[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aadel ‹-dli, -dlit 2› ‹s›
eesõigustatud (feodaalühiskonnas valitsev) kõrgem seisus. Vene, Prantsuse, Hispaania aadel. Aadel koos kõrgvaimulikega moodustas feodaalide klassi. Kuulus baltisaksa aadlisse.
▷ Liitsõnad: alam|aadel, kõrg|aadel, maa-|aadel, sünni|aadel, teenistus|aadel, uus|aadel, väikeaadel.

abi|noot [-noodi]
muus akordi mittekuuluv, akordihelist sekundi võrra kõrgem v. madalam noot meloodilises figuratsioonis

admiraliteet ‹-teedi 21› ‹s›

1. sõj merejõudude kõrgem juhtiv ametkond paljudes riikides. Inglismaa admiraliteet.
2. aj sadama territoorium sõjalaevade ehituseks ja remondiks vajalike töökodade, ladude ning seadmetega

ajatolla ‹6› ‹s›
šiiitide kõrgem vaimulik

areopaag ‹-i 21› ‹s›
aj kõrgem kohus muistses Ateenas | piltl. Keeleliseks areopaagiks oli tollal Akadeemiline Emakeele Selts.

arhont ‹-hondi 21› ‹s›
aj Vana-Kreeka, eriti Ateena kõrgem võimukandja. Ateena üheksa arhonti.

ase|haldur
hrl aj kõrgem kohapealne riigivõimu esindaja, asevalitseja

basiilika ‹1› ‹s›
ehit sammaste v. piilaritega löövideks jaotatud piklik (hrl. kiriku)ehitis, mille kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ning kõrgem. Vana-Kreeka, Rooma, gooti basiilikad. Kolme-, viielööviline basiilika.

brigaadi|kindral
sõj kolonelist kõrgem ja kindralmajorist madalam sõjaväeline auaste

bürokraatia ‹1› ‹s›

1. väiklaselt formaalne asjaajamine ning suhtumine. Asjaajamises valitsev bürokraatia. Milleks selline bürokraatia!
2. valitsemisele spetsialiseerunud kõrgem ametnikkond

djakk ‹djaki 21› ‹s›

1. kirikl õigeusu kiriku köster, salmilaulja
2. aj Vana-Vene vürsti sekretär v. asjaajaja; kõrgem ametnik Venemaa riigiasutustes 16.–17. sajandil

eliit|klass
põll tõuloomade kõrgem klass. Eliitklassi lehm, jäär. Eliitklassi kuulus noorloomadest 30 protsenti.

falsett ‹-seti 21› ‹s›
muus eriline laulmisviis, mille puhul häälekurrud võnguvad osaliselt ja kasutusel on ainult pearesonants || hääle eriline kõrgem register; kõrge hääl. Terav, kile falsett. Ärritusest tõusis ta bariton vahel kõrge falsetini.

flagman ‹-i 2› ‹s›
sõj mer
1. sõjalaevade koondise komandör; mingi laevade grupi ülem
2. aj kõrgem auaste NSV Liidu sõjalaevastikus

foogt ‹-i 21› ‹s›
aj feodaalaegne kõrgem haldusametnik ja kohtunik
▷ Liitsõnad: kohtu|foogt, linna|foogt, ordu|foogt, piiskopkonnafoogt.

