[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 16 artiklit

doktori|õpe
kõrghariduse kõrgeima astme õpe, mis lõpeb doktoritöö kaitsmisega, doktorantuur. Jätkas õpinguid doktoriõppes. Doktoriõppesse astujad.

eel|hüpe
sport hoojooksu viimane samm, mis lõpeb (kahel jalal) maandumisega hoolauale

elisioon-i 21› ‹s
väljajätt. a. keel hääliku väljajätmine, eriti sõna lõpp- v. algusvokaali ärajätt siis, kui teineteisele järgnevatest sõnadest üks lõpeb ja teine algab vokaaliga b. folkl rahvalauludes v. -juttudes vähem oluliste motiivide väljajätmine

fluorestsents-i 21› ‹s
füüs luminestsents, mis lõpeb peaaegu samaaegselt kiirituse vm. ergastuse lõppemisega

hõngus|häälik
keel kaashäälik, mille hääldamine lõpeb hõngusega (näit. th, kh), aspiraat

lõhkiadv

1. (pikuti) pooleks, kaheks; sellisesse seisundisse v. sellises seisundis, et on tekkinud lõhe, pragu, auk, mulgustus, rebend vms. Paras kirvehoop ja puupakk on lõhki. Palgid aeti kiiludega lõhki. Lõikan kalal kõhu lõhki. Puhub õhupalli lõhki. Veetoru külmus lõhki. Külm lööb aiateibad lõhki. Kauss, klaas on ju täiesti lõhki. Kulm on lõhki, veri jookseb. Sääred, huuled on lõhki pakatanud. Riided on lõhki rebitud, püksisäär lõhki. Koer tõmbas, rebis mu mantli lõhki. | piltl. Ära end lõhki söö. Pööraselt naljakas, naera või lõhki. Ma ei saa end mitme töö vahel lõhki kiskuda. Nüüd läheb ta kadedusest lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. Anna pill hullu kätte, hull ajab pilli lõhki. *.. siis oli rinnas äkki midagi kuuma ja valusat, nagu oleks seal midagi lõhki kärisenud. A. H. Tammsaare.
2. piltl kõnek (millegi kohta, mis väljub ettenähtud piiridest, ületab lubatud suuruse v. piirväärtuse, lõpeb krahhiga vms.). Ei saa enam midagi osta, mu eelarve on lõhki. Palgafondi ei saa lõhki ajada. Koosolek läks erimeelsuste tõttu lõhki. *Paari kuu pärast olid meie asjad Margitiga lõhki, jäi üle ainult [abielulahutus]avaldus kirjutada .. T. Kallas.

lõpp|asend
sport asend, millega võimlemisharjutus lõpeb

lähi|aeg

1. lähim v. suhteliselt lähedane aeg. Lähiajal uusi investeeringuid ei tehta.
2. ajaloo periodiseerimisel etapp, mis hrl. algab I v. II maailmasõjaga ja lõpeb 1991. aastaga. Vanaaeg, keskaeg, uusaeg, lähiaeg ja tänapäev.

magistri|õpe
kõrghariduse teise astme õpe, mis lõpeb magistritöö kaitsmisega, magistrantuur. Magistriõppe üliõpilased. Astus magistriõppesse. Jätkab õpinguid magistriõppes.

oda|saba
zool ürgvähkide klassi kuuluv lülijalgne, kelle keha lõpeb odakujulise jätkega (Limulus polyphemus e. Polyphemus pediculus)

pool|raglaan
raglaani meenutav rõivalõige, mille varruka õlaosa lõpeb kaelakaarele ulatumata

ripp|org
geogr (lisa)org, mille suudmeosa põhi lõpeb astangu v. järsu veeruga

sise|häälikud pl
keel häälikuühend, mis algab pearõhulise (v. kaasrõhulise) silbi esimese täishäälikuga ja lõpeb järgmise silbi täishääliku ees v. sõna lõpus. Sõna sisehäälikud.

