[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

laskuma ‹37›

1. allapoole, madalamale liikuma, langema v. vajuma. a. (kellegi kohta). Trepist, treppi mööda laskuma. Alpinistid laskuvad köite varal. Ämblik laskub oma niidi otsas. Ehitajad laskusid tellinguilt. Tuukrid laskusid järve põhja. Laskusime tõstukiga kaevandusse. Linnuparv laskus rohu sisse, pihlaka otsa, telefonitraatidele. Kärbes laskus magaja näole. Kummargile, põlvili, käpuli, kükki, kõhuli laskuma. Laskus diivanile, murule pikali. Laskub väsinuna tugitooli. Pea laskub tagasi padjale. b. (millegi konkreetse kohta). Lennuk hakkab laugjalt laskuma. Lift laskus esimesele korrusele. Päike laskub metsalatvade kohale. Hallid pilved laskusid madalale. Udu laskub allapoole. Laskuvad ning tõusvad õhuvoolud. c. piltl. Mure laskub hinge, hingele, südamele. Südamesse laskub tusk ja äng. Õhtu, öö, vaikus, pimedus laskub üle maa. *Raske tõsidus laskub ta näole. B. Alver.
2. (maapinna, pinnavormi vms. kohta:) alanema, langema (4. täh.) Tee laskub orgu. Maapind laskub laugelt jõe poole. Mägijõed laskuvad kärestike ning jugadena. Astangutena laskuv nõlv.
3. mingisse tegevusse v. olekusse lülituma v. süvenema. Laskub mõtte(i)sse, kurvameelsusse. Ärge laskuge üksikasjadesse. Laskuti ägedasse vaidlusse, arutlustesse. Seiklustesse, avantüüridesse laskuma. *Madis ise ei laskunud kellegagi pikemalt juttu ajama. A. Uustulnd. || alanduma, madalduma. Ülemus ei lasku selleni, et meid kõnetaks. Kirjanik ärgu laskugu arenemata maitsega lugeja tasemele. Tema sellise alatuseni ei lasku.