hea ‹pl. part häid pl. illat headesse e. häisse 15 komp parem superl kõige parem e. parim›
ant. halb, paha
1. ‹adj› oma laadi, omaduste, kvaliteedi poolest hinnatav, väärtuslik, nõuetele vastav. a. (inimeste kohta:) osav, vilunud, võimekas, tubli. Hea maletaja, matemaatik, arst, õpetaja, ujuja. Hea võõrkeelte oskaja. Kõnemees on ta hea. Inna on hea õpilane. Peetrist oleks võinud saada hea insener, advokaat, ohvitser. b. (omaduste, võimete, oskuste, samuti füüsilise v. psüühilise seisundi kohta). Hea isu, uni, tervis. Hea ja tugev süda. Sportlase head kopsud. Hea nägemine, kuulmine, keskendumisvõime. Hea rühiga, kasvuga noormees. Hea peaga poiss. Mu enesetunne, meeleolu, tuju on hea. Tal oli päris hea hääl, väga hea maitse. Meie korvpallurid on heas vormis. Ta näeb üsna hea välja. *„Mul on hea kõht,” uhkustas hunt. „Kui tahan, võin süüa kas või kive..” L. Tigane. c. (esemete, ainete vms., ka koduloomade kohta). Ta ostis endale hea ülikonnariide, hea raadioaparaadi ja hea pesumasina. Need on veel üsna head kingad, rõivad. Head küünlad põlevad kaua. Hea kirves, saag, nuga, vikat. Teos on trükitud heale paberile. Hea maa, muld. Tänavu on hein, vili hea. Hea, kõigi mugavustega korter. Puder, kook, sai tuli hea. Head söögid ja joogid. Head õunad. Vein, õlu maitses hea. Leib oli hea maitsega. Hea lõhnaga lill. Hea tõukari, lüpsilehm, veohobune. Head tõugu kanad, lambad. d. (nähtuste, olukordade vms. kohta). Head lauakombed. Hea hoolitsus, teenindamine, reklaam. Õppeedukus oli tal hea. Head hinded tunnistusel. Haige seisund, olukord on hea. Nooruk sai hea hariduse, kasvatuse. Hea muusika, kirjandus, portree, maastikumaal. See on hea raamat, luuletus, ettekanne. Välismaalase kohta rääkis ta head eesti keelt.
2. ‹adj› sõbralik, lahke; positiivsete eetiliste omadustega, moraalselt väärtuslik; kiiduväärt. Hea inimene, kaaslane, hooldaja. Sul on hea mees, poeg. Head vaimud, haldjad. Hea kohtlemine, vahekord, vastuvõtt. Riikidevahelised head suhted. Ta oli mu vastu hea. Neiu on hea iseloomuga. Noormehe käitumine ja elukombed olid head. Tegin seda heast südamest. Teen seda hea meelega 'meeleldi, meelsasti'. Ole hea tüdruk, ära kiusa endast väiksemaid. Vanakese silmad näisid head ja lahked. Võõrasema ei vaadanud lastele hea pilguga. Neil oli hea läbisaamine. Kadunut tuletati meelde hea sõnaga. Liigub heas seltskonnas. On pärit heast perekonnast. Ilm on selline, et hea peremees ei aja koeragi välja. Heal lapsel mitu nime. Hea naine maja lukk, paha naine põrgutukk. || (kõnetlus- ja viisakusväljendites). Head inimesed, aidake! Ole hea, tule siia! Olge hea, astuge sisse! Aitäh, hea laps, et sa vanainimest aitasid! Sepp, hea mees, rautas hobuse ära. *Aga nüüd, head kuulajad, oleks teile üks küsimus. H. Saari. | iroon. Hea mees lubama 'lubab, kuid ei täida'. Kes see hea inimene oli, kes tema peale kaebama läks? || lähedane, intiimne. Hea tuttav. Ta on mu hea sõber, temale söandan kõigest rääkida.
3. ‹adj› mingis suhtes soodus, kasulik, sobiv. Hea juhus, võimalus, õnn. Head kaardid mängus. Head tutvused raamatukaupluses. Ended olid head. Töötingimused on siin head. Hea ettepanek, tagajärg, tulemus. Hea kuulsus, nimi. Hea ilm, kliima. Vanad head ajad. Head kaupa, äri tegema. Häid ja halbu päevi nägema. Midagi, kedagi heas valguses näitama. Heal järjel olema. Leidis hea teenistuse, tööotsa. Tegi abiellumisel päris hea partii. Saime kinos head kohad. Sain kodunt häid sõnumeid. Mul tuli hea idee, mõte. Harril on vennale hea mõju. On hea, et sa tulid. Vitamiinid on väsimuse vastu head. Lavastus jättis üsna hea mulje. Ära ole endast nii heal arvamusel! Püüdsin end näidata heast küljest. Lõpp hea, kõik hea. Hea nõu on kallis. Saagist jäi talupojale heal juhul 2/5. | (nõrgenenud tähenduses). Ühel heal päeval läks ta meilt ära. || (soovide, tervituste, jumalagajätu jne. väljendamisel). Head aega! Head õhtut! Head ööd! Häid pühi! Head uut aastat! Head reisi! Head tervist!
4. ‹adj› mugav, mõnus, meeldiv, hõlpus, kerge. Sul hea naerda, rääkida! Jalgrattaga on poisil hea koolis käia. Terava vikatiga on hea niita. Kuumal suvepäeval on hea põõsa all lamada. Kodus on nii hea olla. Hea laske-, istumisasend. Hea tool, voodi. Toas oli hea ja soe. Hea käekäik, põli. Hea soe tunne südames. Küll sul on ikka hea elu. Külas hea, kodus veel parem. *Oli hea teada, et tal kuhugi tõtata ei olnud. M. Raud.
5. ‹adj› (kogust, kvantiteeti, hulka märkivalt v. rõhutavalt:) rohke, ohter, paras, tubli, tugev, suur. Mõne hea aasta eest. Mitu head päeva tagasi. Linnani on mitu head kilomeetrit. Tal oli teiste suusatajate ees hea edumaa. Hea hulk maad tuli jala käia. Õhtuks oli tehtud hea tükk tööd. Auto eest maksti head hinda. Hea summa raha. Hea sissetulek, palk. Hea patakas käsikirja. Hea kartuli-, viljasaak. Lõikas hea kannika leiba. Rüüpas hea lonksu vett. Tehti hea laar õlut. Hea sületäis puid. Tuli hea hoog vihma. Sai hea müksu, keretäie. Laps sai kukkudes hea hoobi. Nuttis hea peatäie. Talle tehti hea peapesu. Tal jätkub head tahet, kannatust mind lõpuni kuulata. *Tuhkur on mägrast peaaegu poole väiksem, vahest nii hea kassi suurune.. R. Roht. || ‹adjektiivi vm. sõna ees› kõnek (intensiivistab sellega väljendatut:) üsna, kaunis, võrdlemisi. Hea paks raamat. Hea suur õun. Hilinesin hea mitu korda. Mu vennad on head pikad mehed.
6. ‹adj› murd parem; ant. vasak. *Kaks oli teed, kas kurale või heale – / ma mõlemale tõmmand kriipsu peale.. A. Alle.
7. ‹s› miski väärtuslik, hinnatav, kasulik, meeldiv vms. Kellelegi head soovima. Kellelegi head tegema. Kellegagi head ja halba jagama. Head kurjaga tasuma. Võitlus hea ja kurja vahel. Igal inimesel on oma head ja vead. Mis teil head on? Pole halba ilma heata. Ei lausunud head ega kurja. Kui heaga ei antud, võeti kurjaga. Katsusime heaga läbi ajada. Tänan teid kõige hea eest. Küsisin seda hea pärast. Temast räägiti üksnes head. Sellest loost ei tule midagi head. Mis hea pärast ma peaksin tema ees vabandama? *Olen käinud mitmegi [arsti] juures, aga suurt head sellest pole olnud. P. Vallak.
8. ‹s› „rahuldavast” kõrgem hinne (4), hrl. koolis. Väga hea 'kõrgeim hinne (5)'. Õpilase tunnistusel olid üksnes head ja väga head.

