[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kumu ‹11› ‹s›

1. kuulujutt, kuuldus, kõmu. Kumu tema tulekust liikus suust suhu, majast majja. Oli lendu lastud, levis, liikus kange kumu lähenevast sõjast. Külas käib kumu, et noor kooliõpetaja olevat väga range. Küll tõuseb alles kumu, kui asja jälile saadakse. See jutt oli ainult tühi kumu. Ei saa igasugust kumu uskuda. *Tõrjusin seda kumu kogu aeg vananaiste lobaks.. O. Tooming.
2. hrv (ebaselge) sumin, kõmin. *.. ei kuulnud tornis midagi peale alt üles voogava kumu. J. Kross. *.. kõmahtas kuskil kõrgel ja kaugel. Kumu veeres mäepõues veel kaua. N. Baturin.
3. hrv kuma, paiste; kumendus. *Mustavate põõsaste vahel lehvis siin ja seal valge kumu nagu hilinenud vaim.. K. Ristikivi.