[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

karine ‹-se 4› ‹adj›
karisid sisaldav, kariderohke. Karine meri, rand.

kesine ‹-se 4› ‹adj›

1. hrv kestane, kesi sisaldav. Kaerajahud on kesised. *.. kui ta mõõtis tema osa vilja välja, valis ta ikka kõige jämedamad terad, kuna enesele jättis kesisemad ja kergemad .. A. H. Tammsaare.
2. vilets, kehv, nigel; napp, vähene. Saak, töötasu oli kesine. Minu sissetulekud on tema omadest kesisemad. Kesine toit, ninaesine. Üpris kesine söömaaeg, toidulaud. Võistluste tulemused jäid kesiseks. Õpilase teadmised osutusid kesiseks. Tema võõrkeelte oskus on kesine. Kesine repertuaar, eeskava. Kesised tõlked, värsid. Üldmulje näitusest jäi kesine. Lootused õnnestumisele olid kesised. Osavõtt koosolekust oli kesine.

kuusine ‹-se 4› ‹adj›
hrv kuusepuust, kuuskne, kuuse-. *..ta kirstu pidid haua juurde kandma kuus tugevat söönud meest, nagu oleksid rohmakas kuusises kirstus kivid.. M. Traat.

kõdine ‹-se 4› ‹adj›
kõdiga (2. täh.) seotud, kõditav. Pisut kõdine tunne oli, kui kõik mind vahtisid.

kõrbene ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
kõrbe kujul esinev, kõrbe laadi. Kõrbene maa.

kõrgune ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
nii kõrge kui (täpsustus eelneb genitiivis); teat. kõrgusega (1. täh.) Suure mäe kõrgune. Ookeaniaurik oli mitmekorruselise maja kõrgune. Paari meetri kõrgune käik. Kolme meetri kõrgune kuusk. Puu kasvas paarikümne meetri kõrguseks. 15 cm kõrgune taim.
▷ Liitsõnad: inimese|kõrgune, maja|kõrgune, meetri|kõrgune, mäe|kõrgune, põlve|kõrgune, sama|kõrgune, vaksa|kõrgune, ühekõrgune.

kõrin ‹-a 2› ‹s›

1. katkeline, mitte väga terav tärisev heli. Keti, niidumasina, karjakrappide kõrin. Herned, pähklid veeresid kõrinal mööda lauda. Vanker liikus asfaldil tasase kõrinaga. Kindral astus kannuste kõrinal uksest välja. Kardinad tõmmati vaskrõngaste kõrinal kõrvale. *Moonide mustad tibad / kõrinal hüplevad kupras. D. Vaarandi. || kerge põrin (hääles). Ta hääles oli mahe kõrin. Erna hakkas vaikse kõrinaga naerma.
2. ‹hrl. pl.› liigutamisel kõrisev ese (näit. lelu, kõrisev kurin). Ta pistis titale kõrina pihku. Hobusel olid kõrinad kaelas.

kõrini ‹adv›

1. väga, kõvasti, äärmiselt, viimase võimaluseni; ülemäära, liiga palju. End kõrini täis sööma, jooma, õgima, larpima. Nad on porist ja sajust kõrini tüdinud. Ta on mu kõrini ära tüüdanud. Ettevõte on kõrini võlgades. Mees on kõrini uhkust täis. Tööd on kõrini. *Mul on kõrini villand sellest linnavalitsemisest.. J. Kärner.
2. millestki v. kellestki (väga, äärmiselt) villand, tüdinud, isu täis. Mul on nendest lõpututest arutlustest, sellest kõigest kõrini. Poistel oli tuupimisest kõrini. Mine ära, mul on sust kõrini! Tal sai ootamisest kõrini. *„Palvetame,” pani Gaius ette. – „Pea suu, mul on kõrini,” ütles patjadel lamav Camilla. A. Valton.

kõrne ‹18› ‹s›
‹hrl. pl.› rasva, peki sulatamisel järelejääv lihatükike, rasvavind. Pane kõrneid pudrule silma!
▷ Liitsõnad: peki|kõrne, rasvakõrne.

kõrsik ‹-u 2› ‹s›
pikk kõrrekujuline küpsis

kõrvane ‹-se 4› ‹s›
põhitoidu lisa (toit v. jook). Majas oli leiba, oli kõrvast. Pudrule toodi leiba kõrvaseks. Poiss sai viilu sepikut ja kõrvaseks klaasi piima. *Leivapala andis põld, / kõrvast saime merest. H. Suislepp.
▷ Liitsõnad: kartuli|kõrvane, leivakõrvane.

kõrvike(ne) ‹-se 5› ‹s›
(< dem kõrb [kõrvi]). Peremees hoolitses kõrvikese eest hästi.

kõsane ‹-se 4› ‹adj›
murd vihane, pahane, tusane. *Miina: Sa nii kõsane, et... Märt: Rein! Ajas hinge täis. A. Mälk.

kõsin ‹-a 2› ‹s›
vaikne sahisev heli, kõhin. Kuluheina kõsin. *Salalik kõsin põõsastes on nii võõras ja veidi kohutavgi. R. Roht.

kördine ‹-se 4› ‹adj›
kördiga [1] koos, kördiga määritud. Kördine kauss, lusikas.

põsine ‹-se 4› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi põskedega, põskne
▷ Liitsõnad: puna|põsine, roosapõsine.

