[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

administratiivne ‹-se 2› ‹adj›
halduslik, haldus-. Riigi, maakonna administratiivne keskus. Küla, vald, linn kui administratiivne üksus. Administratiivne jaotus.

aelema ‹-leda 37 või kõnek -lda 38›

1. end aeg-ajalt liigutades lamama; vähkrema; püherdama. a. (laisana, roidununa, mõnuledes jne.) end aeg-ajalt liigutades pikutama v. vedelema. Aelevad poole päevani voodis ega viitsi tõusta. Temast pole enam töömeest ega tegijat, aeleb päevade kaupa selili sängis. *.. visata võõras kohas pikali, aeleda ja siruleda nagu kass. L. Promet. b. (unetusest, rahutusest, valust jne.) vähkrema, visklema, vintsklema. Terve öö ta aeles unetult asemel. Palavikus laps sonib ja aeleb. *.. kaks järgmist, kes mõõkadega välja astusid, aelesid varsti veriselt sepa jalge ees maas. E. Bornhöhe. c. (vallatusest, liikumisvajadusest jne.) vähkrema, püherdama. Lapsed aelesid ning hullasid värsketes heintes. Põrsad aelevad poris.
2. (rahutult) siia-sinna, edasi-tagasi liikuma. Lasipuu külge seotud hobused aelesid kärsitult. *Teinekord lähevad jälle sead kesale ja vana virin aeleb jälle niisama ühest kohast teise. O. Luts. *Kesk tuba aeleb viieaastane sassis peaga Miku paljaste harukestega kaksiti luuavarre peal. Juh. Liiv.
3. hlv. a. (ringi, ümber) hulkuma, (ringi) luusima, kolama. Poisist pole töömeest – joob ja aeleb küla mööda (ringi). Pole teda mitu päeva näha olnud, ei tea, kus (ümber) aeleb. *Kui viinavõtja mees aeles Koljagi sagedasti väljas. R. Sirge. b. ringi ajama, ringi tõmbama, amelema. Mees hakkas jooma ning naistega aelema. Ise alles plikake, aga juba aeleb poistega (ümber).

ahel|küla
geogr hrl. ühel pool teed hõredas reas asetsevate majadega küla

ahikotus ‹-e 4› ‹s›
murd (hrl. Tarvastus:) haldjate, vaimude asukoht ning vastava talu v. küla ohvripaik

aiil ‹-i 21› ‹s›
kirgiiside (ränd)küla. Kirgiisia lamburite aiilid jurtadega.

aineline ‹-se 5› ‹adj›

1. varanduslik, majanduslik, materiaalne. Ainelised võimalused. Rahva aineline elujärg. Ühingu aineline olukord halvenes. Sai vanematelt ainelist toetust, abi. Torm tekitas suurt ainelist kahju. Ainelistest raskustest üle saama. Aineline kultuur 'inimtööga loodud v. oluliselt ümberkujundatud esemed'.
2. ainest (1. täh.) koosnev, materiaalne, reaalselt eksisteeriv. Unelmate maailmast ainelisse maailma laskuma. *Selles [= Taj Mahalis] on midagi üliõhulist ja ebareaalset, kuid ühtlasi ka midagi ainelist, tõepoolest olemasolevat. A. Kaal.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. ainet v. teemat käsitlev, neil põhinev. Aino Kalda Eesti ajaloo ainelised jutustused. Tänapäeva külaelu aineline operett.
▷ Liitsõnad: ajaloo|aineline, küla|aineline, mineviku|aineline, muinasjutu|aineline, noorsoo|aineline, sõja|aineline, tänapäevaaineline.

ringi ajama

1. ringi liikuma panema, ümber ajama (2. täh.) Käsikivi, kohviveskit ringi ajama. Käia vändast ringi ajama.
2. hlv ringi hulkuma, laaberdama, ümber ajama (3. täh.); amelema, ringi tõmbama. Temast pole töömeest – ajab küla mööda ringi ja võtab viina. Pole mul aega metsi mööda ringi ajada. Tüdrukud ajavad poistega ringi. Temast pole naisevõtjat, ajab niisama ringi kord ühe, kord teise tüdrukuga.

ümber ajama

1. ümber v. kummuli lükkama v. tõukama; ümberminekut põhjustama. Kass ajas kausi ümber. Tassi, klaasi, ämbrit ümber ajama. Oli koorma ümber ajanud.
2. ringi ajama (1. täh.) Käsikivi, käia ümber ajama. Vändast, käepidemest ümber ajama. Vesi ajab vesiratast ümber.
3. hlv ümber hulkuma, laaberdama, ringi ajama; amelema, ringi tõmbama. Ajab küla mööda ümber ja mürgeldab. Ajad ümber kõrtse mööda ja lakud viina. *.. on ontlik tüdruk, ei aja poistega ümber ega kedagi. M. Metsanurk.

alarmeerima ‹42›

1. ohust teatama, ohu puhul appi kutsuma v. häireolukorda viima. Midagi põleb, tuleb alarmeerida tuletõrje. Vanglaülem alarmeeris politsei põgenikku püüdma. Kogu küla alarmeeriti metsa kustutama. Ettevaatamatu lask oli vaenlase alarmeerinud. *Vahepeal oli Woceki röökimine peaaegu kõiki üürnikke alarmeerinud ja nad hakkasid alla jooksma. O. Jõgi (tlk). | piltl. Oksendamine alarmeerib haiguse tekkest.
2. ‹hrl. v- v. tud-partitsiibis› rahutust, ärevust tekitama, häirima. Alarmeerivad teated, uudised, sümptomid. *Ta oli korraga alarmeeritud. Naise vaist tegi silmapilkselt selgeks, kuidas Hilja pidi Aarnet armastama. A. Antson.

algmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
van hakatus, algus. *Korratumalt oli Udula küla asju juba algmisest saadik aetud .. G. E. Luiga.

all
I. ‹postp› [gen] ‹luulekeeles mõnikord ka prep.›
1. millestki, kellestki allpool, madalamal; millegagi kaetuna, millestki varjatuna; ant. peal. Laua, silla all. Kivi, kännu all. Lume, jää, sambla all. Maa, vee, mulla all. Tuli hõõgub tuha all. Kärbsed lendavad lae all. Pääsukesepesa on räästa all. Hoone on juba katuse all 'hoonel on juba katus peal'. Ta elab samas majas otse minu all. Pori lirtsus jalge all. Külje all on õled. Pea all on padi. Puupakk istumise all. Hobune tantsiskles ratsaniku all. Sild vajus auto all kokku. Tuli on pliidi, paja all. Seisime puu all. Metsa all oli pime. Ööbisime lageda taeva all. Silmade all on kotid. Valu on rinde all. Nagu oleks tuli hänna all. Tal oli viht kaenla all. Jutt ilmus ajalehes joone all. Kirja all oli selgesti loetav nimi. Pind on küüne all. Veri naha all. Kaane, klaasi all. Tekkide ja kasuka all hakkas soe. Pintsaku all oli vaid õhuke särk. Tõi hõlma all pätsi leiba. Kuuri all 'kuurialuses'. Rehe all 'rehealuses'. Hein on juba varju all 'varjualuses, küünis'. *Kõik oli korraliku värvi all, uus ja ja alles viltu vajumata. H. Sergo. *All tänavalaterna tüdruk ja poiss. R. Rimmel.
2. millestki hõlmatud v. hõivatud. Põllud on kartuli ja teravilja all. Suur osa aiast on viljapuude ja marjapõõsaste all. Metsa, lennuvälja all olev maa-ala. Neli tuba on näituse all. Kõik purgid on piima all (kinni). Kogu raha on kauba all (kinni).
3. millegi juures, lähedal (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamal). Paisu all on sügav koht. Meri on siinsamas paekalda all. Noored on kiige all. Pood on otse ukse all. Maja on Tallinna külje all. Mäng käis vastasmeeskonna värava all. Istub akna all. Koer magab ukse all. Kohtusime ülikooli suure kella all. Viimane lahing Narva all. Vastasvägede võit Moskva all. Seisime oma laevaga Kuivastu all. *Juhuslikult sinnapoole vaadanud ja näinud nina all ilvest, oli Enn rabatud. J. Kello.
4. tegevus- v. mõjupiirkonnas, mingi tegevuse v. mõju objektiks olles. Kuulide, mürskude all jooksma. Küla on tule all. Operatsioon tehti narkoosi all. Skulptuur sünnib kujuri peitli all. Aparaat on voolu all. Kepi, nuudi, piitsa all töötama. Maa ägas ikke, surve all. Tõmbas end vastase löökide all küüru. Park on looduskaitse all. Kohtu, eeluurimise all olema. Valve, vahi all. Vara oli aresti all. Ta on hooldajate eestkoste all. Hoole, keelu, kontrolli all. Elab pideva hirmu all. Teiste meelevalla, käsu, mõju, rõhumise, valitsuse, võimu all. Kannatab unepuuduse all. Ta on kahtluse, põlu, viha, naeru all. Hääl oli nagu sordiini all. Arutuse, kõne all olema. Tunnistas seda vande all. Mehed olid kõva auru all 'tublisti purjus'. Kirjanikul on uus raamat sule all 'kirjutamisel'. Tal hakkas minu pilgu all ebamugav. Minu tulek on küsimärgi all 'küsitav'. || kõnek kellegi alluvuses, juhtimisel v. käsutuses. Ma teenisin sõjaväes tema all. *Adelheid Heidegg oli preili Ritteri all oma üldise hariduse omandanud. E. Vilde.
5. osutab mingile eristavale tunnusele, nimetusele v. muule. Kiri saadeti välja selle numbri all. Selle märksõna all on kartoteegis vähe materjali. Luuletused saadetakse võistlusele märgusõna all. Avaldas romaani varjunime all. Teos ilmus uue pealkirja all. Laev sõidab Libeeria lipu all. Elas, varjas end võõra nime all.
6. ‹koos verbidega mõtlema, mõistma› (kasut. nime, termini, sõnade jne. tähenduse, mõtte avamisel). Viidumäe all mõeldakse üht osa Saaremaa keskkõrgustikust. Mida te mõistate ekspressionismi all? Lõngaõli all mõisteti vanasti lahjendatud väävelhapet. *Spetsialistide all mõtles ta iseennast. A. Valton.
7. kasut. ühendites nurga all, kraadi all 'teat. nurka moodustades'. Reaktiivlennuk tõusis järsu nurga all. Sirged lõikuvad 45° all. *Maapoolsel küljel tõusevad peauulitsalt täisnurga all mäkke paralleelsed tänavad. J. Sütiste.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Pind kõigub jalge all. Püssi all seisma. Tanu all olema. Viies ratas vankri all. Küsimärgi all olema. Oma küünalt vaka all hoidma. (Kellegi) käpa, päka, tuhvli all olema. Nelja silma all. Mitte silma allgi kannatama, sallima. Mingi tähe all. Ühe mütsi all olema. (Mingi) lipu, loosungi, sildi all.
II. ‹adv› allpool, madalamal; varjatud, kaetud olekus; ant. ülal, üleval; ant. peal. Ülalt tornist vaadates paistsid inimesed all väikestena. Ma olin all keldris. All orus oli veel pime. Ratsanikul tantsis hobune all. Jalad käisid väsimusest all risti. Jookseb nagu oleks tal sada paari jalgu all. Tarel ei ole veel põrandat all. Kastil pole põhja all. Magasin põrandal, õhuke madrats all. Kirjal oli tema nimi all. All 'korrus allpool v. kõige alumisel korrusel' elas keegi vanem mees. Kinos ja teatris armastas ta alati all 'parteris' istuda, kuna mina eelistasin rõdu. Hobusel on rauad all. Suusad, uisud on all. Mantel on peal ja kampsun all. *Kord on Vestmann all ja Piibeleht peal – kord Piibeleht all ja Vestmann peal, aga ikka suurelt, ikka julgelt .. E. Vilde.

alla
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki allapoole, madalamale; kaetud, varjatud olekusse; ant. peale. Laua, voodi alla. Kivi, põõsa alla. Maa, mulla alla. Õngekork kadus vee alla. Vili jäi lume alla. Pääsuke tegi pesa räästa alla. Maja saadi katuse alla 'majale saadi katus peale'. Tegi tule pliidi alla. Mees jäi koorma, lumelaviini, auto, rongi alla. Läksime vihma käest suure kuuse alla. Tõusis pilvede, taeva alla. Peitis pildi kummutisse pesu alla. Võttis viha kaenla alla. Valu lõi rinde alla. Sai vastaselt hoobi lõua alla. Kirjuta tekst pildi alla! Pane pilt klaasi alla. Peitis käed põlle alla. Puges teki, vaipade alla. Pani kuue alla kampsuni. Peitis paki hõlma alla. Kuuri alla 'kuurialusesse'. Rehe alla 'rehealusesse'. Heinad saadi enne vihma varju alla 'varjualusesse, küüni'. Rukki alla 'alusviljana' külvati timutit. *Isa tahab oma maja voodri alla panna. O. Luts.
2. millestki hõlmatud, hõivatud seisundisse. Põld läks rukki alla. Uudismaa läheb põllu ja kultuurheinamaa alla. Üle 2/3 saare pindalast võtab enda alla mets. Poistekamp võttis enda alla kogu kõnnitee. Paneb kogu oma raha raamatute alla 'kulutab kogu oma raha raamatute ostmiseks'.
3. millegi juurde, lähedale (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamale). Mäeveeru alla. Küla, õue, väljamäe alla. Kalda alla on kuhjunud kive. Noored kogunesid kiige alla. Istus akna alla. Tüdruk jäi seisma ukse alla. Mäng kandus vastasmeeskonna värava alla. Poiss nihkus hirmunult ema külje alla. Vaenlane jõudis Tallinna alla. Väed koondati Narva alla. *Kahekümne viie minutiga jaama eest Logina kopli alla ... Tore sõit! R. Sirge.
4. tegevus- v. mõjupiirkonda, mingi tegevuse v. mõju objektiks. See piirkond käib Nõmme polikliiniku alla. See mets läheb varsti kirve alla. Rühm sattus vaenlase tule alla. Mustade malenditega sattusin tõrjumatu rünnaku alla. Hoole, järelevalve, kaitse, kontrolli alla. Kohtu alla andma. Langes ränga karistuse alla. Vahi, valve alla võtma. Aresti alla panema. Oksjoni alla minema. Kedagi kellegi eestkoste alla andma. Keelu alla panema. Kellegi võimu, meelevalla, valitsuse, voli, mõju alla sattuma. Kahtluse, põlu, tagakiusamise, viha, naeru, pilke alla sattuma. Arutuse, kõne alla tulema. Vaatluse, uurimise alla võtma. Kirikuvande alla panema. Mobilisatsiooni alla kuuluma. *Me ei paindu kuidagi üldiste elureeglite alla. E. Rängel. || kellegi, millegi alluvusse, haldusse. Asutus kuulub haridusministeeriumi alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt Liivi ordu alla. *Küllaltki isesugune on päev, millal Aiaste saab ametlikult uue peremehe alla .. M. Traat. *Oli õnneks seegi, et vabrikus töötades ta pääses haigekassa alla .. S. Kabur.
5. (vahetult) enne, millegi eel. Söögi alla anti pits viina. Lämmastikväetist anti põllule sügiskünni alla. *Aga kes siis randaali alla võib seemet panna? Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. R. Sirge.
6. osutab mingile lahtrile, rubriigile, kategooriale, kuhu miski arvatakse, paigutatakse. Ühise nimetaja alla viima. Käesolev kuritegu ei käi selle paragrahvi alla.
7. esineb ühendites nurga alla, kraadi alla (asendi tähistamisel küsimuse puhul kuhu?). Toorik pööratakse freesimisel vajaliku nurga alla. *„Küll rullib,” katkestab Mart vaikuse, kui laev ennast jälle nelja-viiekümnekraadise nurga alla keerab. K. Raja.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Teed jalge alla võtma. Jalge alla tallama. Tuult tiibade alla saama. (Kellegi) tiiva alla pugema. Oma käe alla võtma. Katuse alla saama, viima. Haamri alla minema. Vihma käest räästa alla sattuma. Põranda alla minema. Küsimärgi alla seadma. (Oma) küünalt vaka alla peitma. Ühe mütsi alla saama. Tanu alla saama. Kalevi alla panema. Luubi alla võtma. Tuhvli alla sattuma. Kõrvu pea alla panema. Hamba alla saama. Hinge alla võtma. Püssi, lipu alla kutsuma. (Kellegi) silma(de) alla. (Kellelegi midagi) nina alla hõõruma.
II. ‹prep›
1. mingist määrapiirist vähem, vähem kui. a. [gen] Pisut alla kahesaja krooni. Alla kaheteistkümne kilogrammi. Alla viie aasta vanused lapsed. Ta on mees alla neljakümne. Alla viie päeva selle tööga toime ei tule. Uisutas 500 meetrit alla 40 sekundi. Mõni kraad alla nulli. Kasvult oli ta alla keskmise. Alla normaalkaalu. Alla õige hinna. Alla oma võimete. b. [part] hrv. Alla viit päeva selle tööga toime ei tule. Ta on veidi alla keskmist kasvu. Alla kahtsada krooni. Esines alla oma võimeid.
2. [part] mingis suhtes allapoole v. allpool; päri-. Seelik on tükk maad alla põlve. *.. põõsalindude salk keerles ladvastiku kohal ja kadus alla tuult .. A. Mälk. *Tuba oli hall ja hämar, alla päikest .. L. Kibuvits.
III. ‹adv›
1. allapoole, madalamale; ant. üles, peale. Üles-alla kiikuma. Ülalt alla liikuma. Riiulilt rippus alla mingi rõivas. Trepist alla laskuma, minema. Kummardus alla. Vajutas juhtkangi, ukselingi alla. Sukasäär vajus alla. Tõmbas mütsikõrvad alla. Laskis kardina alla. Käsi langes lõdvalt alla. Mina heitsin üles narile, tema alla. Tuli kabinetist alla elutuppa. Võta kaks piletit alla 'parterisse', kaks rõdule. Midagi alla neelama, kugistama. Ei saanud toitu suust alla. Veenired jooksevad mööda akent alla. Higi valgus mööda nägu alla. Tünn veeres mäest alla. Vaatasin mäelt alla orgu. Ta läks alla jõe äärde. Suurelt maanteelt keerab rada alla 'kõrvale, ära'. Sõitsime mööda jõge alla 'suudme poole, pärivoolu'. Laevad liiguvad mööda Volgat üles ja alla. Purjetati mööda Tšiili rannikut alla 'lõunasse'. Järv, jõgi lastakse alla 'lastakse kuivaks v. veepinda alandatakse'. || (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Paneb kartulipajale tuld alla. Seadis õunapuule toed alla. Istikutele ajasid juured alla. Sügiseks saadi majale põrandad alla. Pane suusad, uisud alla. Vankrile pandi uus ratas alla. Hobusele löödi uued rauad alla. Lõin kingadele pooltallad alla. Loomadele viidi õlgi, põhku alla. Tõmbas olulisematele sõnadele joone alla. Kirjutasin lepingule, aktile alla. Sekretär lõi tõendile pitseri alla. *Alla tõmbas villase tuukripesu, peale kerged nahkpüksid ja vikerkaarekampsuni. N. Baturin. || maapinnale v. mingile muule pinnale, maha. Alla hüppama, kukkuma. Ronis puu, kivi otsast alla. Ta tuli, kobis lavalt, lakast alla. Lennuk tulistati alla. Lennukilt heideti alla langevarjureid. Tuul raputas õunu alla. Puudelt langes lehti alla. Krohv oli lahmakatena alla langenud. Vihma kallab alla. *.. päästepaat viirati alla ja ikkagi tuldi appi. H. Sergo.
2. hulgalt v. kvaliteedilt vähem v. vähemaks. Alla hindama. Hinnast alla jätma. Tingis hinnast 10 krooni alla. Viiskümmend krooni – ja mitte sentigi alla! Hinnad läksid alla. Vabrikandid lõid palgad alla. Kellegi autoriteeti alla kiskuma. Tase, kvaliteet läks alla. Halb ilm viis tuju alla. Poisil võeti käitumishinne alla.
3. hulgalt, määralt vähem kui; (tasemelt) madalam kui. Alla neljakümnesed mehed. Alla viieteistkümnene nooruk. Alla keskmise õppeedukus.
4. ‹ühendverbi osana› näit. alla andma, alla käima, alla vanduma, alla võtma

alt
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki altpoolt, madalamalt (ära); kaetud, varjatud olekust (välja); ant. pealt. Laua, voodi alt. Uss ilmus kännu, mätta alt. Maa vabanes lume alt. Kaevati mulla alt välja. Kerkis esile nagu maa alt. Võtsin pliidi alt tuhka välja. Tuli duši alt. Võttis raamatu padja alt. Laev sõitis silla alt läbi. Põgenik puges rongi alt läbi. Tuli kuuse, põõsa alt välja. Välja minu katuse alt 'majast'! Pind kadus jalge alt. Võttis käe lõua alt. Võttis viha kaenla alt 'kaenlast'. Puges teki alt välja. Vabastas pildi katte alt. Kuu tuli pilvede alt välja. Kuuri alt 'kuurialusest'. Rehe alt 'rehealusest'. *Me sõidame ja vaatame teele, mis tormab meile vastu ja kaob me alt. L. Promet. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Käe alt kinni hoidma. Vilksas mütsinoka alt vaadata. Sidus rätiku lõua alt kinni. Valutab rinde, südame alt. Kana nokitses tiiva alt. Kass oli kõhu alt valge. Jaki alt paistis roosa pluus. Pildi alt oli kiri veel loetav. Joone alt leidis ta vajaliku viite. *.. [rebane] oli nii lahja, et ta küljekondid paistsid naha alt kui redelipulgad. R. Roht.
2. millegi juurest, lähedalt (hrl. millestki, kuskilt vaadates madalamalt). Mäerinnaku, künka alt voolas läbi oja. Tuli akna alt ära. Lahkus kiige alt lõbusas tujus. Maantee läheb otse ukse alt mööda. Tee keerab meie õue alt ära. Nad möödusid küla külje alt. Vaenlane taganes Narva alt. Nad sõitsid Orissaare alt mootorpaadiga Kõinastule. *Siin pole muud, kui hakka välja alt kaevama ja kaeva edasi, kuni ots on jões. A. H. Tammsaare.
3. tegevus- v. mõjupiirkonnast ära. Põgenesime pommirünnakute alt. Hoole, mõju alt vabanema. Vahi, valve, aresti, keelu alt vabastama. Ikke, rõhumise, võimu, valitsuse alt pääsema. Sein on äsja krohvija pintsli alt tulnud. Tema käe alt on läbi käinud palju noori. *Pillimehe sõrmede alt aga voolasid valsid ja polkad .. L. Metsar. || kellegi, millegi alluvusest, haldusest ära. Asutus läks ühe ministeeriumi alt teise alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt ordu alla. Talupojad püüdsid mõisnike alt vabaneda.
4. hõivatud, hõlmatud seisundist ära. Heinte alt vabanenud küün. Millal ma oma raha kauba alt kätte saan?
5. osutab lahtrile, rubriigile, kategooriale, kust midagi leitakse, saadakse, ammutatakse. *Jalg kipsis, luges Väärtnõu lehest kohalike teadete alt sõnumit oma õnnetusest. P. Viiding.
6. (ühendis nurga alt osutab lähtumist teat. aspektist, teat. vaatenurgast). Läheneb küsimusele täiesti uue nurga alt. Vaagis asja mitme nurga alt.
7. esineb fraseologismides, näit.:. Hõlma, leti alt. Küünalt vaka alt välja tooma. Nina alt ära näpsama. Pinda jalge alt kaotama. Põranda alt välja tulema. Silma alt kaduma. Südame alt külmaks võtma.
II. ‹prep› [gen] murd alla. Alt viiekümne, kolmekümne (vanuse kohta). *Asutajaliikmeist elas alt veerandi Tartus .. F. Tuglas.
III. ‹adv›
1. altpoolt, madalamalt; ant. ülalt, ülevalt; ant. pealt. Alt üles vaatama. Soe õhk tõuseb alt üles. Pealt pandi vili kolusse, alt jooksis jahu välja. Alt orust kostis laulu. Ulatas müüriladujale alt telliseid kätte. Ta kolis alt '(vahetult) alumiselt korruselt' üles. *Eile alt lehte tuues käis südamest iseäralik tuksatus: nüüd! L. Hainsalu. || (oma otstarvet täitmast). Lõi vaadil põhja alt. Libe jää nagu niitis jalad alt. Võtsin suusad, uisud alt. Autol võeti ratas alt. Võtsin kampsuni alt ära. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Püksisääred on alt katki. Männitüved olid alt tumedamad, ülalt heledamad. Näkineiul on ülalt naisterahva keha, alt kala saba. Hein, loog on veel alt märg. Taime lehed on alt karvased. Alt korter on praegu tühi. Alt on kontserti parem kuulata kui rõdult.
2. eest kõrvale, eest ära (hrl. hoiatushüüetes). Alt ära! Hoia, hoidke alt! *Alt! Alt! Papi! Lea! Minge ometi eest! B. Alver. *Hobused aeti risti-rästi sinna ja siia – muudkui hoia aga alt ja vaata ette! R. Sirge.
3. ‹ühendverbi osana› näit. alt minema, alt tõmbama, alt vedama jt.

