[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ahaa ‹interj›
väljendab ning rõhutab:. a. märkamist, taipamist, mõistmist, teatavaks võtmist, nentivat kinnitust jms. Ahaa, nüüd ma mõistan! Ahaa, seal sa oledki! Ahaa, ma aiman, mida ta kavatseb. Ahaa, siis selles on asi! Ahaa, või nii. b. kahjurõõmu, parastamist, võidurõõmu. Ahaa! paras! – kes käskis minna oma nina toppima! Ahaa, nüüd on tal vesi ahjus!

arhaar ‹-i 21› ‹s›
zool Kesk- ja Sise-Aasia mäestike pruun uluklammas (Ovis ammon)

avaar ‹-i 21› ‹s›, avaarid pl

1. rahvas Põhja-Kaukaasias
2. aj Sise-Aasiast pärinevad, peamiselt turgi keeli kõnelevad rändkarjakasvatajate hõimud

basaar ‹-i 21› ‹s›

1. (idamaadel:) kaubatänav v. turg. Kirev, kärarikas basaar. *Kaubitsemine [Smürnas] sünnib basaarides, kus ühe katuse alt lugemata hulk teesid risti ja põigiti läbi käib. E. Bornhöhe.
2. van heategevusmüük. *Kohalik Aleksandri-kooli komitee korraldas raha kogumiseks basaare, pidusid ja kõneõhtuid. F. Tuglas.

haar ‹-a 23› ‹s›

1. haru. *Üks [tee] haar kulges otsejoones edasi, kuid teine viis vasemale. E. Krusten. *Vana paju murdunud haar nagises .. K. Saaber.
2. mat üks võrdhaarse kolmnurga võrdsetest külgedest v. trapetsi mitteparalleelsetest vastaskülgedest; üks kiir nurka moodustavate kiirte paarist

hahaa ‹interj›
pilget, irooniat väljendav naeruhäälitsus. *„Sinu kogemuste juures? Hahaa!” Diana naeris kõlavalt, ainult mina mõistsin nende sõnade kahemõttelisust. R. Kaugver.

kahar ‹-a 2› ‹adj›

1. rohkete harudega, tihedalt haraline. Kahar kask, kastan. Kaharad põõsad. Kahara võraga, krooniga puu. Vana kaharate okstega tamm. *.. ümberringi kasvas tihe kahar rohi. O. Samma (tlk). | (taimenimetustes). Kahar nurmikas, parthein.
2. vabalt langev, kohevalt lai (hrl. naiste riietusesemete kohta). Alt kahar kleit. Neiu armastas kaharaid seelikuid.
3. kähar (1. täh.), säbrus. *Hõbehall säbrus juus ja kaharad kulmud. L. Kibuvits. *.. kaharad pilvetordid värvusid punaseks .. M. Pau (tlk).

kasaar ‹-i 21› ‹s›, kasaarid pl
aj turgi keeli kõnelevad rändhõimud 5.–10. saj. Lõuna-Venemaa stepialadel ja Dagestanis

laar1 ‹-i 21› ‹s›
kõnek korraga valmis tehtav suurem kogus (hrl. jooki v. sööki), tegu. Laar õlut. Ajas hea laari puskarit. Pühadeks tehti maailmatu laar verivorsti ning sülti. Keedab sellise laari suppi, et saab mitu päeva süüa. *Telliseid põletati kõigest kolm laari aastas .. H. Sergo. || sats, jagu. *Kõik korraga [sauna]! Kes see teist laari tahab minna .. A. Antson. *.. ega's töö ole jänes: vaata kui võtab homme kätte ja laseb lahti kolme laariga nagu Võrumaa mees oma heinateo. O. Luts.
▷ Liitsõnad: kalja|laar, moosi|laar, pudru|laar, supi|laar, õllelaar.

laar2 ‹-i 21› ‹s›
müt kodukolde, linna, põllu ja tee kaitsevaim vanadel roomlastel

lahang ‹-u 2› ‹s›
med koolnu lahkamine

lahas ‹-e 4› ‹s›
med luumurru v. luu- ja liigesehaiguste korral kasutatav mähisetoestik. Luumurru korral tehakse lahas. Murdunud luuga käsi, jalg on lahases. Käsi, jalg pandi lahasesse.
▷ Liitsõnad: kipslahas.