tiguteo 27› ‹s

1. ühtse, hrl. spiraalse lubikojaga limune; ‹pl.zool klass selliseid vees ja maismaal elavaid limuseid, kõhtjalgsed (Gastropoda). Karbid ja teod. Niiskel mullal roomasid teod. Aeda on palju tigusid tekkinud. Tigu kannab oma maja seljas. Tigude kivistised. Söödavad teod. | (võrdlustes). Venib nagu tigu. Ta on aeglane kui tigu. Tõmbus oma tuppa nagu tigu karpi.
▷ Liitsõnad: magevee|tigu, maismaa|tigu, mere|tigu, veetigu; kauri|tigu, keeris|tigu, kops|tigu, laba|tigu, muda|tigu, napp|tigu, punn|tigu, purpur|tigu, põis|tigu, sarv|tigu, sea|tigu, tee|tigu, uurik|tigu, viinamäe|tigu, vööttigu.
2. anat sisekõrva spiraalne osa, milles paikneb kuulmiselund. Sisekõrv koosneb teost, esikust ja kolmest poolringkanalist.
3. tehn tigukruvi. Teo käikude arv. Tiguülekanne koosneb teost ja tigurattast.
4. (viiuli osa:) spiraalselt keerduv pea, millega lõpeb viiuli kael

tüve|vokaal
keel vokaal, millega sõna muutetüvi lõpeb

äär-e, -t 34› ‹s

1. mingi ala, territooriumi piirjoon ja sellega vahetult külgnev sees- v. väljaspoolne pinnaosa, maariba vms.; serv, veer. Kõndis põllu äärt mööda kodu poole. Maanteelt läheb rada edasi piki jõe äärt. Lõpuks jõuti välja linna põhjapoolsesse äärde. Raiesmiku teises ääres kasvab maasikaid. Maanteel tuleb käia vasakul äärel. Elab linna äärel. Teede ääred on koristamata, võssa kasvanud. Õhurõhk kahaneb tsükloni äärtelt keskme suunas. || piir, kus mingi ala lõpeb, lõpp, ots. Põllu äärt pole nähagi. Ei tea, kas sel metsal äärt ongi. Metsavaht saatis äraeksinud poisid metsa ääreni. Maailma äärel. *.. igal teel on oma ots ja igal avarusel oma äär. T. Paul. || (jalgpallis, korvpallis:) väljaku ääreala. Poolkaitsja mängis end paremale äärele. || kant, nurk; maakoht. Laulupeolisi tuli kokku Eesti kõigist äärtest. *Omanikud näivad olevat ühe ääre mehed, vähemalt on nad üksteisega tuttavad. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: linna|äär, mere|äär, metsa|äär, põllu|äär, taeva|äär, tee|äär, tänavaäär; aia|äär, plangu|äär, seina|äär, taraäär.
2. augu, süvendi ülemise otsaga vahetult külgnev ala; perv. Augu äärel käige ettevaatlikult. Kirst asetati haua äärele. Kraavi äärtel kasvab rohi.
▷ Liitsõnad: kraaviäär.
3. mingi (hrl. õhukese, lameda) eseme piirjoon v. küljepoolne pind, eseme serv; külg. Raamatu vahelt paistis ümbriku äär. Äärest ääreni täis kirjutatud leht. Kutsikas armastab närida vaiba ääri. Riide äär tuleb palistada. Kuue alumine äär on kulunud. Otsis ka teki ääre alt. Istu mu voodi äärele!
▷ Liitsõnad: all|äär, ees|äär, tagaäär; ultusäär; kleidi|äär, seeliku|äär, silma|äär, sängi|äär, vankri|äär, voodiäär.
4. peakatte alumine (ärakeeratud) osa; rant, ääris. Lükkas juuksed mütsi ääre alla. Laia äärega kübar. Karusnahkse äärega talimüts.
5. nõu, anuma vms. kõrgem külg, eriti selle ülemine osa, mis on ühtlasi eset muust eraldavaks jooneks, ka mahtumise piiriks. Piim kees üle kastruli ääre. Kallas klaasi äärest saadik, ääreni täis. Prügikastid ajavad üle ääre 'on nii täis, et rohkem ei mahu'. Hüppas üle ääre paati. Koorem ei tohi ulatuda üle veokasti ääre. Nõjatus rõdu äärele 'piirdele, rinnatisele'. || (piltlikes väljendites, mis märgivad millegi rohkust, üleküllust v. mingi tunde ülimat intensiivsust). Õnn ajas üle ääre. Viha, uudishimu kees üle ääre. Maril voolas hing üle ääre. Kannatuse mõõt sai ääreni täis.
▷ Liitsõnad: paadiäär.
6.hrl. väliskohakäänetespiltl abstraktsemas seoses märgib läheneva olukorra piiri, algust. Firma seisab pankroti äärel, on jõudnud pankroti äärele. Tüdruk oli nutu äärel. Ekspeditsioon oli hukkumise äärel. Merehädalised olid näljasurma äärel. Rahvas on viidud hukatuse äärele. Talu on sattunud oksjoni äärele. *Minus on talletatud pilt – ema minestuse ääre peal, näost valge ja käsi laiutav .. H. Mänd.
vrd äärde
vrd ääres
vrd äärest
vrd ääri-veeri

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur