[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

käim ‹-a 23› ‹s›

1. käimine. *Kui on käidud kauged käimad, / verre jäetud vaenuväljad.. A. Mälk. *.. siis kobrutanud [meri] nagu randlase õllekeha käima ajal.. H. Jõgisalu.
2. ‹hrl. pl.› nlj jalg; jalanõu. *„Ise liigutab vaevalt käimasid, aga näe, siia kooberdas!” pahandab keegi.. H. Luik. *Elmar läks Ainu tuppa ja tillutas seal lakksaapaid: „Kihvtid käimad,” kiitis ta. L. Vaher.

käima peal olema, käima peale saama
(rase-oleku v. rasedaks jäämise kohta). *.. Eet, räägitakse, pidavat jälle olema käima peal .. A. Hint. *Näe, neitsi Mariagi oli alles nooruke, kui temaga ime sündis, et sai käima peale .. A. H. Tammsaare.