häbeme|kink [-kingu]
anat nahaaluse rasvpadjandi tõttu kõrgem karvkattega piirkond ülalpool välimisi suguelundeid (mons pubis)

inversioon ‹-i 21› ‹s›
ümberpööre, ümberasetus. a. kirj keel ebatavaline sõnade järjekord lauses b. meteor nähtus, et kõrgemates õhukihtides on temperatuur (vastupidi normaalsele olukorrale) kõrgem kui madalates c. biol kromosoomisisene struktuurimuutus, mille puhul kromosoomi- v. kromatiidisegment pöördub 180° võrra

jumal ‹-a 2› ‹s›
religioonis kõrge(i)m üleloomulik olend v. jõud, keda austatakse ja teenitakse. a. ‹ka pl.› Muistsed jumalad. Kreeklaste, roomlaste, germaanlaste jumalad. Jumalatele ohverdama, ohvreid tooma. Jumalaid kummardama, teenima, appi hüüdma. Puupakust jumal aidanurgas. Vaaraod peeti maapealseks jumalaks. Tantsib, laulab nagu noor jumal 'eriti hästi, hiilgavalt'. b. ‹ristiusu kirjanduses suurtäheliselt sg.› Jumal; sün. Issand, Jehoova, Looja. Kolmainus, kõikväeline, kõikvõimas, suur jumal. Jumala arm, nimi. Jumala viha, vits. Jumalat paluma, tänama, uskuma. Jumalale lootma, end jumala hoolde andma. Jumal olgu neile patustele armuline! Jumalat eitama, teotama. Jumalast taganema. Jumala tahtmine sündigu. Nii on jumalast seatud. Jumal on ta ära, enese juurde kutsunud 'ta on surnud'. Muusik, kunstnik jumala armust 'sünnipärase andega'. Palun, vannutan sind jumala nimel 'härdasti, tungivalt'! Jumalast mahajäetud 'üksildane, kõrvaline' maanurk. Jumal kõrgel, kuningas kaugel. Kui jumal loob lolli, annab ta ka molli. c. rahvapärastes ütlustes, täh. tugevasti nõrgenenud. Vaatan siin seda jumala ilma. Tule söö, jumala loomake! Jumala õnn, et juhtusid täna siia tulema. Istub jumala rahus, jumala rahuga ahju kõrval. Heinaajal sadas iga jumala päev. Iga jumala öö kooserdab poiss küla peal. Annaks jumal, et kõik hästi läheks! Toas on niisugune segadus, et tule jumal appi. Jumal appi, kui jonni täis võib üks inimeseloom olla! Issand jumal, tuli on lahti! Armas jumal, kust ta sellise mõtte peale tuli? Oh sa mu jumal, kui suureks on Kati kasvanud! Uhke nii et jumal hoidku. Jumal hoidku, mis seal kõik ära tehti! Hiljaks jäin, jumal paraku. Jumal teab 'keegi ei tea', kus poiss jälle kolab. Tegi, nagu oleks käsil jumal teab kui 'eriti, väga' tähtis töö. See pole jumal teab kui 'kuigi' kallis. Jumal nendega 'olgu (peale)', las räägivad mis tahavad. Tehku nagu tahab, jumal temaga! Jumalale tänu, kõik on hästi. Pääsesime, jumal tänatud, õigel ajal varju alla. d. piltl austus-, ihalusobjekt, ideaal. Kogu eluks jäi kunst ta jumalaks. Raske on korraga mitut jumalat teenida 'mitmele eri harrastusele pühenduda'. *..raha peab mul olema; raha on jumal, raha on vägi, raha on võim! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: armastus|jumal, kodu|jumal, sõja|jumal, tarkusejumal; maa|jumal, päikese|jumal, tule|jumal, veejumal; eba|jumal, peajumal.

