tegelevad vaimude väljakutsumisega. Ta füüsikust vend tegeleb luuletamisega.
2. toimetama, askeldama; midagi tegema, millegagi ametis olema. Ärge tegelge kõrvaliste asjadega! Koristajad tegelevad tänaval usinasti luudade ja rehadega. Tühjendati klaasid ja hakati tegelema nugade-kahvlitega. Üks hoidis rooli, teine tegeles purjedega. Kui ema tegeleb rahaasjadega, siis ei tohi teda segada. Tegelesin terve eilse õhtu klaverimänguga. Kumbki tegeles oma mõtetega. Poiste mõtted tegelesid hoopis millegi muuga. *Juhan tegeles hobuse nina ees, kinnitas rinnust, tõmbas rangide alt laka välja, pingutas sedelgat .. M. Metsanurk. *Oskar jätab tegelevad käed seisma, tõstab pea ja lausub .. P. Krusten.
3. kellegi v. millegi eest hoolt kandma; kellegagi suhtlema, mängima vms. Õpetaja pidi ka muusikaringiga tegelema. Tegeleb väga palju oma välimusega. Lastega tuleb iga päev tegelda. Kutsikatele meeldib, kui nendega tegeletakse. Uustulnukaga ei tegelnud keegi.

tõrelema ‹-lda 38 või -leda 37›
kurjustama, kellegagi pahandama. Õpetaja tõreles poisiga õppimata koolitüki pärast. Ema tõreles, kui tütar hilja koju tuli. Lapsed said ema käest, emalt tõrel(e)da. Vanaema ei kärkinud ega tõrel(e)nud lastega kunagi. Proua ainult tõreleb teenijatega. Sinuga ei saagi teisiti, muudkui noomi ja tõrele. Vanaisa hakkas, pistis valjul häälel tõrelema. „Mis te kisate!” tõreles kasvataja. Peremees tõreleb koeraga. Isa hääl muutus karmiks ja tõrelevaks. Kui välku lööb ja müristab, siis taevaisa tõreleb. || piltl (loomade häälitsuse kohta). *„Ah sina olidki see, kellega koer öösel nii kurjasti tõreles,” ütles isa Indrekule. A. H. Tammsaare.