arhitektuur ‹-i 21› ‹s›

1. inimeste eluks ja tegutsemiseks vajalikku ruumilist keskkonda kujundav, ehitisi jm. rajatisi planeeriv ning projekteeriv looming, ehituskunst. Arhitektuuri õppima.
2. arhitektuuri-, ehitusstiil. Notre-Dame'i gooti arhitektuur. Standardse arhitektuuriga elamu.
Omaette tähendusega liitsõnad: aiandus|arhitektuur, antiik|arhitektuur, barokk|arhitektuur, elamu|arhitektuur, kivi|arhitektuur, küla|arhitektuur, maastiku|arhitektuur, militaar|arhitektuur, profaan|arhitektuur, puu|arhitektuur, sakraal|arhitektuur, sise|arhitektuur, tellis|arhitektuur, tsiviilarhitektuur

armetu ‹1› ‹adj›

1. vilets, väga kehv, haletsusväärne. Armetu lobudik, hurtsik, putka, tool. Elasin küla kõige armetumas osmikus. Käib armetuis räbalais. Talupojad olid armetus olukorras. Sai oma töö eest armetuid sandikopikaid. Soos kasvas vaid üksikuid armetuid männijässe. Armetu väljamõeldis, soperdis. Paljastas enda kogu oma armetus tühisuses. Taat on vanaks ja armetuks jäänud. Armetu setukas, kronu. Pesast väljakukkunud armetu linnupoeg. *Olen nõnda armetuks pekstud, et ma ei tunne vähematki huvi selle vastu, mis meid ootab. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: halearmetu.
2. van armutu, halastamatu. Armetul kombel 'põhjalikult' läbi peksma, välja naerma. *Aga peksuga, piitsaga, armetu rookimise ja keretäiega. Peab taguma välja tast iga jonni, kõige isemeelikuse. K. Rumor.

arp ‹arbu 21› ‹s›
folkl nõiatrumm; sõela- v. muukujuline nõidus- v. ennustusvahend. Arpu lööma 'arbuma'. *Oli [paater] küla kaudu otsinud arpusid, puruks peksnud puuslikke .. A. Sinkel.

arst ‹-i 21› ‹s›
kõrgema meditsiinilise haridusega isik, kellele on antud õigus oma kutsealal töötada. Hea, tuntud, kuulus arst. Polikliiniku, haigla arstid. Arsti visiit. Läksin arsti juurde läbivaatusele. Käis linnas arsti juures. Läks arstile, käis arstil. Haigele kutsuti arst koju. Arst pani diagnoosi, määras ravi, kirjutas retsepti. Arstiks õppima. Missugune arst sind ravib? || haiguste parandaja rahvameditsiinis. Loodusrahvastel oli nõid ühtlasi ka arst. Igal hädal oma arst, igal tõvel oma tohter.
▷ Liitsõnad: era|arst, eri|arst, haava|arst, hamba|arst, ihu|arst, jaoskonna|arst, kiirabi|arst, kohtu|arst, kooli|arst, kurgu|arst, kõrva|arst, laeva|arst, laste|arst, looma|arst, maa-|arst, naiste|arst, närvi|arst, palati|arst, pea|arst, pere|arst, ravi|arst, sanitaar|arst, silma|arst, spordi|arst, sõjaväe|arst, sünnitusabi|arst, tuberkuloosi|arst, usaldus|arst, vaeste|arst, valve|arst, veterinaararst; ime|arst, küla|arst, nurga|arst, rahvaarst.

arukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. selge, terase aruga, avara v. kaine mõistusega, taibukas, intelligentne. Arukas inimene, õpilane. Ta oli küla arukamaid mehi. Nii teevad ju kõik arukad inimesed. Arukas nägu, ilme. Koer on küllaltki arukas olend. *Sa oled ju arukas tüdruk ja mõistad, et minul, nagu ma olen, pole sind kuhugi panna .. A. H. Tammsaare.
2. aru eeldav, arul põhinev; mõistlik, otstarbekas. Arukas tegu, käitumine, jutt, vastus. Arukas järeldus. Arukam on vist puhkuse ajaks maale sõita. *Laevaretked Läänemere pärapõhja püsivad aruka tõenäosuse piirides. L. Meri.

asula ‹1› ‹s›

1. (hrl. tiheda, kompaktse hoonestusega) asustatud koht (näit. linn, alev, küla). Väike, suur asula. Linnalised asulad ja maa-asulad. Iru muistne kindlustatud asula. Kirikute, raudteejaamade juurde tekkinud asulad.
▷ Liitsõnad: abi|asula, keskasula; kaevandus|asula, kaluri|asula, kolhoosi|asula, kuurort|asula, maa-|asula, polaar|asula, puhke|asula, põllumajandus|asula, sovhoosi|asula, töölis|asula, tööstus|asula, vabrikuasula.
2. hrl van inimeste eluase v. asumispaik. *Sest ka oma vannitoa saavad nad, kuigi mitte selles ajutises asulas, vaid pärises eluhoones .. A. H. Tammsaare.

asundus ‹-e 5› ‹s›
uus (maa-)asula. a. Eestis hrl. jaotatud mõisamaadele rajatud v. uudismaakohtadest kujunenud küla. Endine Haabjärve, Peressaare asundus. b. siirdlaste asula. Eesti asundused Krimmis, Kaukaasias. Peipsi läänekaldale tekkis vene asundusi.

auul ‹-i 21› ‹s›
mõnede Kesk-Aasia rahvaste (kasahhide, kirgiiside jt.) asula, ka Kaukaasia mägirahvaste küla

eba|jalg
folkl tuulispea, pahaks vaimuks v. olevuseks arvatud tuulekeere. *Kuid... mis kummaline oli leid: / ebajalaks käinud küla kauneim neid! M. Under.

ehaline ‹-se 5› ‹s›
ehalkäija. *Noh, Linda, kuidas on? Kas sa täna küla pealt ehalisi ka ootad või? M. Raud.

eit ‹eide 22› ‹s›

1. eakas naine. Vana küürus eit. Meie küla kõige vanem eit. *Põgenikud olid enamuses elatanud inimesed – habemikud taadid ja laiades seelikutes kortsulised eided. H. Angervaks.
▷ Liitsõnad: kerjus|eit, küla|eit, naabri|eit, nõia|eit, pere|eit, sauna|eit, turu|eit, vanaeit.
2. hrl nlj abikaasa, naine. Naabrimees oma eidega oli äsja siin. *Kust sa siis äkki eide võtsid. Olid ikka põline vanapoiss. F. Tuglas.
3. kõnek naine, naisterahvas. Maru eit. Ilus eit, mis? *Ja ega ta vana veel ole, täitsa noor eit. R. Roht. *Räägitakse seni, kuni oma naistest tüdinetakse, pärast alustatakse juttu võõrastest. Tuleb välja, et needki [= võõrad naised] pole laita eided. J. Tuulik.
4. van (hellitavalt) ema. *Oh, nad viisid minu hella eide, / viisid minu ema mullasse ... K. E. Sööt. *Ema, mis me nüüd peame tegema? Pai kulla eit, aita ometi! L. Koidula.
▷ Liitsõnad: metsa|eit, muru|eit, tuuleeit.

