[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

küla ‹11› ‹s›

1. väikseim maa-asula. Suur, väike, jõukas, vaene küla. Kiviaja, keskaja, tänapäeva küla. Pikavere küla. Küla keskel on paar suuremat maja. Külas oli kümmekond talu. Kust külast ta pärit on? Tee viib läbi küla. Auto sõitis küla vahele. Läksime külast abi otsima. Ära mine seda küla peale kuulutama! Üle küla 'terve küla kohta kõige parem, kaunim jne.' tüdruk. Otsin sind küla mööda, pidi taga. Varsti terve küla jutte täis. || selle elanikud. Kogu küla jooksis kokku. Kui nii teed, saad külale naeruks. Kuidas küla minuga, nõnda mina külaga. *Miina poeg Herbert on küla silmis oma parimas meheeas. H. Kiik.
▷ Liitsõnad: ahel|küla, haja|küla, rida|küla, sumb|küla, tänavküla; kaluri|küla, kiriku|küla, kodu|küla, kolka|küla, metsa|küla, moona|küla, mägi|küla, naaber|küla, pisi|küla, popsi|küla, põlis|küla, ranna|küla, sauna|küla, vaba|küla, vabrikuküla; olümpiaküla.
2. ‹tihti sisekohakäändeis adverbilaadselt› koht v. inimesed väljaspool kodu, eriti koht, kus võõrusel käiakse. Ta käis mul eile külas. Tule mulle vahel külla! Läksin sõbrale külla. Isa tuli sugulaste poolt külast. Läksin küla peale 'kedagi külastama'. Küla leib on magus.
3. lastek külaline, külaonu, külatädi, võõras inimene. *„Ei küla tee sulle kurja midagi!” ütles Taali ja võttis lapse sülle. – „Anna parem külale terekätut!..” A. Mälk.

kirik keset küla vt kirik

Potjomkini küla
miski ilustatu, ülespuhutu, tegelikkusele mittevastav. Kogu aruandlus on osutunud Potjomkini külaks.