[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kuulma ‹kuulen 43›

1. hääli, helisid kuulmiselundi abil tajuma ja eristama, kuulmise teel vastu võtma. Mees ei kuule hästi vasaku kõrvaga. Vanamehe kõrvad ei kuule enam tasast häält. Räägi valjemini, ma kuulen halvasti! Kuulsin koputust uksele, lähenevaid samme, koera haukumist. Kuuleb pauke, hüüdeid, naeru, jutukõma. Ta vist ei kuulnud mind, minu kutset. Telefonitorust kostis mehehääl: „Jalakas kuuleb!” Olen sel kevadel juba lõokest kuulnud. Kuulsin teda uksest sisse tulevat. Masinate müras ei kuulnud ta iseenda häältki. Polnud muud kuulda kui tormi müha. Polnud midagi kahtlast näha ega kuulda. Seda heli kuulis ainult harjunud kõrv.
2. kellegi rääkimis(t)est teada saama. Oled sa seda juttu, uudist, teadet juba kuulnud? Kuulsin seda raadiost, sõbralt, sõbra käest, sõbra kaudu, Antsu enese suust. Pole oma sugulastest ammu midagi kuulnud. Olen Evaldist ühte-teist kuulnud. Temast, tema kohta on ainult head, halba kuulda. Ta oli meie kavatsusest kuidagi kuulda saanud. Teeb, nagu poleks seda kuulnudki. Kuulsin, et kavatsete puhkusele minna. Oli kuulda, et tänavu tuleb külm talv. Lase kuulda 'räägi', mis sul plaanis on! Tahtsin kuulda, mis te sellest asjast arvate. On's niisugust asja enne kuuldud! Ma ei taha sellest kuuldagi. Valus kuulda, et tal nii pahasti läks. Nagu kuulda, sõidate te varsti ära. Pole kuulda olnud, et see rohi halvasti oleks mõjunud. Rääkisin seda kõigi kuuldes. Noh, mis head kuulda 'mis sul head rääkida'? || kõnek hüüatustes väljendab imestust, üllatust, tõrjuvat suhtumist vms. Kuule hullu! Kuule imet! Kas sa kuuled, või kohe Ameerikasse! Las see mõni sent jääb, kuule nüüd asja! No kuule nüüd juttu! *„Leevi meier olevat surnud.” – „Või surnud. No eks sa kuule. ..” F. Tuglas. || kirjalikust allikast teada saama. Teosest kuuleme palju huvitavat Saaremaa looduse kohta. Anne kirjast kuulsin, et ta kavatseb abielluda.
3. kellegi õpetust, nõuannet, käsku jne. arvestama ning sellele vastavalt toimima, kuulama (3. täh.) Võtab kaaslaste nõuandeid, soovitusi, manitsust kuulda. Kuule mu nõu ja jäta minemata! Hoiatasin küll, kuid mind ei võetud kuulda. Ta ei võta kedagi kuulda, vaid teeb oma tahtmise järgi. Mõistusehäält tuleb kuulda võtta. Võta vits, kui poiss muidu ei kuule. *„Kallis, sa ju armastad mind, kuule mu palvet!” mangus Irma. A. H. Tammsaare.
4. van kuulama (1. täh.) Kuulge, mis ma teile ütlen! *Olgu küll, et see [= kiri] neile puruarusaamatus vene keeles oli, ometi kuulsid talumehed seda nagu usutunnistust kõige suurema tähelepanuga.. J. Mändmets.
5. kuule, kuulge kõnek teat. kõnetlusvormel. a. (pöördumistel, ka vastustes). Kuule, tõuse nüüd üles! Kuulge, hakkame minema! Kuule, ega sa enam pahane ole? Kuule, kas see on tõsi? Kuule, sa vist kardad. Kuule, ütle, milleks see hea on! Kuule, sulle on kantseleis kiri. Aadu, kuule, kas sul on õhtul veidi aega? Kuulge, kas te ei aitaks mind pisut! Toomas, kas sa ootad mind? – Kuule, võib kah. *„Millal sa tulid?” – „Kuule, juba päris mitu päeva. Vist varsti nädal,” vastas Margit.. E. Rannet. b. (kellegi ütluse v. teguviisi peale protesteerides). Kuulge, kuulge, kuhu te trügite! *Nagu poolkogemata libistas ta kätt mööda Aili sihvakaid sääri. „No kuulge...” pahandas Aili. A. Uustulnd.

mitte kuulmagi tegema, mitte kuuldagi võtma
mitte väljagi tegema v. tegema, nagu ei kuulekski. Ta ei tee teiste pilkeid kuulmagi. Otto ei tee õe küsimust kuulmagi. Lärmati edasi, ei tehtud keelajat kuulmagi. *Järhart ei võta ta seletust kuuldagi. „Võtsid jah, ära,” nutab ta nüüd juba lausa. L. Tigane.

pealt kuulma
teiste kõnelust (ka ilma nende teadmata) kõrvalt kuulma. Kuulis teiste juttu tahtmatult pealt. Sattusin nende tülitsemist pealt kuulma. Äkki keegi kuuleb meie juttu pealt!

poole ~ ühe ~ teise kõrvaga kuulma vt kõrv

sõna kuulma vt sõna