elanik ‹-niku, -nikku 30› ‹s›
teat. paigas, asukohas eluneja, asukas. Alaline, ajutine elanik. Kohalikud elanikud. Maja tulevased elanikud. Kõik ümbruskonna elanikud. Madridis on umbes 3 miljonit elanikku. Selle asula elanike arv on viimastel aastatel suurenenud. Talvel on suvila elanikest tühi, elaniketa. Kuldnokapuuris on elanikud juba sees. || teat. ajastul elanud inimene. *Leiger esineb nagu kiviaja elanik .. M. J. Eisen.
▷ Liitsõnad: koopa|elanik, kõrbe|elanik, küla|elanik, linna|elanik, maa|elanik, metsa|elanik, ranna|elanik, saare|elanik, vee-elanik; alg|elanik, põlis|elanik, ürgelanik.

elektri|valgus
elektrienergiast saadav valgus. Hele elektrivalgus. Meie küla sai elektrivalguse viiekümnendatel aastatel.

elevile ‹adv›
(rõõmsalt) ärevile v. erutatuks. Elevile minema. Uudis ajas kogu küla elevile. „Kas läheme kohe?” lõid lapsed elevile. Poiste tulek võttis tüdrukud elevile.

elu ‹11› ‹s›

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.). Elu tekkimine maakeral. Kas Marsil on elu?
2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. Ellu tõusma, ärkama. Kedagi ellu äratama. Ellu jääma, jätma. Uppunule saadi jälle elu sisse. Jäta talle veel seekord elu! Põgenegu, kellele elu armas, kallis! Surmamõistetule kingiti elu. Usub hauatagust elu, hauatagusesse ellu. Kas su elu ja vara on kindlustatud? Ta elu on ohus, väljaspool hädaohtu. Elu rippus juuksekarva otsas 'oli ohus'. Arstid võitlesid haige elu eest. Haavatu elu päästeti. Merehädalised jõudsid, pääsesid eluga randa. Tal on veel elu sees. Kedagi elus hoidma, elus pidama. Kellelgi elu sees hoidma. Elu küljes rippuma. Kardab oma elu pärast. Keegi ei taha oma elust ilma jääda. Elu või surm! Oleme koos elus ja surmas. Vaakus elu ja surma vahel. Võideldi elu ja surma peale. Oma eluga riskima. Elu kaalule, mängu panema. Kaalul, mängus on rohkem kui elu. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus; eksisteerimist otsustav küsimus'. Eluga mängima. Ei hooli oma noorest elust. Ei hoia oma elu. Oma elu andma, ohverdama kellegi, millegi eest. Elu jätma, kaotama. Millegi eest eluga maksma. See võib elu maksta. Päästis teised oma elu hinnaga. Kellegi, kellelegi elu kallale kippuma. Karjub, nagu oleks keegi ta(l) elu kallal. Katk võttis paljude elu. Mürsukild lõpetas ta elu. Elu kustus. Tal on elust isu, himu otsas. Võttis endalt elu. Lõpetas elu enesetapuga. Tegi oma elule lõpu, otsa. On käe oma elu külge pannud. Tegi eluga lõpparve. Lahkus elust. Elu edasi andma; kellelegi elu andma 'sigitama v. sünnitama'. Endas uut elu kandma 'rase olema'. Kas see härg läheb elu peale või tapale? Selles puus pole enam elu. *Alla käppadele langes ta [= karu] ja hingas välja oma elu verisele lumele. F. Tuglas (tlk). | piltl (esemete, nähtuste kohta). 1990. aastatel äratati üliõpilaste korporatsioonid uuesti ellu. || (mõnedes mängudes). Rahvastepallis on igal mängijal üks elu 'mängija langeb mängust välja, kui on ühe korra palliga pihta saanud'.
3. (päevast päeva toimuv) olemine, eksisteerimine, elamiseks oleva aja möödasaatmine. Igapäevane elu. Kuidas elu läheb? Mis elu sa oled elanud? Rääkisin oma elust. Elul ei ole viga(gi). Elu on ilus. Elus on nii head kui halba. Elu veereb oma rada, pisitasa, üksluiselt. Laseb elul minna nagu läheb. Elu tahab elada. Elu igavus, tühjus. Mis meie elust nii välja tuleb? Kuidas ta oma elu elatud saab? Võtab elu tõsiselt, kergelt. Otsib elu mõtet. Maitseb, naudib elu. Ta elu oleks võinud teistsuguseks kujuneda. Keegi ei või oma elu ette teada. Üks oma eluga segab teist. Elu selle mehega pole kerge. Sidus oma elu vääritu naisega. Temata elu ei lähe. Selles ettevõttes loodritel elu 'asu' ei ole. Teater, kool, lapsed on ta elu. Lapsed on juba suured ja oma elu peal. Suur pööre elus. See sündmus lõi ta elu segi. Elust tüdinud. Ta ei oska oma elu korraldada. Meil tuleb oma elu siin sisse seada. Elu kergeks, raskeks tegema. Kelle(l)gi elu hapuks, kibedaks, põrguks tegema. Elu on viltu, sassi läinud. Elu läks, jooksis rappa, rööpast välja. Elu on raisus, sassis, nahas. On oma eluga ummikusse jooksnud. Elu läheb ülesmäge, paremuse poole. Linnas on hoopis teine elu kui maal. Kool valmistab noori eluks ette. Rääkis lõbusalt elust koolis. Talvel koondus elu rehetuppa. Lõunamaa linnades käib kogu elu tänaval.
4. kellegi eksisteerimise periood, iga. Terve, kogu elu. Pikk, lühike, üürike elu. Laskis silme eest läbi seni elatud elu. Sul on pool elu alles ees. Elu saab otsa. Elu möödub kiiresti. Elu hommik, keskpäev, loojang. On elu jooksul, kestel mõndagi näinud. Parimad aastad ta elust viis sõda. Need aastad olid luuletaja elus kõige viljakamad. Mäletan seda elu lõpuni, otsani. Ta ei saanud oma elus häid päevi nähagi. Oli esimest korda elus haige. Jätkub minu eluks ja jääb lastelegi. Tegi mehe eluks ajaks 'kogu eluks' õnnetuks. Kuniks elu! || elus, elu sees ‹eitavas lauses› (mitte) iialgi, kunagi. *.. tunned end samuti süüdlasena, olgugi et ei ole elu sees ise kellegi asja puutunud. V. Alttoa. *Näha kohe, et ta pole elus veel noormehega suudelnud, häbeneb. J. Tuulik.
5. kellegi eksisteerimise viis v. laad; põli. Harilik, üksluine, igav, kurb, huvitav, vaheldusrikas elu. Elab täisverelist, sisukat, tervet, laitmatut, tagasihoidlikku, kergemeelset, pillavat, kõlvatut elu. Otsib kergemat elu. Elu nagu kuninga kassil. Noorpaar alustas ühist elu. Vaese inimese peost suhu elu. Peaksid oma elu muutma. Tütar sai jõuka elu peale. Ta on hea elu peal laisaks läinud. Tubasest elust kahvatud lapsed. Tal on lausa härra elu. Vaat see on alles elu! Ei ole tal seal õiget elu ega olemist. *Jahil aga elati kogu aeg laia elu. Igal õhtul peeti sööminguid ja joominguid. H. Sergo. *Oli ju tal kaks elu, üks siin ja teine seal, kodus. M. Traat.
6. teatavat elu- v. tegevusala iseloomustavad nähtused (nende arengus ja järjestikuses seoses). Isiklik, kodune elu. Maa majanduslik, ühiskondlik-poliitiline, vaimne elu. Avalik, seltskondlik, kirjanduslik elu.
7. (meid ümbritsev) reaalne tegelikkus. Tegelik, praktiline, reaalne elu. Mõtiskles maailma elu üle. Elu tundma õppima. Tuleb leida oma koht elus. Ta on laialt käinud ja elu näinud. Tunneb hästi kohalikku elu ja olu. Eks elu näita, kellel on õigus. Küll elu teda õpetab, koolitab. Elu ise nõudis igalt mehelt korralikku tööd. Sa, laps, ei tea elust veel mitte midagi. Unistused ja elu on eri asjad. Tegelikult elus nii ei juhtu. Seisab kahe jalaga keset elu. Elust irduja, põgeneja. Näidendi tegelased on elust võetud. Elu on teda hellitanud. Elust vaevatud, muserdatud mees. Hakkaja saab elus kergemini läbi. Ta on elus edasi jõudnud. Elus(t) (omal käel) läbi lööma. Ta on elule alla jäänud. Kes ei käi eluga kaasas, jääb elule jalgu. Ellu astuma 'kooli lõpetama'. Instituut saatis ellu järjekordse lennu noori õpetajaid. Ideed, teooria, kavatsused, plaanid, otsused viiakse, rakendatakse ellu. *Kirjanik peab minu arvates alaliselt nägema elu, viibima alati keset elu. Eks elu ole see, mis teda inspireerib .. J. Mändmets.
8. füüsilise ja vaimse jõu ning energia avaldus. Viimaselegi laiskvorstile tuli elu sisse. Poiss läks kuuldust tuld ja elu täis. Tugev, elu täis mees. Noor, elust pakatav keha. Silmisse, näkku tuli uut elu. Elu tuli jõuetuisse jalgadesse tagasi. Tõi enesega kaasa elu ja lusti. Ta silmad peegeldasid jõulist sisemist elu. || eluga kõnek kiiresti, ruttu. Tehke nüüd eluga! *Eluga, eluga! Kell kuus olgu tekk puhas. J. Smuul. || elevus, liikumine, tegevus. Eduard tõi elu unisesse seltskonda. Seltskonnale tuli elu sisse. Näitelava taga kääris palavikuline elu. Lastega on majas enam elu. Sipelgapesas kihab, keeb elu. Tõeline elu algab metsas kevadel. Varahommikul ärkas tänavatel vilgas elu. Jaaniõhtul on külavainud elu täis. Maja ümber polnud mingit elu märgata. Supelrand on talvel eluta.
9. murd elamu, maja. *Ei, nende vanade elude sisse ma naist ei too. Raiun ise Saarekoplisse maja üles ja siis alles. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: abi|elu, argi|elu, era|elu, haridus|elu, hinge|elu, hulgu|elu, hõlbu|elu, ilma|elu, inim|elu, intiim|elu, jõude|elu, kiriku|elu, kirjandus|elu, koera|elu, kooli|elu, koos|elu, kultuuri|elu, küla|elu, laagri|elu, linna|elu, maa|elu, maailma|elu, majandus|elu, mere|elu, metsa|elu, muusika|elu, patu|elu, perekonna|elu, poissmehe|elu, pordu|elu, rinde|elu, ränduri|elu, seltsi|elu, sise|elu, spordi|elu, sugu|elu, tagala|elu, tunde|elu, tõsi|elu, ula|elu, vangi|elu, äri|elu, öö|elu, ühis|elu, üliõpilaselu

