[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

käänama ‹käänata 48›

1. (seoses inimese vm. olendi asendi muutmisega:) pöörama, keerama, painutama vms. Käänab pea kõrvale, viltu, naabri poole. Magaja käänas teist külge. Käänasin end teise külje peale. Käänas end siia ja sinna. Naine käänas ja pööras end peegli ees. Käänasin kõnelejale selja. Haige püüdis end asemel pisut käänata. Käänab jala kõverasse. Käänas silmad, pilgu häbelikult kõrvale. *Siis käänasid [kajakad] nokad ida poole, kust rohenes metsade piir. A. Mälk. *Tavalisest suurem jootraha käänas kelneri hoopis looka. J. Semper. || kõnek (pikaliheitmise, pikalisurumise kohta). Sõi kõhu täis ja käänas magama, enda voodisse. Käänas vastase kavala võttega pikali. *Sasib vanapagana rinnust kinni, käänab üks, kaks, kolm nagu heinatuusti enese alla. M. J. Eisen.
2. kõnek keerama, nii et miski keskpunkti v. telje ümber liigub. Ust lukku käänama. Juht käänas rooli. Kääna mutter, kraan kinni, lahti. Tüürimees käänab rooliratast. Käänas raadio mängima, lambis tule väiksemaks. Käänasin raamatu lehti ja püüdsin lugeda. Võti käänab hästi. Siga käänas küna kummuli.
3. midagi painutama, vajutama, poolkaarde, kokku, rulli jne. keerama. Rulli, kahekorra, keerdu käänama. Lina käänasin nutsakusse. Pintsakul tuleb varrukaotsad tagasi käänata. Käänas leiva, raamatud paberisse 'neile paberi ümber'. *Silkudel käänati näppude vahel pea, kisti sooled ja niisk välja.. M. Metsanurk. || kõnek näppude vahel keerates valmistama. Vilkat, pläru käänama. *Käänab endale plotski näkku.. O. Luts.
4. millelegi v. kellelegi teist suunda andma, millelegi teist sisu andma, keerama. Käänas hobuse maanteelt kõrvale. Püüab teisi oma tahtmise järgi käänata. Ta püüdis kõike naljaks käänata. Käänas asja nii, kuidas temale kasulik. Käänas jutu teisele teemale. *Sa arvad, et võid käänata oma saatust ja maailma suunda nii ja naa?! M. Metsanurk. | kõnek (ainult 3. isikus ühenduses ilmastikuga). Õhtuks käänas tuule loodesse.
5. oma suunda muutma, endisest suunast kõrvale minema, keerama. a. (liikumisel). Nad käänasid varsti paremale. Kääna sealt ümber nurga, vasakut kätt alla! Käänasin poole tee pealt koju tagasi. Igaüks käänas ise suunda. Ta käänas autoga maanteelt kõrvale, metsa vahele. Auto käänas varsti külavaheteele. Käänasin sammud vasakule. | (tuule kohta). Tuul käänas lõunasse. b. (liikumiseta). Suurelt teelt käänab väike jalgrada kõrvale. Orust käänas maantee läände. Veidi edasi käänab oja paremale. | piltl. Jutt käänas tulevikule. *Ilm käänab ilusaks. I. Sikemäe.
6. keel sõna käändeti muutma, deklineerima. Käänake sõna „ümbrik”! Järgmiseks tunniks on käänata 5 sõna.

[kelle(l)gi] kaela (kahekorra) käänama vt kael

kokku käänama
kokku panema, nii et üks osa satub teise peale, kokku vajutama, kokku murdma, kokku keerama. Käänas liigendnoa kokku. Käänas paberilehe mitmekorra kokku. Kokkukäänatav tollipulk.

maha käänama
kõnek
1. pikali panema. Käänasin end küliti murule maha. *Käänasid enese või mahagi, panid pea kivi peale ja olid pikali, kuni lokku löödi... A. Kitzberg.
2. kahekorra, tagasi keerama. Mahakäänatud krae.

ringi käänama
tagasiminekuks ümber pöörama, ringi keerama. *Käänas ringi ja sammus toast välja püstipäi.. M. Mõtslane.

sisse käänama
sisse keerama (1. täh.), sisse pöörama. Käänas põiktänavasse sisse. Võõras käänas meie hooviväravast sisse. *Käänasime ainult mööda minnes suurelt teelt sisse... M. Metsanurk.

ära käänama
mingist suunast, teelt kõrvale käänama, ära keerama. Ma käänan järgmisest tänavast ära.

üles käänama

1. mingi riietuseseme alumist serva v. osa ülespoole, kõrgemale käänama, üles keerama. Käänas käised, särgivarrukad üles.
2. hrv üles keerama (1. täh.) *..[Kiirel] üteldi kodus imelik mänguriist olevat: kääna aga üles ja kohe räägib nagu inimene ja laulab nagu lind. O. Luts.

ümber käänama

1. vastupidisesse suunda keerama, ümber keerama. Käänas kannapealt ümber ja lahkus.
2. teise külje peale, kummuli käänama, ümber keerama. *Uudishimulik on ta [= karu] ka, nuusutab kõike, käänab kõik ümber ja pahupidi.. K. A. Hindrey.

[kedagi] ümber sõrme käänama vt sõrm