[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kurt1 ‹kurdi 21›

1. ‹adj› kuulmisvõimetu. Kurt tütarlaps, vanake. Kurdiks jääma. Teeb, nagu oleks ta natuke, veidi kurt. Ta on paremast, vasakust, ühest kõrvast kurt. Oled sa kurt, kurdiks jäänud või, et ei vasta? Koer on peaaegu, täiesti kurt. Siis sa pead küll kurt ja pime olema, kui sa sellest midagi ei tea! Ta kõrvad jäid kurdiks mu manitsustele 'ta ei võtnud kuulda mu manitsusi'. Taipasin, et räägin kurtidele kõrvadele 'et minu juttu ei võeta kuulda, ei võeta arvesse'. *Ta ei kuule enam sutsugi, läheb iga päevaga kurdimaks... E. Vilde. || ajutiselt kuulmisvõimetu v. halvasti kuulev. Plahvatus, kahuripauk, piksekärgatus lõi kõrvad tükiks ajaks kurdiks. Lärm, masinate müra tegi meid kurdiks. Olin kajakate kisast esialgu üsna kurt.
▷ Liitsõnad: poolkurt.
2. ‹s› kuulmisvõimetu v. väga halvasti kuulev inimene. Sündinud kurt. Kurdid kõnelevad kõva häälega. Kurdile tuleb kõike kõrva karjuda.
3. ‹adj› piltl (millegi suhtes) osavõtmatu; mõistmatu, ükskõikne, hoolimatu. Vanemate palvetele ja veenmistele jäi noormees kurdiks. Ta on kurt ja pime kõige suhtes, mis ei puutu temasse. Valitsus jäi kurdiks opositsiooni nõudmistele. *..ma olen uhke ta üle, aga armastada ei suuda, kõigest tahtmisest hoolimata on mu süda kurt. L. Hainsalu.
4. ‹adj› hrv piltl (millegi elutu kohta:) tumm, hääletu. *Kurt kesköö sai ligi. M. Heiberg. *Maja oli siitpoolt kurt ja kinnine, nagu poleks temas üldse mitte elatud. F. Tuglas.

kurt2 ‹kurdi 21› ‹s›
van vöö. *Poistel näod süüdlaslikult õhetamas, tüdruk närviliselt tolmumantli kurti näpeldamas. R. Vellend.

kurt3 ‹kurdi 21› ‹s›
murd käbi. Ei kurt kuku kuusest kaugele. *..nähes, et puu all lebav kogu on esialgu hädaohutu, hakkab [orav] rahulikult näkitsema vana kurdi kallal.. A. Hint.