elu|ase
peavari; elukoht, asupaik. Perekonnale jääb see eluase kitsaks. Tuleb hakata uut, avaramat eluaset otsima. Saime ajutise eluaseme aita. Terve suve oli ekspeditsiooniliikmete eluasemeks telk. Esimesed inimeste eluasemed olid veekogude kaldal. Soo on eluasemeks paljudele lindudele ja loomadele. *Seal pidi olema küla, inimeste eluase .. E. Männik. *See rohkem karu või hundi eluase kui inimese peavari. M. Talvest.

era|elu
isiklik elu; mitteametialane tegevus v. elu. Kellegi eraelu vastu huvi tundma. Ärge tungige minu eraellu! Tundis hästi kogu küla eraelu. Eraelus pole neil kokkupuuteid olnud, küll aga ametialal. Leitnant oli eraelus olnud kooliõpetaja. *Ja imelik, see mees, kes tegi eraelus sellist haruldast nalja, ei sobinud laval üldse koomikuks. P. Pinna. || elu tsiviilisikuna

eraldama ‹37›

1. mingit osa tervikust eemaldama; mingist hulgast midagi v. kedagi eemaldama; varem koos v. ühenduses olnut lahutama. Teri aganaist, olulist ebaolulisest eraldama. Haiged eraldati tervetest. Emasibulast eraldatavad tütarsibulad. Kontidelt eraldatud liha lisatakse leemele. Press eraldab marjakestad ja mehu. Saun oli eraldatud kaheks ruumiks. Magamisnurk eraldati sirmiga. Kerast mingi tasapinnaga eraldatud osa nimetatakse segmendiks. Eraldas end teistest inimestest, muust maailmast. || tervikust teat. osa lahutama mingiks otstarbeks, kellegi omandiks v. kasutada. Osa saagist eraldatakse seemneks. Katsete jätkamiseks eraldati 50 hübriidistikut. Asula plaanis on eraldatud ka maa-ala uue koolimaja jaoks. Seks otstarbeks eraldati neli meest. Eraldati summad kultuurile, haridusele, tervishoiule. *.. endine direktor oli uuele oma korterist toa eraldanud. E. Rannet.
2. kedagi v. midagi kellestki v. millestki (nende vahel asetsedes) lahus hoidma, lahutama, isoleerima. Karjamaad ja heinamaad eraldab püsttara. Muhumaad eraldab mandrist Suur väin. Põlevkivikihid on eraldatud peavahekihtidega. Otsest kõnet eraldavad muust lausest jutumärgid. Ainult mõni samm eraldas veel põgenejat tagaajajast.
3. eristama, vahet tegema, kindlaks tegema (eriti meeleorganitega). Eraldasin nende jutust ainult üksikuid sõnu. Oskas eraldada küla koerte hääli. Silmad hakkasid hämaras juba esemeid eraldama. Eraldasin kohe rahvahulgas ta pika kogu. Inimsilm eraldab tuhandeid värvivarjundeid. Kaksikuid oli välimuse järgi raske eraldada. Tuleb osata vaenlast sõbrast eraldada. Tõtt valest eraldada pole alati kerge. Juba laps eraldab head ja halba.
4. muudest (hrl. tunnuste v. omadustega) erinevaks v. erisuguseks tegema. Mis eraldab inimest loomast? Meid eraldab teineteisest meie erinev mõtlemislaad. *Siiani ta oli olnud ikkagi härra, keda pidžaama, supelmantel ja võrkkiik küllalt selgesti eraldasid muust majarahvast. M. Raud.