kallas ‹kalda 19› ‹s›

1. veekogu-äärne, seda piirav (pisut kõrgem) maismaariba (terminina ainult jõe, oja ja väiksema järve puhul). Kõrge, madal, lauge, järsk kallas. Järve kaldad on liivased, soised. Jõe vasak, parem kallas. Ujume kaldale! Paat tõmmati kaldale. Laine loksub vastu kallast. Saarmas elutseb jõgede ja järvede kallastes. Vesi on kalda sisse koopaid uuristanud. Aerutati kalda äärt mööda. Jõgi tõuseb, ajab, paisub üle kallaste, väljub kallastest. Paat jooksis kaldasse. Tõukas parve kaldast lahti. Läksime läbi jõe teisele kaldale. Rada kulges mööda oja, kraavi kallast. Kallastes püsima 'mitte üle kallaste tõusma'. *Nad jätsid ranna selja taha ja sammusid kaldast üles. A. Kalmus. | piltl. *Mälestused, mida ta oli vaevaga tagasi surunud, valgusid nüüd üle kallaste. P. Kuusberg. || mingi suurema veekogu (mere, jõe) lähikonnas asuv maa-ala. Eestlaste muistsed esivanemad saabusid Läänemere kallastele enne meie ajaarvamise algust. || auku, süvendit piirav ääreala. Liivaaugu, kruusaaugu, turbahaua kallas.
▷ Liitsõnad: graniit|kallas, jõe|kallas, kalju|kallas, kivi|kallas, kruusa|kallas, kõrkja|kallas, liiva|kallas, pae|kallas, õõtsikkallas; ida|kallas, lõuna|kallas, lääne|kallas, põhjakallas; vastaskallas.
2. kõnek (merel-, laevasolekule vastandatuna:) maa. *Selle kirja kirjutan seepärast merel valmis, et nii kui kaldasse saame, saadan ära. A. Kaskneem.
3. van mäe, künka v. mõne kunstliku moodustise nõlv. *Ronib siis kõrget kallast mööda mäe harjale, et siit silma kaugemale saata. J. Kunder. *Sellest [= kanarbikust] kirendasid nägusalt üksikud metsalagendikud ja raudteetammi kõrged kaldad. J. Kärner.

kalmu|mägi
(kõrgem) kalmistu. *35 aastat on juba tema kadumisest Põlva kaskedega kalmumäe liivasesse nõlva. J. Eilart.

kammer|härra
aj kammerjunkrust kõrgem õukondlase tiitel; seda tiitlit kandev isik

kapten ‹-i, -it 2› ‹s›

1. laevajuht, kõige kõrgem juhtiv isik laevas. Kaubalaeva, sõjalaeva, reisilaeva kapten. Auriku, „Suure Tõllu” kapten. Kapteni esimene, teine abi 'esimene, teine tüürimees'. Kapten seisis komandosillal.
▷ Liitsõnad: kaugsõidu|kapten, laevakapten; sadamakapten.
2. sõj enamiku riikide maa- ja lennuväes (ka Eesti Vabariigis) majorist ühe astme võrra madalam ohvitseriauaste; selles auastmes sõjaväelane. Kapteni auastmes ohvitser. Üksuse komandöriks oli kapten. Ta ülendati teenete eest kapteniks. Kapten Martna.
▷ Liitsõnad: eru|kapten, jalaväe|kapten, kaardiväe|kapten, lennuväe|kapten, mereväe|kapten, staabikapten.
3. sport võistkonna vanem ning esindaja. Võistkonna, meeskonna, naiskonna kapten. Jäähokikoondise kapten.

kastell ‹-i 21› ‹s›
aj ristkülikulise ringmüüriga linnus v. väike kindlus || reelingust kõrgem kindlustis laevalael. Kõrgete kastellidega koge.

katuse|hari
katuse kõige kõrgem terav serv. Varesed istusid reas katuseharjal. Käänaku tagant hakkavad paistma külamajade katuseharjad.

