[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kinnis ‹-e 4› ‹s›
rõivastuseseme kinnikäimiskoht v. -viis. Üherealine, kaherealine kinnis. Tõmbelukuga kinnis. Nööbitava kinnisega pluus. Pükste esiküljel on varjatud kinnisega lõhik. Kaelavõru kinnis on kukla taga.
▷ Liitsõnad: esi|kinnis, külje|kinnis, puusa|kinnis, sala|kinnis, varruka|kinnis, õlakinnis; haak|kinnis, nööp|kinnis, nöör|kinnis, pannal|kinnis, tõmb(e)lukk-kinnis.

kännas ‹kända 19› ‹s›
bot enam-vähem ühele ja samale kõrgusele ulatuvate õitega kobarataoline õisik. Pihlaka õisik on kännas.

känni1 ‹adv›
murd kängu. *.. heitsid kriipsjaid varje kõrkjalatvadele, mis roogude vahel kasvult känni olid jäänud. A. Kaal.

käänis ‹-e 4› ‹s›
riietuseseme tagasi-, mahakeeratav osa. Varrukate käänised. Käänistega, käänisteta püksid. Käised kaunistatakse käänistega. Laiade käänistega nahkkindad.
▷ Liitsõnad: kuue|käänis, pintsaku|käänis, varrukakäänis.

könnis ‹adv›
hrv kasvult kängus. *Ta oskab söögi-isu anda könnis põrsastele.. J. Mändmets.

künnis ‹-e 4› ‹s›

1. uksealune lävepakk; lävi. Kõrge, madal künnis. Maja, sauna, sepapaja, eeskoja, köögi künnis. Peatus kõheldes künnisel. Seisab, istub künnisel. Astusin üle künnise tuppa. Perenaine ilmus toa künnisele. Ma pole enam ammu üle selle maja künnise astunud 'selles majas käinud'.
▷ Liitsõnad: uksekünnis.
2. ‹hrl. väliskohakäänetes› piltl millegi vahetu lähenemisaeg v. algus. Kolmekümnendate aastate, 19. sajandi künnisel. Uue ajastu, I maailmasõja künnisel. Oli jõutud vabamate aegade, tähtsate sündmuste künnisele. Ta on kuuekümnenda eluaasta künnisel. Instituut on ületanud veerandsaja künnise. Andmed ulatuvad 14. saj. künniseni. *.. Theo loobub teda aitamast nüüd, just sel hetkel, kui ta seisab oma edu künnisel. M. Hange (tlk).
3. geogr suhteliselt lai laugenõlvaline piklik kõrgendik. Madalad künnised. Künnise nõlv. Künniste ahelik. Vooremaa künnised ja seljakud. Künnistel kasvab mets. Veealune, saartevaheline künnis.

pännis ‹adv›
(näoilme kohta:) viltune, kõver; virildunud. Kulmud kipras ja nägu jahmatusest pännis. *.. jääb pännis suuga seisma, kui peretütar teda tähelegi ei pane. O. Luts. *Argade naiste näod olid väikesed ja pännis, julgete naiste näod aga suured ja siledad. V. Luik.