[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

laba ‹11› ‹s›

1. tööriista, eseme vm. lai ja lame osa. Aeru, mõla, labida, hokikepi, kirve laba. Kolmnurkse labaga pottsepakellu. Leht koosneb labast ja rootsust. Udusule tüvik ja laba. || lai lame, mõnikord tiivakujuline tööorgan v. selle osa seadmetel ja masinatel. Vesiratta, turbiini, rootori, tiiviku labad. Ventilaatori labad tiirlesid. Pöörlevate labadega sõukruvi. Vana rataslaev pladistas oma labadega vett.
▷ Liitsõnad: aeru|laba, lehe|laba, propelleri|laba, sule|laba, tiiva|laba, turbiinilaba.
2. jala- v. käelaba; neid kattev suka, jalatsi v. kinda osa. Soki, suka, kinda laba. Sukkadele kooti uued labad. Parema, vasaku käe laba. Vana sääriku laba. *Ta ristluudele vaheliti pandud käed vajusid lahti, parema laba tegi nõutu liigutuse. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: kinda|laba, saapa|laba, sukalaba.
3. kõnek abaluu piirkond; lihakehal labatükk. Rind, külg ja laba. Lamba laba. Labast valmistatud sink.
4. mets kirve vm. terariistaga tekitatud tüvevigastus. Labad ja sälgud.