keerub ‹-i 2› ‹s›

1. müt inimese pea ja härja v. lõvi kehaga tiivuline olend assüüria-babüloonia mütoloogias
2. kirikl paradiisi väravavalvur; kõrgem ingel. *Keerub seisab Looja ees. F. R. Kreutzwald. | (võrdlustes). *.. nagu karistav keerub seisis ta [= preili] nüüd Jaani ees .. A. Kitzberg.

kelgu|mägi
kelgutamiseks sobiv küngas, kõrgem koht. Lapsed kilkasid ja askeldasid kelgumäel.

kesk|võim
tsentraalne, kõrgem võim riigis (vastandina kohapealsele võimule); keskvalitsus. Tugeva keskvõimuga riik. Feodaalid taotlesid suuremat sõltumatust keskvõimust.

kiige|mägi
kõrgem koht, kuhu on püstitatud kiik. Noorrahvas pidutses kiigemäel.

kiige|plats [-i]
lage (kõrgem) koht kiigega. Noored käisid suviti kiigeplatsil koos.

kindral|leitnant
sõj kindralmajorist kõrgem kindraliauaste; selles auastmes sõjaväelane

kindral|polkovnik
sõj kindralleitnandist kõrgem kindraliauaste (Venemaa, Nõukogude sõjaväes jm.); selles auastmes sõjaväelane

kiriku|mägi
kõrgem koht, millel asub kirik. Kirikulised läksid kirikumäest üles.

kiriku|pea
kirikl kiriku eesotsas seisev kõrgem vaimulik (näit. paavst, peapiiskop)

kooming ‹-i 2› ‹s›
mer laevaluuke ümbritsev kõrgem serv vee sissevoolu takistamiseks

kubermangu|valitsus
aj kubermangu kõrgem haldusorgan eesotsas kuberneri v. kindralkuberneriga

kuberner ‹-i, -i 10› ‹s›
keskvalitsusele v. kindralkubernerile alluv kõrgeim haldusametnik teat. piirkonnas. a. aj kubermangu eesotsas seisev haldusametnik (eriti tsaristlikul Venemaal). Eestimaa, Liivimaa kuberner. Talupojad pöördusid palvekirjaga kuberneri poole. b. riigipead esindav kõrgem kohalik võimukandja mõnes koloonias. Püha Helena saare kuberner. c. osariigi (näit. USA-s, Brasiilias), distrikti (Argentinas) vm. haldusüksuse kõrgeim haldusametnik
▷ Liitsõnad: ase|kuberner, kindral|kuberner, viitsekuberner.

