[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kurb ‹kurva 22› ‹adj›

1. õnnetu, rõhutud, löödud, nukker; ant. rõõmus. Olin natuke, pisut, hirmus, päris, üsna kurb. Kurvad mõtisklused, mõtted. Kurb pilk, ilme, nägu, vaade. Räägib kurva häälega. Vanemad olid kurvad selle üle, et poiss ei tahtnud õppida. Nii kurb, et tahaks nutta. Mul hakkas sellest kurb. Ta meel läks, sai kaotusest väga kurvaks. See laul teeb südame kurvaks. Ta oli kurvemas meeleolus, tujus, kui ma arvasin. Ma ei ole teda nii kurvana varem näinud.
2. sellist tunnet, meeleolu põhjustav, nukraks tegev, raskelt, masendavalt mõjuv; ant. hrl. rõõmus. Kurb viis, pillilugu, valss. Kurb lahkumine, sündmus. Kurvad mälestused, sõnad. See kiri on väga kurb. Ta tõi linnast kurva uudise, sõnumi, teate. Haigus võttis kurva pöörde. Mis võib olla veel kurvemat kui ema lein oma lapse pärast. Jutustab seda kurba lugu juba mitmendat korda. Kui kurb, et kõik ilusamad ajad on möödas. Sel kurval tunnil, õhtul, päeval hoidsid kadunu õed-vennad rohkem kokku kui kunagi varem. || troostitult, rusuvalt kõle, tühi, lage v. üksluine. Maastik oli kurb: aina soo ja võsa. Taevas oli hall ja kurb. || halb, paha; raske; armetu, vilets. Kurvad kogemused. Kurva kuulsusega maanurk. Teol olid kurvad tagajärjed. Vaeslapse kurb saatus. Mõtlesin oma kurva elu, käekäigu üle järele. Maja oli üsna kurvas olukorras. *Suuresti alatud viljapuuaiast on järele jäänud ainult kurvad riismed.. A. H. Tammsaare.