[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kurjus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as kuri (hrl. 1., 2. täh.)) Mind kohutas selle inimese kurjus. Su süda on kurjust täis. Ei tea, mis ta oma kurjuses oleks teinud. Tegi seda sulaselgest kurjusest. Lausus seda ilma vähimagi kurjuseta. Tuhkur on täis kurjust ja verejanu.
2. kuri (1., 3. täh.) olend, asjaolu vms. Võitles ebaõigluse, kurjuse ja julmuse vastu. Muinasjuttudes võidab headus kurjuse. *Jumalate tark nõu moondas aga Linda Irumäel kivisambaks, et keegi kurjus tema karski lese elu solkida ei saaks. J. Kunder. *Niikaua kui inimesel veel sinepiiva võrra hinge sees on, võib ta iga kurjusega hakkama saada.. K. Rumor.