kuhi ‹kuhja 32› ‹s›

1. suur (varda ümber moodustatud) teravatipuline munajas v. pudeljas kuivade heinte v. põhu, õlgede kogum säilitamiseks lahtise taeva all. Kuhja hari, pea, magu, katus. Suur, kõrge, maokas kuhi. Kuhja tegema, kahandama, teritama. Kuhjategija on kuhja otsas. Õled olid lauda taha kuhja pandud. Heinamaal oli hein juba kuhjas. Kuiv hein saadi kuhja. || (teat. kõrge soengu kohta). Neiu kandis juukseid kuhjana pealael.
▷ Liitsõnad: heina|kuhi, pahna|kuhi, põhu|kuhi, õlekuhi; juuksekuhi.
2. pealt kitsenev hunnik. Kuhi kruusa, killustikku, liiva. Jõel ajas jää end raginal kuhja. || säilitamiseks põhu ja mullaga kaetud kartuli- v. juurviljahunnik. Kartuleid, porgandeid kuhja panema. Kuhi kartuleid, söödajuurikaid. || korrapäratu lamedam hunnik, virn, lasu. Peatsis on patjade kuhi. Kuhi raamatuid, ajakirju, ajalehti. Perenaine lõikas lahti terve kuhja leivatükke. Laual oli suur kuhi telegramme ja õnnitluskaarte. *Ree tagaotsas oli kolmelt realt kuhi võipütte.. I. Sikemäe. || piltl (millegi) suur hulk. Sai terve kuhja õpetusi teele kaasa. Rahvast kogunes kuhjana kaubitsejate ümber. *Et ka kõik pahandused ja mured pidid ühe korraga, kuhjana kaela veerema! P. Viiding.
▷ Liitsõnad: juurvilja|kuhi, kartulikuhi; jää|kuhi, kivi|kuhi, kruusa|kuhi, liiva|kuhi, mulla|kuhi, sõnniku|kuhi, söe|kuhi, viljakuhi; paberi|kuhi, padja|kuhi, prahi|kuhi, prügi|kuhi, pühkme|kuhi, räbalakuhi.
3. nõu äärtest üleulatuv (keskelt kõrgem) osa. Pudrukausil, vaagnal on kuhi peal. Perenaine jättis jahumatile kuhja peale. Kuhjaga külimit teri, jahu. Kuhjaga täis marja-, seenekorv. Viljasalved olid sel aastal kuhjaga täis. *Toimetaja valas pitsidesse viina, valas kuhjaga ja loksatas laudlinale. T. Vint. || kuhjaga rohkesti, ohtralt; küllaga, liiaga. Tööd ja tegemist, probleeme, küsimusi oli kuhjaga. Muresid oli neil kuhjaga. Sellest oli kasu kuhjaga. Aega oli neil kuhjaga. Ta on kiituse kuhjaga ära teeninud. Korras aed tasus tehtud kulutused kuhjaga. Vaenlasele maksti kuhjaga kätte. Teen raisatud aja homme kuhjaga tasa. *Ei mäleta, et oleksime suppi volilt saanud ja leiba kuhjaga. L. Promet.

kuhja|lava
heinakuhja hagudest alus (vahel ka kõrgem lava). Saod veeti hobuse järel kuhjalava juurde kokku.

kunsti|akadeemia
kõrgem kunsti ja kunstiteaduse õppe- v. uurimisasutus. J. Köler õppis Peterburi kunstiakadeemias.

kunsti|instituut
kõrgem kunstiõppeasutus

kutsari|pukk
kutsari kõrgem iste tõlla v. saani esiosas. *Välja sõites oli sõiduk alati meeldivalt puhas, vasksed laternad kutsaripuki mõlemal pool läikisid. H. Kruus.

kvarter|tekk
mer tagumine kõrgem laevatekk

kõne|tool
kõrgem alus koos puldiga avalikuks esinemiseks, kateeder. Esineja astus, asus kõnetooli. Kõnetoolis on professor Martens. Saadikud esinesid kriitikaga parlamendi kõnetoolist, kõnetoolilt.

kõrgemal|seisev ‹-sva, -svat 2› partits
kõrgemal ametikohal, positsioonil olev, kõrgem. Kõrgemalseisev asutus, instants, organ. Kõrgemalseisev ametiisik.

kõrge|pinge

1. el 1000 voldist kõrgem pinge
2. piltl eriti pingeline õhkkond v. olukord. Vaimne kõrgepinge. Võistluste kõrgepinge seisab veel ees.

kõrg|kallas
geogr jõe järsk kõrgem kallas

kõrg|kiht

1. kõrgemal asuv kiht. Atmosfääri kõrgkihid.
2. kõrgem ühiskonnakiht. Bojaarid olid feodaalne kõrgkiht. Suurgild oli linna kõrgkihi organisatsioon.

kõrg|klass

1. kõrgem väärtus- v. kvalifikatsiooniklass
2. kõrgem ühiskonnaklass

kõrgustik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›
geogr laialdane ümbruskonnast kõrgem lauskmaaosa, kus esineb mitmesuguseid väiksemaid pinnavorme; ant. madalik. Pandivere, Sakala, Haanja, Otepää kõrgustik. Rannikumadalikult kerkib künklik kõrgustik.