esimene ‹-se 5›
I. ‹num› järgarv põhiarvust 1 (ka liitjärgarvude lõpposana), märgitakse mõnikord numbriga 1. (punktiga) v. I (punktita)
1. osutab mingite üht laadi sündmuste, nähtuste vm. rea v. millegi loenduse v. arvestuse algust. a. alguses v. eesotsas olev, loendit v. rida alustav. 1. märts. I sajand, aastatuhat. Septembri esimesel nädalal. Iga kuu esimesel teisipäeval. Esimesel elunädalal, elukuul, eluaastal. I dekaad, poolaasta. Esimene üleriigiline künnivõistlus. I maailmasõda. I klass, kursus. Esimese astme võrrand. I astme põletus, külmumine. Kuu esimene veerand. Selgroo esimene lüli. Konkursi esimene voor. Näidendi esimene vaatus. Filmi I seeria. „Tõe ja õiguse” I köide. Teose kolm esimest osa. Peeter I, Richard I Lõvisüda. Newtoni esimene seadus. Helistiku 1. aste. I oktaavi la. Esimene rühm, salk. 21. Kool. Mustamäe I mikrorajoon. Pavlovi õpetus I ja II signaalisüsteemist. I käändkond, pöördkond. Ainsuse, mitmuse 1. pööre. Elamu I sektsioon, esimene sissekäik, esimene korrus. On rivis, nimekirjas, järjekorras kahekümne esimene. On pildil paremalt esimene. Otsekoridoris esimene uks vasakul. Tuli kuulitõukes esimeseks. Jõudis ujumises esimese kümne hulka. Kooli esimene lend. Valmis metroo esimene järk. Etendus algab varsti, esimene ja teine märguanne on juba olnud. b. tähtsuselt v. väärtuselt teisest, kolmandast jne. ees v. kõrgemal asuv. Ministri esimene asetäitja. Kapteni I abi. Laeva I tüürimees. I koht, auhind, preemia. Esimene seisus. Esimese gildi kaupmees. Esimese järgu ateljee, võõrastemaja. Esimese klassi vagun, kajut. Ta on I järgu maletaja. Valgetähe ordeni I järk. Esimese sordi kaup. Esimese ringi pärijad. Täna õhtul esineb tantsijate esimene koosseis. I sopran, I alt, I tenor, I bass 'hääleliigi kõrgemad rühmad kooris v. ansamblis'. Laulab esimest 'hääleliigi kõrgemat, meloodiat kandvat' häält. Esimesed viiulid (sümfooniaorkestris). Esimene armastaja 'peamiselt armastaja osades esinev näitleja'.
2. ‹ka pl.› teat. ajavahemikul, teat. sündmuse puhul teistest kõigist varasem (ja sellele järgnevad). a. ajaliselt (kõigist) muudest v. kõigest muust eespool, enne muid olev v. olnud. On alati esimene tööle tulema. Esimene mees platsis. Õhtul viimane, hommikul esimene. Lõpetas töö esimeste hulgas. Andrese esimene tütar. Esimese öö õigus aj feodaalhärra õigus oma talupoja noorikuga selle pulmaööl magada. Minu esimene kool, õpetaja. Oli esimene, kes mulle sellest teatas. Esimene hüpe õnnestus paremini kui järgmised. Armastus esimesest pilgust. Esimene klaas sünnipäevalapse terviseks! Esimesed sammud. Esimesed vaod. Esimesed katsed keeleajakirja väljaandmiseks. Kõlasid esimesed akordid. Langesid esimesed vihmapiisad. Esimene pärib eide helmed, viimane pärib viisupaelad. b. mingil ajavahemikul (hrl. sel aastal) kõige varasem. Esimesed soojad, külmad ilmad. Esimene sügistorm. Esimesed hallad. Esimene lumi. Esimesed sinililled, maasikad. Esimene liblikas. Esimene lõoke, kuldnokk, pääsuke. Esimesed suvitajad, suplejad. Esimene uudsevili läks seemneks. See on mul tänavu esimene saanisõit. Tulid esimesed hommikused ostjad. Ärkas esimese kukelaulu ajal. c. järgnevatest kõige varasem, ajaliselt kõige lähem. Saadan kirja esimese postiga. Tulen, sõidan, maksan ära esimesel võimalusel. Esimene tuisk ajab teed uuesti umbe. d. lähim, kõige esmalt ettesattuv. Jäin esimesse taksopeatusse ootama. Ära vali, võta esimene, mis pihku juhtub! Ega esimesele vastutulijale kõlba kohe südant puistata. Tõmbaksin selle kassirisu esimese oksa külge. Haaras maast esimese käepärase kivi ja viskas.
3. varem mitteolnud v. mittekogetud. a. (ühiskonna vm. kollektiivi eksisteerimise aja jooksul). Esimene aurumasin, aatomielektrijaam. Esimene auto Tallinna tänavail. Esimene kosmoselend. Esimene selletaoline tehas Euroopas. Esimene eestikeelne trükis. Esimene naisprofessor Eestis. Meie esimene kutseline maalikunstnik, ajakirjanik. Esimene ametlikult kinnitatud kirjanike organisatsioon. Selline juhtum on meie kooli ajaloos esimene. b. (üksikolendi, eseme vm. eksisteerimise aja jooksul). Esimene armastus, suudlus, kohtumine, pettumus. Esimene rasedus, sünnitus. Esimest korda elus. Ükskord on ikka esimene kord. Esimest ja viimast korda. Näitleja esimene suurem osa. Minu elu esimene ball. Tema esimene töökoht, välisreis, meresõit. Esimene iseseisev töö. Esimene selline juhtum tema praktikas. Esimest ööd uues korteris. Esimest poega 'esimest korda' lüpsmatulev lehm. Hundipoegade esimene jaht. Esimest aastat kandev õunapuu. See on meil korteris alles esimene remont. Riie andis esimeses pesus värvi.
II. ‹adj›
1. (kõige) eesmine, eespoolne, esi-, ees-. Teatrisaali, kino esimesed read. Bussi esimesed istmed. Esimesed ja tagumised käpad. Siga sõi, esimesed jalad mollis. Tagumine tuba oli esimesest väiksem. Piletijärjekorra esimene ots oli kassa ees, lõpp ulatus tänavale.
2. esialgne, esma-. Esimene mulje on hea. Esimeses ärevuses, ehmatuses ei osatud midagi ette võtta. Asi näis esimesel pilgul väga lihtsana. Tahtis esimeses tuhinas, õhinas kohe tegutsema hakata. Esimese ähmiga ei tulnud midagi meelde. Esimene nälg, isu, janu sai kustutatud. Esimene abi 'esmaabi'.
3. muid mingis suhtes ületav, muude seast esileküündiv. a. tähtsaim, olulisim, peamine. Esimene nõue, tingimus. Hästi õppida on õpilaste esimene kohustus. Töö peab saama inimeste esimeseks eluvajaduseks. Praegu on ta esimene mure korter leida. Koju jõudnult oli tal esimene asi süüa otsida. b. silmapaistvaim, tähelepandavaim, kuulsaim; juhtpositsioonil olev, parim. Küla esimene kaunitar. Ta on üle valla esimene mees, poiss, tüdruk. Esimene jutumees, vigurivänt, tantsija, keelepeksja. Esimese numbri suli, elumees. Esimene ihnus, röövel, kelm. Klassi esimene joonistaja. Teatri esimene koomik. Esimene meister korve punuma, pitse heegeldama. Seletas enesekindlalt nagu esimene asjatundja. Esimene parimate seas. Tahab kõiges esimene olla. Ärgu hakaku esimeseks, kui asja ei tunne!

esinik ‹-niku, -nikku 30› ‹s›
van eesistuja, esimees; peamees, ninamees. *Temast sammu võrra tahapoole jäi .. Kustas, see küla nõukogu esinik. I. Sikemäe. *„Ära n'a palju päri, külamees, anna parem süüa,” ütles ratsameeste esinik upsakalt. E. Bornhöhe.

olgugi et
ehkki, kuigi, ehk küll
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Olgugi et päike oli juba kõrgel, oli väljas veel jahedavõitu. Olgugi et ma siinkandis olen elanud, ei tunne ma kõiki inimesi. *Aga Reinul on tubakat kotis veel küll, olgugi et kott küla peremeeste käes ringi käis .. A. H. Tammsaare.
2. alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset v. vastava iseloomuga lauseosa). *Heledad lokkis juuksed, olgugi et hallisegused, terav sirge nina – kõik nagu temal. T. Lehtmets.

füürer ‹-i, -it 2› ‹s›
Hitler; võimukandja fašistlikul Saksamaal. Füüreri üleskutsed saksa rahvale. Baltisakslased sõitsid füüreri kutsel Saksamaale. SS-laste suuremad ja väiksemad füürerid. Oli kuulunud verejanulisemate füürerite hulka. || käsutaja, kamandaja; hirmuvalitseja. Kus kargas meile nüüd füürer välja! Külarahvas kutsus teda küla füüreriks.

hagu|küla
geogr suuremast teest eemal reastikku asuvate majadega küla

hajakil ‹adv›
hajali olekus, hajuvil. *Kord sidusalt, kord hajakil, liikusid koos temaga mõtted .. O. Samma (tlk). *Tegelikult on küla kena sumbküla, mille üksikud hajakil pered ulatuvad Suure väinani välja. J. Peegel.

haja|küla
geogr hajali asuvate peredega küla. Lõuna-Eestis on levinud hajakülad.

hakkaja ‹1›

1. ‹s› ‹hrl. liitsõna järelosana› (< tgn hakkama)
▷ Liitsõnad: peale|hakkaja, vastuhakkaja.
2. ‹adj› ettevõtlik, agar, tragi, algatusvõimeline. Hakkaja inimene, poiss, tüdruk, meistrimees. Hakkaja (ise)loomuga, vaimuga. Iga asja, iga töö peale hakkaja. Küla hakkajamad mehed. Teda peeti perekonnas kõige hakkajamaks. Õnn soosib hakkajaid. Ta on väga, liigagi hakkaja. *Teise käisekeeramisele vastas ta veelgi hakkajama liigutusega – viskas pintsaku maha. E. Tennov.

