[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

külmuma ‹37›

1. külma tõttu elutuks muutuma. Surnuks külmuma. Mesilased külmusid tarudes. Sel talvel külmus suurem osa viljapuudest. Külmunud kohta kehal tuleb hõõruda, kuni see õhetama hakkab. || rohkesti külma saama, külmast kangestuma (inimese kohta). Kalurid tulid merelt tagasi, külmunud ja kanged. Siin külmume küll purikaks, kringliks 'saame väga tugevasti külmetada'. *Pootsman mastis on üdini külmunud, kohmetunud sõrmed ei tunne enam trossi.. A. Valton.
2. jäätuma v. kõvaks külmuma (esemete, ainete kohta). Vesi külmub jääks. Meri külmus tänavu varakult. Kohati külmuvad jõed talvel põhjani. Sügisel muld külmub. Pakase käes külmusid märjad riided kõvaks. Veeaur külmub suurtes kõrgustes raheteradeks. Maa on veel külmumata. Külmunud leib, või. || millessegi kinni külmuma. Laev külmus jäässe.

kinni külmuma

1. jääga kattuma v. ummistuma. Meri, jõgi, laht külmus kinni. Allikas ei külmu talvelgi kinni. Väin on kinni külmunud. Kange külmaga külmusid veetorud kinni.
2. millegi külge jäätuma v. jäässe jääma. Märjad kindad külmusid kangi külge kinni. Laevad külmusid jäässe kinni. || piltl seisma v. paigale jääma. Vaenlase pealetung takerdus ja rinne külmus kogu ulatuses kinni.

läbi külmuma
läbinisti külmuma; väga tugevasti külma saama, kõvasti külmetuma. Maapind oli sügavalt läbi külmunud. Olen üdini läbi külmunud.

ära külmuma
surnuks külmuma; külma läbi elutuks muutuma. Paljud linnud külmusid talvel ära. Õunapuud külmusid ära. *Käed ja jalad võivad ära külmuda! M. Metsanurk.