[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kuskil ‹adv›

1. ‹hrl. jaatavas lauses› mingis täpsemalt määratlemata kohas (v. suunas), täpselt teadmata kus, kusagil. Kuskil lähedal, kaugel, eemal, ees, kauguses. Kuskil äärelinnas, külakolkas. Kuskil Aafrikas. See juhtus vist kuskil mujal. Kuskil haugatas koer, mängis raadio. Ma olen teda kuskil näinud. Ehk leidub tallegi kuskil tööd. Evald tuli väljast, ta vist käis kuskil. Koolivennad olid laiali, kes kuskil. Kas sellest ei ole juba kuskil kirjutatud? Kas sul valutab kuskil? Kuskil saja lähedal läks arvestus segi.
2. ‹eitavas lauses› mitte mingis kohas (v. suunas), mitte üheski kohas, (mitte) kusagil. Teda pole (mitte) kuskil näha. Ta ei käi kodunt (mitte) kuskil. Ta ei leia kuskil rahu. Vaikus – kuskil pole kuulda ainsatki heli. Saalis polnud kuskil enam vaba tooli. *..ümberringi on avameri, kõle kui kõrb, tuulevarju ei kuskil. Ü. Tuulik.
3. mingil täpsemalt määratlemata ajal. See oli kuskil 50-ndate aastate esimesel poolel. *Kuskil teises või kolmandas klassis hakati teda Neeguseks hüüdma.. A. Liives.
4. hrv (jaotuvalt:) selles v. teises teat. paigas. *Näiteks kirjeldati selles [käsikirjas], kuidas kvartett kontserte andis Soomes, Riias ja Eestis. Räägiti, kuidas neid kuskil vastu võeti.. J. V. Veski.