rõsine ‹-se 4› ‹adj›
murd niiske, rõske. Pesukoja aknad on rõsised. Talvel oli köök rõsine ja kippus hallitama. *.. ema pandud võileib maitses nii rõsise kui vaigukuuma ilmaga. K. Saaber.

tõsine ‹-se 4› ‹adj›

1. mitte naeratav, mitte muhelev, mitte muigav. Teised naersid, aga poiss oli tõsine. Ära ole nii tõsise näoga! Nägu muutus tõsiseks. Püüab olla kangesti tõsine, kuigi ajab naerma. Naine tõmbus tõsiseks. Sunnib end vägisi tõsiseks. Kõik jäid üsna tõsiseks. Ema jutt võttis tütre tõsiseks. Juhataja võtab tõsise hoiaku. Täna oled sa tõsisem kui tavaliselt, kas on midagi juhtunud? Ta on alati nii tõsine ja kurb. Tõsine ilme, pilk. Tõsised silmad. || selline, kes loomu poolest vähe naerab, mõtliku olekuga, mitte lõbu taga ajav ega kergemeelne. Vaikse ja tõsise olemisega poiss. Tõsise loomuga tütarlaps. Tõsise ellusuhtumisega inimene. Ta on üks tõsine mees – viina ei võta, suitsu ei tee. Eestlased tunduvad lõunapoolsetele rahvastele reserveeritud ja tõsised. Mida vanemaks ta saab, seda tõsisemaks läheb.
▷ Liitsõnad: asjalik|tõsine, karm|tõsine, puru|tõsine, surm|tõsine, sügav|tõsine, sünk|tõsine, tormtõsine.
2. mitte naljaka sisu v. laadiga; oluline, kaalukas, sügav; selline, mis nõuab keskendumist v. järelemõtlemist, mitte kergelt võetav. Mõned näidendid olid tõsise, mõned koomilise sisuga. Tõsisematele lauludele järgnesid lõbusamad. Naine kippus tõsist juttu naljaks pöörama. Sellelt mehelt tõsist sõna ei kuule. Vesteldi tõsistel teemadel. Mul pole selle poisi vastu mingeid tõsisemaid tundmusi. See on tõsine töö, mitte naljategemine. Ei maksa tõsiste asjadega naljatleda. Võtaks midagi tõsisemat ette. Mul on tõsisematki teha kui pilvi vahtida. Sel teemal on kirjutatud mitmeid tõsiseid uurimusi. Räägib tarka ja tõsist juttu. Meil on üks tõsine jutt maha rääkida. Elu on tõsine asi. Abielu on tõsine samm. Tegemist on tõsise probleemiga. Need on tõsised küsimused. Tõsine hetk, silmapilk. On sul mõni tõsine 'mõjuv' põhjus koolist puudumiseks? || mitte ajaviiteline, süva-. Tõsine ja soliidne ajakiri. Loeb tõsist kirjandust. Kuulab tõsist muusikat.
3. tõeline; õige, korralik; tubli. a. (inimese kohta). Tõsine kristlane, ristiinimene. Tegemist on tõsise teadlasega. Temast on saanud tõsine põllumees. Tõsist töömeest temast ei tulnudki. *.. tõsine kunstnik ei too oma kunstilisi veendumusi kunagi ohvriks publikule. V. Vaga. | (looma kohta). *.. müü see tembutis maha ja muretse tõsine hobune. E. Tennov. b. (muu kohta). Konserv pole mingi tõsine toit. 30-aastaselt tegi ta oma esimese tõsise merereisi. Meil oli sõna tõsises 'otseses' mõttes surm suu juures. *.. mis talvel sügava lumega Vargamäel ikkagi teha. Tõsine elu ja tegevus algab siin alles kevadel. A. H. Tammsaare.
4. kindel, siiras. Kas see on sinu tõsine kavatsus? Tal on tõsine tahtmine õppida.
5. raske, ohtlik, halb, kardetav. Kopsuvähk on väga tõsine haigus. See pole mingi süütu tervisehäire, vaid tõsine tõbi. Vigastus polevat kuigi tõsine. Kukkumisel olid tõsised tagajärjed. Haige seisukord on tõsine. Asi pole pooltki nii tõsine, kui sa arvad. Asi läheb tõsiseks, see on selge. Asi võttis tõsise pöörde. Juhtunud on midagi tõsist. *.. võiks korragi talle tohtri tuua, ehk on midagi tõsisemat. A. H. Tammsaare.
6. keskmist ületav, suur (4. täh.); kõva, korralik, põhjalik, tubli. Varustamisega oli tõsiseid raskusi. Olukord teeb mulle tõsist peavalu, muret. Kooli lõpetamine nõudis poisilt tõsist pingutust. Näen selles tõsist ohtu. Tekib tõsine kahtlus, kas .. Mul oli tõsine hirm. Tõsine kuritegu, seaduserikkumine. Lapse surm oli emale tõsine hoop. Sõnanaginast tõusis tõsine tüli. Hing ihkab tõsist löömingut. Poiss on ära teeninud tõsise keretäie. Hea tahtmise ja tõsise tööga saab nii mõndagi korda saata.
7. igati arvestatav, tugev. Ta on tõsine ja ohtlik vastane. Mobiilsidest on kujunenud tõsine konkurent tavalisele telefonivõrgule.