[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

käituma ‹37›

1. ümbruskonna välismõjude suhtes teat. viisil reageerima, end ülal pidama. a. (inimeste jm. elusolendite kohta). Käitub viisakalt, taktitundeliselt, korrektselt, soliidselt. Õpilased käitusid korralikult. Nooruk käitus väljakutsuvalt, ülbelt, toorelt, nagu mats. Miks sa nii inetult käitusid? Ta käitus halvasti, sobimatult, mõtlematult, argpüksina. Käitub, nagu see on kohane hästikasvatatud tütarlapsele. Seltskonnas, lauas peab oskama käituda. Mees käitus nagu kavaler, nagu sõjamees kunagi. Käitusime ohtlikus olukorras külmavereliselt. *Nad [= rasvatihased] käituvad juba kevadiselt: laiutavad tiibu, ajavad saba püsti.. K. Põldmaa. b. (ainete, esemete vms. kohta). Vedel heelium käitub sellisel temperatuuril nagu iga teinegi vedelik. Oleviku partitsiibid käituvad täiendi positsioonis nagu adjektiivid.
2. kedagi teat. viisil kohtlema, kellegagi mingil viisil suhtlema, ümber käima. *Pulmades manitsetakse peigu, kuidas kohelda naist ja kuidas käituda äia-ämmaga. Ü. Tedre. *Mari-Ann oskas hästi käituda hobustega. Ta oskas seda juba kümneaastasena. A. Taar.