[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

laiali ‹adv›

1. (laialt) lahti, (laialt) avatud v. avatuks; pärani. Käed, jalad laiali. Ajab jalad, käed laiali. Sõrmed, varbad laiali. Värav laiali lahti. Hõlmad eest laiali. Kotkas sirutas tiivad laiali ja tõusis lendu. Tangide mokad ei andnud rohkem laiali minna. Ajas suu nii laiali, et lõuapärad naksusid. Suu laiali nagu karjaaia värav. Vahib mind, silmad laiali, nagu ilmaimet. Muudkui irvitab, hambad laiali. Tõmbas lõõtsa viimseni laiali. Laotas mantli murule laiali. Põõsaid laiali lükates tungisime läbi padriku. Vesiroos lõi oma valge õiekrooni laiali.
2. hajali, hajuvil(e); üks ühes, teine teises suunas v. kohas, üks ühte, teine teise suunda v. kohta; hunnikust vm. kuhjatisest laiemale alale. Põllud olid laiali metsatukkade vahel. Suvilad on mööda nõlvakuid laiali. Herned veeresid mööda põrandat laiali. Buldooser lükkas kruusahunnikud laiali. Hõõrus süljeläraka jalaga laiali. Ära nuta, ripsmetušš läheb laiali. Elaniketa majast on kõik asjad laiali kantud. Kuurilobudik kisti laiali. Lösakil või päris laiali vajunud vanad taluhooned. Kehval paberil läheb tint laiali. Konjak valgus kuuma lainena üle keha laiali. Kontrolltööde vihikud jagati õpilastele laiali. Kas kutsed on laiali saadetud? Lapsed neil juba suured ning ilma mööda laiali. Tehase tsehhid on mitmes hoones laiali. Vaenlase diviis purustati, löödi laiali. Kogu see kamp tuleks laiali peksta. Koosolek lõppes, rahvas läks laiali. Suvel on pere laiali, kes kusagil. Meeleavaldajad aeti laiali. President saatis parlamendi laiali. Kanapojad jooksid hirmunult laiali. || laokil(e). Ükski asi pole omal kohal, kõik on laiali ja pilla-palla. Laps jättis mänguasjad tuba mööda laiali. || (millegi abstraktse kohta). Ta mõtted on laiali, ta ei suuda kontsentreeruda. Uudis lagunes kiiresti üle küla laiali. Just tema kaudu, tema käest on see jutt laiali läinud. Latatara, kes kannab kõik jutud laiali.

pea laiali (otsas) vt pea