[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

laen ‹-u 21› ‹s›

1. raha, ese vm., mille laenutaja on andnud laenaja kasutusse ning mille laenaja peab kokkulepitud tähtajaks tagastama. Rahaline laen. Laenu andma, võtma. Maja ehitamisel tuli teha laenu. Sai pangast, tuttavatelt laenu. Laen tuleb tagasi maksta, tagastada, tasuda. Jaan palus raha laenuks. Püüab laenudeta läbi ajada. Tuttavalt mehelt sain bensiini laenuks. Naabriperenaine küsis nuge-kahvleid laenuks. *Sinu ihne vend on heldeks läinud, lubas mulle mitmeks päevaks hobust laenuks. J. Saar.
▷ Liitsõnad: ehitus|laen, eluaseme|laen, hüpoteek|laen, kodu|laen, lühi|laen, panga|laen, pikk|laen, riigi|laen, välislaen.
2. kelleltki v. millestki ülevõetud aines v. element. Kõige tavalisemad laenud on sõnad – laensõnad. Balti, slaavi, germaani, soome laenud eesti keeles. Tuletussufiks -nik on laen vene keelest. Kirjanduslikud laenud. Laenudest pole vaba ühegi rahva kultuur.
▷ Liitsõnad: kultuuri|laen, motiivi|laen, murde|laen, sõna|laen, toor|laen, tõlke|laen, viisilaen.