[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kustuma ‹42 või 37›

1. põlemast, hõõgumast v. helendamast, valgustamast lakkama. Tuli ahjus, pliidi all, kaminas on (ära) kustunud. Õletuli kustub kiiresti. Söed, viimased leegid kustuvad. Lõke kustus vihmavalingust. Tungal, tõrvik, küünal, lamp kustus. Ahi, kamin 'tuli neis' on kustunud. Tikk süttis ja kustus. Sigaret, pabeross kustub ära. Taat istub, kustunud piip hambus. Signaaltuli kustub. Järsku kustusid toas kõik tuled. Valgus kustub. Päev, päevavalgus on ammu kustunud. Kustusid tähed, viimased päikesekiired. Eha, ehapuna kustus pikkamisi. Tulekuma linna kohal kustub. *Õhtu kustus ööks. H. Laipaik. | piltl. Lõpuks kustus ohtlik sõjakolle. Haige elu, eluküünal kustus varsti. *Mart kirus või ahastas, süttis kergesti ja kustus veelgi kergemini. V. Saar. || vulkaaniliselt tegutsemast lakkama. Kustunud vulkaan, tulemägi. || piltl oma tavalist ilmet, elavust, sära kaotama. Naise silmad lõid korraks särama, siis kustusid taas. Vangi pilk oli kuidagi elutu ja kustunud. *See oli kustunud ja kurblik nägu, pisikeste kustunud silmadega. A. Saareste (tlk).
2. ebaselgeks, mittemärgatavaks v. mittenähtavaks muutuma. Kiri ristidel, marmortahvlil on pooleldi kustunud. Tekst paberil on kustumas, paiguti kustunud. Jäljed kustuvad rannaliival. Suusajäljed kustusid tuisuga kiiresti. *..rattarööpad hakkasid juba kustuma, jalgrada oli veel käidav... A. Kaal. *Sõudis [lahele], kuni kustus halli veekanga taha esmalt ta enda hurtsik, siis kaldajoon ja mahajäänud paadid. A. Mälk.
3. piltl (pikkamööda) olemast lakkama, kaduma, hääbuma. Veel tekkis nõrk virvendus ja kustus samas. Tingitud refleksid võivad kustuda. Vanad traditsioonid, kombed kustuvad aegadega. Janu kustus. Naeratus, naeruvine näol kustus. Puna, jume kustub palgeilt. Vanamehe nägemine hakkab kustuma. Põdeja jõud hakkas silmanähtavalt kustuma. Ärevus, erutus kustub. Huvi, uudishimu ei kustunud. Kired, ihad, igatsused, soovid, unistused kustuvad. Poiste esialgne õhin kustus. Malle rõõm kustus peagi. Vaen, viha, solvumine ei tahtnud kustuda. Kõik tunded, tundmused on kustunud. Tema armastus ei olnud veel kustunud. Kustus viimnegi pääsemislootus. Ajapikku kustuvad elavamadki muljed, kujutlused, mõtted. Tema kuulsus hakkab juba kustuma. Need sündmused ei kustu rahva mälestusest. Mälestused möödunud aegadest ei kustu. Tema elutahe on kustunud. *„Nii et sinuga kustub meie vahmiil Vargamäelt,” tähendas vanamees. A. H. Tammsaare. || (häälte, helide kohta:) kuuldav olemast lakkama, mittekuuldavaks muutuma. Mootorratta põrin, kõuemürin kaugenes ja kustus. Appihüüded kustusid tormimühasse. Eemaldujate sammumüdin kustus maantee suunas. Sammud kustusid pehmesse vaipa. Hääled eemaldusid ja kustusid siis. Lask kustus nõrga kajana. Vihmarabin ei kustunud hetkekski. Sõnad vaibusid sosinaks ja kustusid. Ta püüdis midagi öelda, ent hääl kustus kurku. Haige, haavatu rääkis kustuva häälega. Viimane lause kustus arusaamatuks pominaks. *Verdtarretav korin süvenes, nõrgenes, kuni kustus kuuldamatuks... A. Kivikas. || nägemist, nägemisvõimet kaotama. Silmad kipuvad nutust, eredast valgusest kustuma. *..oli siia tulnud ka pime Jullo, kes kustunud pilku taeva poole tõstes leelutas.. E. Kippel. || jur kehtivust kaotama. Kohtualuse karistatus on kustunud.
4. piltl (poeetilisemas stiilis:) surema, manalasse minema. Vend kustus juba noorelt mingisse verehaigusse. Haige võib iga hetk kustuda. Mees põdes paar aastat, siis kustus. Sa olid paar nädalat voodi oma – kartsime juba, et kustud. Poeg saab talu, kui isa ükskord (ära) kustub. *Kustuda, mõõk pihus, minna manalasse vaba mehena. H. Laipaik. || elutuks muutuma, elutuks tarduma (surija v. surnu silmade kohta). Viimased hingetõmbed, siis kustusid silmad. *..vajutab laud kustunud silmadele ja põlvitab voodi ette lahkunu hinge eest palvetama issameiet. M. Raud.
5. (kustutamata lubja kohta:) veega reageerima