[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kumb ‹kumma 22› ‹pron›
kasut. kahest inimesest, esemest, nähtusest vm. alternatiivselt kõneldes
1. ‹küsiv-siduv asesõna›. a. ‹adjektiivselt›. Kumb pool on kangem? Kumba lahendust pead paremaks? Kummast käest võtad? Kummast õpikust oli rohkem kasu? Kummad kingad on mugavamad? Kumma jalaga seda tantsusammu alustatakse? Küsime järele, kumb tee on otsem. Ma ei tea, kumba võimalust valida. b. ‹substantiivselt›. Kumb meist on pikem? Kumba soovite? Kumma võit? Kumb kummale liiga tegi? Kummaga meist sa tahtsid kokku saada? Kumb tuli enne, sina või tema? Kumbi on klassis rohkem, kas poisse või tüdrukuid? Kummad neist kingadest on mugavamad? Las tema ütleb, kummal meist on õigus. Otsusta ruttu, kumba endale tahad. Ma ei tea, kumma kasuks otsustada. Ta räägib mõlemat keelt, kumba aga soovite. Raske arvata, kumb on oma, kumb võõras. *Ja siiamaani ei teadnud ma, kumb teist pääses, kumb surma sai. J. Semper.
2. ‹indefiniitsetes ühendites koos sõnadega ükskõik ja tahes›. Tulgu ükskõik kumb, kumb tahes. *Hakkasid sa asjal ükskõik kummast otsast kinni, ikka tuli üks ja seesama välja. O. Luts.
3. ‹siduv asesõna› van mis. *.. ei aimanud ta püünist, kumb oli asetatud tema teele .. F. Tuglas (tlk).