haritlane ‹-se 5› ‹s›
isik, kelle elukutseks on eriettevalmistust nõudev vaimne töö, intelligent. Edumeelsed, eesrindlikud haritlased. Eesti haritlased. Temast sai haritlane. Vanemad tahtsid tütrest haritlast teha. Pärast sõda oli meie maal puudus haritlastest.
▷ Liitsõnad: küla|haritlane, maa|haritlane, nais|haritlane, pool|haritlane, rahvaharitlane.

harjuma ‹37›

1. ‹ma-infinitiiviga› mingi tegevuse kordamisel v. millegi korduval kogemisel selles harjumust, vajalikke oskusi ja kogemusi omandama, viluma; kommet omandama, viisiks võtma. Harjusin vara tõusma ja vara magama heitma. Olen harjunud õhtuti nooremate laste eest hoolitsema. Ta polnud harjunud linnas elama. Vaidluste puhul oli ta harjunud vaikima. On vaja, et õpilased harjuksid iseseisvalt mõtlema ja oma mõtteid väljendama. Ta on harjunud autot, kombaini, traktorit juhtima. Isa oli harjunud igasuguseid töid tegema. Koer harjus mööda küla hulkuma. *Siis harjusid väikesed rebased omaette olema ja ema ootama. R. Roht. || harjunud sissejuurdunud; kogenud, vilunud. Harjunud kombe järgi, kohaselt. Haaras harjunud liigutusega telefonitoru. Dirigendi harjunud kõrv tabas iga valeheli. Elu läks oma igapäevast harjunud rada. Harjunud suitsetajal ei teki ägedaid mürgistusnähte. Kirurgi harjunud käe all operatsioon õnnestus.
2. ‹hrl. komitatiiviga› kellegagi, millegagi kodunema, kohanema, midagi (algselt võõrast, kogematut) omaks võtma, nii et see muutub harilikuks ja loomulikuks. Harjus kaaslastega, naabritega, seltskonnaga. Peeter harjus pikapeale kasuvanematega. Hundikutsikas harjus inimestega kergesti. Harjutakse teineteisega ja elatakse ilma armastusetagi. Harjus peagi distsipliiniga, uue ametiga, tööga. Ei harjunud müraga, paberossisuitsuga, üksindusega, uue ümbrusega. Ta oli hea eluga, mugavustega harjunud. Randlane on mere ja tormidega harjunud. Lõunamaalane ei harjunud põhjamaise kliimaga. Silmad harjusid toas valitseva hämarusega. Pikkamööda harjub keha külmaga. Ma ei ole veel harjunud mõttega, et.. Kas suudan ma harjuda selles võhivõõras paigas? Algul hämmastasid meid tema naljad, kuid hiljem harjusime (nendega). Mees oli (sellega) harjunud, et naine kõik kodused tööd tegi. *Isegi meie vanaisad ei harjunud tõsiselt võttes päris õigesti linnameesteks. V. Beekman.

harmoonika|mäng
Kogu küla rõkkas laulust ja harmoonikamängust.

haua|vaikus
täielik, absoluutne vaikus. Ruumis valitses hauavaikus. *Hauavaikus laotus mahajäetud küla üle. E. Vilde.

vastu helkima

1. vastu särama, helgina vastu paistma. Tuled helkisid veest vastu. *Ei olnud see halvakspanu ega trots, mis talle sealt [= naise silmist] vastu helkis.. R. Sirge.
2. vastu kõlama, kajama. *Ja siis kõlasid kirvehoobid läbi hommikuse õhu, et Vakuste küla vastu helkis. A. Kitzberg.

helkjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›

1. heledavõitu, valkjas, valendav. Helkjas liiv. Helkjad juuksetutid otsmikul. Taevas lõi metsa kohal pisut helkjamaks. *Ööd olid helkjad ja nii vagavaiksed.. O. Jõgi (tlk). || helkiv, helendav. Helkjas vesi, jää, täht. Mere helkjas pind. *Nüüd kalamees on kuningas, / kuub helkjas merehõbedas.. K. Merilaas. *Kui pilvevaht nii valged, pehmed / su ümber helkjad lumeehmed.. M. Nurme.
2. hele, kõlav. Helkjas hääl, naer. Neiu häälel oli väga helkjas kõla. *Läbi katkusurmase ning poolpõlenud küla läksid nad, helkjas regivärss huultel. J. Peegel.
3. hrv rõõmus. Helkjas meel. *Sassil muutus tuju ikka helkjamaks. R. Janno.

hellatama ‹37›
kedagi õrnalt hellitama, hellitlema; kellessegi hellalt suhtuma. *Ta muutus nagu väikeseks lapseks, keda.. hellatatakse, silitatakse ja suudeldakse. A. H. Tammsaare. *Vakuste küla noormehed ei ütelnud kunagi Tiina, Miina või Liina, vaid alati hellatades Tinsi, Minsi ja Linsi. A. Kitzberg.

hilberdama ‹37›

1. (põgusalt, siia-sinna) ringi käima v. jooksma. Väike tüdruk hilberdas isa kannul. Ei viitsi ennast riidesse panna, hilberdab niisama ringi. Hilberdab igasuguste kahtlaste inimestega ringi. *Mõtlesin, et kadusid juba küla peale hilberdama. V. Ilus.
2. hilbendama. *Jah, juuksepalmik pääseb vahel lahti ja hakkab õlgadel või selja peal hilberdama.. O. Jõgi (tlk).

hirmutis ‹-e 5› ‹s›

1. hirmu tekitav, hirmuäratav olend, koletis. See isevärki mees oli küla hirmutis, kellelt igaüks ebameeldivusi võis oodata. *Öökulli kujutles ta [= kass] nüüd lausa hirmutisena, põlevate silmadega verejanulise röövlina. R. Roht. || (inetu inimese kohta, ka kirumis- ja sõimusõnana). Ah sa hirmutis! Igavene hirmutis! *Juuksed tolknesid kõrvade ääres ja kaelal. Lõug okkaline. Habetunud ja tolmune hirmutis! E. Rannet. || (millegi inetu, ebameeldiva kohta). *Sinu pärast panen selle tema saadetud hirmutise [= kleidi] selga.. E. Rängel.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› peletis lindude ja loomade jaoks. Aeda on pandud hirmutised.
▷ Liitsõnad: herne|hirmutis, linnuhirmutis.

huigatus ‹-e 5› ‹s›
äkiline huige. Kaugeneva rongi huigatus. *..aeg-ajalt kostab küla takka / erk huigatus või pilli hõik. J. Sütiste.

hulkuma ‹hulgun 42›

1. (hrl. jõude, ilma kindla eesmärgi v. tegevuseta) ringi kõndima, ringi kolama, uitama, lonkima. Kus sa ometigi nii kaua (ringi, ümber) hulkusid? Hulgub sihitult mööda tänavaid ja parke. Hulgub päevad läbi, päevade kaupa jõe ääres. Läks randa, küla peale hulkuma. Kütt hulkus tihti püssiga mööda metsa, metsas. Hulkusin niisama, muidu oma lõbuks. Priit hulkus mitu tundi alevi vahel. Lambad olid pääsenud omapead hulkuma. Toonekurg hulgub piki ojakallast. *Sügisene räim on rahutu, hulgub sügavas meres. R. Vellend. | piltl. Silmad hulkusid seinast seina. Pilk, vaade hulgub rahutult siia-sinna. Mõtted hulkusid sihitult. *Ema arvates oli sõjaajal koolitee kubinal täis hulkuvaid kuule.. L. Kibuvits.
2. ilma kindla töö- v. asupaigata olema, hulkurielu elama; ühest paigast teise rändama. Ilma peal, mööda maailma (ringi, ümber) hulkuma. Tiit on pool Eestimaad läbi hulkunud. Ligi kümmekond aastat on ta hulkunud mööda kaugeid sadamaid. Kaljukass on hulkuva eluviisiga. Uni saadab hulkuma, magamine marssima, tukkumine teed käima. *Ta hulkus paigast teise, kuni pandi vaestemajja.. F. Tuglas.