[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kägu ‹käo 27› ‹s›
metsades elutsev rändlind, hästi tuntud iseloomuliku laulu (kukkumise) ja väikelindude pesadesse munemise poolest, kukulind (Cuculus canorus). Üsna lähedal kukkus kägu. Eile kuulsime kägu. Kägu pettis mu ära 'kukkus, enne kui olin einet võtnud'. Poiss kukkus käona. Käoga kell 'käokell'.
▷ Liitsõnad: leina|kägu, toone|kägu, õnnekägu; kellakägu; vaenukägu.

kägu ajama
liialdades rääkima, luiskama, käojaani ajama; tühja lora, udujuttu ajama. Ära usu, taat ajab niisama kägu! *Toivoga kokku juhtudes ajas Rudolf kiuste igasugust kägu, las poiss kuulab .. L. Hainsalu.