[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kuuluma1 ‹37›

1. [allat] kellegi oma, päralt, valduses olema. Maa kuulub riigile. Teravmäed kuuluvad Norrale. See maja kuulus rikkale kaupmehele. Vabrik kuulub aktsiaseltsile. Mõisnikele kuulusid suured maavaldused. Need jäljed ei kuulunud ühelegi tuntud loomale. Tüdruku süda kuulub teisele 'tüdruk armastab teist'. Tema kõik õhtud kuuluvad 'on pühendatud, määratud' perekonnale. Meie võistkonnale kuulus teine koht. Teosele kuulub kindel koht meie kirjandusloos. Sulle kuulub algataja au. Tema poolehoid kuulub noortele. *Armastasin sind. Tahtsin, et sa kuuluksid mulle ihu ja hingega. P. Krusten. || kellegagi armastusvahekorras olema. Tüdruk ei ole kuulunud veel ühelegi mehele.
2. liikmena v. koostisosana millegi koosseisus olema; kellegi, millegi hulka, mingi liigitusrühma alla käima. Ta ei kuulunud ühtegi parteisse, organisatsiooni. Ta kuulub Eesti Kirjanike Liitu 1965. a-st peale. Noormees kuulus hulk aastaid Eesti korvpallikoondisse. 16. saj. lõpul ja 17. saj. algul kuulus Eesti Poola koosseisu. Komisjoni kuulub kolm liiget. Poiss kuulub arvatavasti mingisse kampa. Suguvõsa kuulus linnakodanike jõukamasse kihti. Ta kuulub meie ujujate paremikku, ettevõtte paremate töötajate hulka. Haug kuulub röövkalade hulka. Tulp kuulub liilialiste sugukonda. Kivimi koostisse kuulub mitu mineraali. See romaan kuulub kirjaniku silmapaistvamate saavutuste hulka. Riho ei kuulu lobisejate kilda. || teat. maa-ala, territooriumi v. ajajärguga seotud olema. Euroopa kuulub põhiliselt parasvöötmesse. Lihula kuulub Lääne maakonda. Talu kuulus Valtu mõisa alla. Rüütlilüürika kuulub keskaega. A. H. Tammsaare loomingu põhiosa kuulub aastaisse 1920 – 1940. See kalme kuulub 11. või 12. sajandisse. || millegi tegevus-, mõjupiirkonnas v. valdkonnas olema. Selle piirkonna elanikud kuuluvad Tõnismäe polikliiniku alla. Selle maja elanikud kuuluvad valimisringkonda nr. 3. See ei kuulu minu kompetentsi. Isa oli juba vanem ega kuulunud mobilisatsiooni alla. Selline ütlus kuulus hea tooni juurde. *Sõnelusi ikka tuli ette, aga see kuulus elu juurde. M. Seping.
3. [allat] hrl. koos teise verbi teonimega osutab, mida tuleb, on vaja, on ette nähtud teha. Asi kuulub otsustamisele järgmisel koosolekul. Kohtuotsus on lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Kahju kuulub hüvitamisele. Kõik isikud kuuluvad arstlikule läbivaatusele.
4. kuhugi ette nähtud olema; sobivas paigas olema. Tumeda ülikonna juurde kuulus tingimata valge triiksärk. *Raidnaine kuulunuks näitusesaali, lossiparki või muuseumi – ilu ei tohi vaka all hoida. A. Beekman.

kokku kuuluma
omavahel tihedalt seotud olema. Need sõnad, vormid kuuluvad keeleajalooliselt kokku. *..tol kaugel ajal kuulusid inimene ja loodus, inimene ja ookean tugevamini kokku. Ü. Tuulik. *„Meie kõik kuulume kokku,” ütles ta, „mis isaisad külvavad, seda lapselapsed lõikavad..” M. Sillaots.

ühte kuuluma
kokku kuuluma. Me kuulume ühte nagu meri ja tuul. *Meelik, Jürnas ja Kaur kuulusid ühte ning jagasid omavahel nii rõõme kui muresid. E. Raud.

kuuluma2 ‹37›
van kuulduma. a. kuulda olema, kostma. *..päeval kuulub kõik kära ja müra Salumäele. J. Parijõgi. b. rääkida (ja teada) olema. *Tere, tere, Salu onu. Noh, mis kuulub, kuidas käsi käib? Juh. Liiv.