[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kust ‹adv›
I. küsiv-siduv sõna
1. otseses küsimuses: missugusest kohast, missugusest allikast v. missugusel põhjusel. Kust sa tuled? Kust see oja alguse saab? Kust ta pärit on? Kust sa selle raamatu ostsid? Kust kandist täna tuul puhub? Kust koolist need poisid on? Jüri, kust sa seda kuulsid? Kust sa tead, et ma haige olin? Kust sa Erna Maranit tunned? Kust see tuleb, et sina täna kodus oled?
2. alustab sihitis-, koha-, täiend- vm. kõrvallauset. Isa hakkas pärima, kust kandist reisimees tuleb. Karla ei teadnud, kust kogu lugu alguse sai. Ma imestasin, kust küll poisil äkki see minekutuhin. Ta elas mõnda aega Pärnus, kust siirdus pealinna. Leida läks oma tuppa, kust hakkas peagi kostma laulu. Abi tuli sealt, kust seda kõige vähem teati oodata. Ronisime mäe tippu, kust avanes hea vaade ümbrusele. Läksime sinna majja, kust kostis pillihääli. Võib kerkida küsimus, kust tagavaraosi hankida. Teda ei huvita, kust ma selle raha sain. Teada, kust tal need andmed. Kust tuul, sealt meel. *Räägiti ka tulevaist pidudest ja sellest, kust ja millise kleidi keegi endale tellib ning mis see maksma minevat. A. H. Tammsaare.
3. mõningates väljendites osutab ebamäärast kohta, millest keegi v. miski lähtub v. millest midagi saadakse. Delegaadid tulid kohale kes kust. Talvel pääses kust tahes üle jõe. Olgu ta ükskõik kust, aga meie seadusi peab austama. Võta see raha välja kust tahes! *..hakkavad [mälus] valusalt tuikama jumal teab kust ja millal talletatud sõnad. K. Kangur.
II. kõneleja tundetooni rõhutav sõna, alustab hrl. vormilt jaatavat lauset, mis tegelikult sisaldab eitavat arvamust v. hinnangut. Kust mina tean, kas see on õige või mitte? Kust mina selle raha võtan? Kust Miinal aega kõike tähele panna! *Kust ma vana inimene enam nii äkki tunnen. Silmanägemine kaob juba ära ja kuulmine pole kah enam korralik... V. Uibopuu.

kust ‹-u 21› ‹s›
hrl luulek kustumine. *Väljas ju aland tähtede kust.. M. Under.