lahja ‹6 komp lahjem superl kõige lahjem› ‹adj›

1. vähese rasvkoega, kõhn, kondine; ant. lihav, priske, rammus. Lahja nägu, lahjad põsed, käsivarred, kintsud. Oled haigusega lahjaks jäänud. Mees oli lahja kui kärbis, kondibukett. Lahjad sissevajunud külgedega lehmad. Koer on nii lahja, et võib ta küljekondid üle lugeda. Lahja hobusekronu. Kevadine karu on lahja. Parem lahja laudas kui lihav metsas. || (taime kohta:) kidur. *Õigete metsadega harjunu ei osanud Läänemaa lahjat võsa metsaks pidada. M. Ots. *.. keldriaken, kust läbi päike kisub lahjasid kartulikasve enda poole pimeduses viltu. P. Krusten. || piltl kehv, kõhn. Rahakott, kukkur, tengelpung on nii lahja, et auto ostmisest pole juttugi.
▷ Liitsõnad: luulahja.
2. vähese rasvasisaldusega; ant. rasvane, rammus. Lahja liha. Mõne lehma piim on rammusam, mõnel lahjem. Lahja kohupiim, juust, koor, kefiir. Lahja supp, leem, lurr, lobi. *.. järades kevadist lesta, nii lahjat, nagu oleks täikamm katusepapi sisse keeratud. A. Uustulnd.
3. mingi olulise koostisosa sisalduse poolest napp v. puudulik. a. toitainetelt vaene, väheviljakas. Lahja maa. Liivased lahjad põllud. Väetamiseta jääb muld lahjaks. b. (jookide kohta); ant. kange. Lahja kohv, tee. See kaljalaar sai liiga lahja. Lahja koduvein. Palun mulle mingi lahjem kokteil. *Karla õlu oli aga lahja ja hall nagu hane silmavesi .. A. Uustulnd. c. (lahuse v. segu kontsentratsiooni kohta). Lahja äädikas, soolvesi, sinep. Riiet pleegitati lahja kloorlubjalahusega. Pesu keedeti lahjas leelises. Lahja betoon, mört. Värv on liiga lahja, ei kata. Lahja maagi rikastamine. Lahja roosa (toon). *.. on lihtsalt tõmmanud lahja lubjase pintsliga ähmase viiru – käib küll. V. Beekman. *.. kuid kantseleiaastad panid [tervise] nahka. Ahju ääres istumine lüpsis vere lahjaks. P. Kuusberg. d. piltl. *Maret: See sugulus on küll lahja ... nagu viies vesi taaril! H. Raudsepp. *Ja meie tutvus on alles lühike ning sõprus lahja ... abielu sellele rajada oleks vara. E. Vaigur.
4. piltl kesine, kehv, nõrk, vilets; vesine, mage. Lahjad anekdoodid. Teeb lahjat nalja. Tuumakas vaikimine on lahjast jutupuhumisest etem. Ajakiri kipub viimasel ajal lahjaks jääma. Tõelise luule asemel lahja meeleolutsemine. Parem lahja rahu kui rasvane riid. *Hääbuva peerutule lahjas valguses näib ta [= vanamees] veel kollasem ja läbipaistvam. N. Baturin. *Lahjad mehed! Vanasti lõpetasid säärase loo püstolipaugud. O. Tooming.

lahkam ‹-i, -it 2› ‹s›
kõnek
1. suur tükk v. kogus, lahmakas. Paetükid olid igavesed lahkamid. Hea lahkam heinamaad. *Need sõnad olid Irmale nagu lahkam külma vett .. A. H. Tammsaare. *Egas ma just omatahtsi seda igavest lahkamit maad hakanud marssima .. H. Sergo.
2. hoop, löök. Oli andnud talle paar lahkamit. Sai lahkami vastu vahtimist.

lahmak ‹-u 2› ‹s›
kõnek lahmakas. Nad on hea lahmaku sood üles harinud, põlluks teinud. *Kui nad aga olid raiesmaa pinnast vägeva lahmaku üles kiskunud .. F. Tuglas (tlk).

lahter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. joontega eraldatud osa näit. tabelis, plangil; alljaotus, allosa, lõik, rubriik. Tabel koosneb tabelipeast ja lahtritest. Andmete lahtrid. Teeb vastavasse lahtrisse sissekande. Mõni lahter jäi ankeedis tühjaks. Õpilaspäeviku märkuste lahter. *.. kui palju tegemist on olnud juba „Kirjadega Sõgedate külast”, et neid ühte või teise lahtrisse toppida. E. Nirk.
2. eraldatud osa mingist osadeks jaotatud ruumist. Lahtriteks, lahtritesse jaotatud sahtel, riiul, karp. Tallis oli iga hobune oma lahtris. *Majakese [mõisa linnumaja] ruumid olid täis lahtreid, võresid ja puurisid. F. Tuglas. *Üks [puuri] lahter pidi saama oravale söögisaaliks ja teine elamiseks ja mängimiseks. J. Vahtra.

lahva ‹adv›
hrv lahvates. *Nüüd helisege valjult rõõmukellad, / ja leegitsege lahva rõõmulõkked .. G. Meri (tlk).

lahva ‹6› ‹adj›
kõnek suure jutuga, (mõtlematult) lobisev. *Võta heaks või pane pahaks, mul on vahel natuke lahva suu. K. Ristikivi.

lahvard ‹-i 2› ‹s›
hrv lõhvard

nahaal ‹-i 21› ‹s›
kõnek nahaalne inimene. Jultunud tüüp, lihtsalt nahaal.

pahkar ‹-kra, -krat 2› ‹s›
murd mullakamp. *Pahkrad auravad hingust pruuni, / piimanõgestesse vapsik vaob. M. Under.

talaar ‹-i 21› ‹s›
peam. vaimuliku ja kohtuniku pikk laiade varrukatega ametirüü. Kirikuõpetaja pikk must talaar. Pidulikul puhul kannavad professorid talaari.

tavaar ‹-i 21› ‹s›
kõnek kaup, kraam, trään. Poeriiulid on kõiksugu tavaari täis. Ostab linnast tavaari kokku. Muretses veoauto, et oleks kergem tavaari turule vedada. Sellise tavaari koht on prügimäel. *Kui .. tema pimedasse tuppa mindi, komistati igasugusele kolile ja tavaarile, mida ta teab kust kokku oli tassinud. O. Tooming.

õla|haav
Sõdalase sügav õlahaav.

õla|kaar
varruka pealmise poole ülemine ovaalne osa