[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kõrvuti ‹adv›
kõrvu
1. asendilt teineteise, üksteise kõrval v. kõrvale. Nad käisid, kõndisid, jooksid, istusid kõrvuti. Sammusime kuus meest kõrvuti. Poisid heitsid kõrvuti ühe teki alla. Me seisime temaga peaaegu kõrvuti. Paadid, laevad sõitsid kõrvuti. Uksed, voodid olid kõrvuti. Need hooned on kõrvuti. Kastid olid kõrvuti reas. Lumes olid kõrvuti kahed jäljed. Purre koosnes kahest kõrvuti asetsevast palgist. Kui ruum lubab, pane kolm lauda kõrvuti. Temas asusid kõrvuti hea ja halb. Kõrvuti seadma 'kõrvutama, võrdlema'. *Samas Soome üksuses teenides hakkasid nende teed taas kõrvuti kulgema. I. Jaks.
2. samaaegselt, paralleelselt. Kõrvuti uuega eksisteerib ka vana. Tööstusega kõrvuti tuleb arendada põllumajandust. Kõrvuti kutselise teatriga tegutseb meil taidlusteater. *Elus on vari ja valgus alati kõrvuti. L. Promet.