Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud |
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 7 sobivat artiklit.
kaamel ‹-i 2› ‹s›
Aasia ja Aafrika stepi-, poolkõrbe- ja kõrbealade ühe v. kahe küüruga kandeloom (Camelus). Ühe, kahe küüruga kaamel. Tuareegid ratsutavad kaamelitel. Tal on kaameli vastupidavus, kannatlikkus. Ennem läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas taevariiki saab.
▷ Liitsõnad: koorma|kaamel, ratsa|kaamel, sõidu|kaamel, veokaamel.
küürakas ‹-ka, -kat 2›
1. ‹adj› küüru (1. täh.) seljal omav. Väike küürakas mees. Laps vigastas kukkudes selgroo ja jäi küürakaks. *.. raamatukoi kühm, mis tegi ta koos halva kehahoiakuga päris küürakaks. A. Viirlaid.
2. ‹s› küüruga (1. täh.) inimene. Kuninga narrid olid enamasti küürakad või kääbused. Küürakat parandab ainult haud. *Abielluvad ometi kõiksugu küürakad, lombakad, kõiksugu vigased.. A. Taar. | piltl. Vaimne küürakas.
3. ‹adj› piltl küüruga (4. täh.), kühmus; kõver. Küürakas saunahurtsik, heinakoorem, puusild. Küürakad vaevakased. Küürakas kala. *.. orus küla ja edasi kõrguvad ridamisi küürakad mäed. I. Sikemäe.
küüruline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› küüru omav, küüruga
▷ Liitsõnad: kahe|küüruline, üheküüruline.
© Eesti Keele Instituut a-ü sõnastike koondleht veebiliides @ veebihaldur |