[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

banaalne ‹-se 2› ‹adj›
labane, maotu; äraleierdatud, kulunud, lame. Banaalne nali, võrdlus, anekdoot. Kõige banaalsemad lööklaulud. Jutustuse süžee on üsna banaalne.

ehitus|kulud pl
ehitamiseks kulunud summad

etapi|aeg
sport etapi (2. täh.) läbimiseks kulunud aeg. Saavutas teatesuusatamises päeva parima etapiaja.

habe ‹-me 3› ‹s›

1. mehe näo alaosa karvkate. Tihe, hõre, harv habe. Hele, tume, must, ruuge habe. Pikk, lühike, tärkav habe. Tal on uhke, tore habe. Halli, valge habemega vanataat. Habet ajama, kärpima, piirama, kasvatama. Habe kasvab tal kiiresti. Mees oli habemesse kasvanud. Habe on härmas. Aja habe maha, ära! Habe itsis (ees). Ta silitab, silub habet. Habe on mehe au. || habemesse ebaselgelt; omaette. Ta pobiseb, ühmab, ümiseb midagi habemesse. Naerab, muheleb, muigab endale habemesse. Teise õnnetusest kuuldes itsitab, irvitab ta endale habemesse. || habemega piltl kulunud, kordumise tõttu oma mõju kaotanud. Habemega nali. See ju habemega jutt, lugu. || kõnek (habemiku kohta). Tere, habe! *Kuuled sa, habe, taltsuta oma keelt! A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: kikk|habe, kitse|habe, lõua|habe, moka|habe, pant|habe, põsk|habe, rõngas|habe, soku|habe, tutt|habe, täis|habe, vale|habe, võruhabe; hall|habe, piima|habe, punahabe.
2. habet meenutavate moodustiste kohta. a. pikkade karvade tutt mõnedel loomadel, hrl. lõua all. Kitse, soku, põdra habe. b. hrl piltl (muu kohta). Härmatisest habemes kuused, männid. *Üle veduri rinna aga valendab lumine habe. J. Semper.
▷ Liitsõnad: puuhabe.

harja|konts [-u]
kõnek vana, kulunud hari. Pühkis harjakontsuga põrandat.

hilp ‹hilbu 21› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› kulunud, vähenõudlik riietusese. Kehvad, vanad, viletsad, katkenud hilbud seljas. Käib kodus päris, lausa hilpudes ringi. Hilpude asemel olid tal nüüd korralikud rõivad. *Piinlikkust süvendas asjaolu, et Ott.. kandis ümber ihu viimaseid hilpe, mis õitsesid ja lilletasid igast äärest.. R. Sirge.
2. ‹hrl. pl.› (tihti üleolevalt ja põlastavalt:) hrl. naiste kergem riietusese. Peened hilbud ümber. Tüdruk armastab kalleid, ilusaid, kirevaid hilpe. Tõmba külaliste auks mõni uuem, parem, puhtam hilp selga. Kiskus end viimse hilbuni paljaks. Kulutab oma raha hilpude peale. Tal polnud kleidi all ainsatki hilpu. Naine ajas läbi odavate hilpudega. Ära ehi end võõraste hilpudega! Kuidas ise, nõnda hilbud. *Sul ikka on mõni teine hilp ka kaasas peale nende pükste. H. Kross.
▷ Liitsõnad: kleidi|hilp, linna|hilp, pesu|hilp, riidehilp.
3. riidelapp, riideräbal. Haige jalg oli mähitud määrdunud hilpudesse. *Siis tõmbab piibu ja kirjutest hilpudest tehtud tubakakoti.. E. Vilde.

inar ‹-a 2› ‹s›
murd
1. õhukeseks kulunud riie; kalts, räbal. Pole hilpu ega inarat seljas.
2. (riide, juure) narmas. *Kuulan, kuis okste tippu / inaraist mahlu surud.. J. Semper.

jutt ‹jutu 21› ‹s›

1. vestlus, kõnelus, keskustelu. Naiste, meeste, poiste omavaheline, vali, elav jutt. Juttu alustama, üles võtma. Kellegagi juttu rääkima, puhuma, vestma, veeretama. Juttu vadistama. Juttu millelegi viima, keerama, juhtima. Jutusse sekkuma. Ma ei tahtnud nende juttu segada. Kellegagi jutule, jutu peale saama, sattuma. Mehed ajasid omavahel sõna juttu. Tegin, sobitasin külalisega juttu. Püüdsin juttu edasi viia. Ta otsis minuga juttu. Toas käib lõbus mitmekeelne jutt. Meie jutt hakkas sobima, vedu võtma. Jutt jooksis meil maast-ilmast. Sinust pole meil temaga juttu olnud. Jutt läks, kaldus laste tervisele. Jutt keerles, liikus kevadtööde ümber. Lapsed ei sega täiskasvanute jutu vahele. Jutud, jutt jätta! Kuulasin teiste juttu pealt. Jutt ei taha hästi edeneda, laabuda. Jutt vaikib, soikub, katkeb. Jutule, jutusse tuli vaheaeg. Jääb siis nii, nagu meil jutt oli. Luges jutu lõpetatuks ja lahkus. Jõudsime sind oodates pikad jutud ära rääkida. Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Lapeteus jäi üldisest jutust kõrvale. P. Kuusberg. *Ann on lahtisema suuga kui Juhan ja nii ta rohkem üksi juttu hoiabki. H. Kiik. || ‹väliskohakäänetes› (kellegagi (hrl. ametiasjus) kõnelemise kohta). Direktori, õpetaja, ministri, komandandi jutule minema. Kellegi jutule saama, pääsema, tulema. Poisse ei tahetud jutulegi võtta. Käisin raamatupidaja jutul. Tulin direktori jutult. || kõneaine, arutlusobjekt. Ootamatu sündmus oli igal pool jutuks. Eks sa küsi, kui jutuks tuleb, satub. Kellest on jutt? Ajalehtedes on juttu heinatööst. Koosolekul tuleb juttu töödistsipliinist. Sellest on varemgi juttu olnud. Jätame nüüd selle jutu! Jääd koju ja jutul lõpp 'asi on otsustatud, sellest rohkem ei räägita'. *Kaua aega ootas Jussi, et lubatud leping jutuks võetaks.. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: era|jutt, kohvi|jutt, neljasilma|jutt, sala|jutt, tööjutt.
2. see, mida keegi räägib v. ütleb. Tõsine, tähtis jutt. Räägib õiget, tarka, mõistlikku, asjalikku, naljakat, segast, rumalat juttu. Mul on sulle üks jutt 'tahan sinuga millestki (olulisest) rääkida'. Hännatu 'rumal, alusetu' jutt. Ära aja hullu juttu! Su jutul pole saba ega sarvi 'jutt on rumal, sisutu'. Lõpuks tegime juttu kojuminekust. Teist juttu tegema 'uut kõneainet valima'. Heietab, veeretab, kerib aga peale oma juttu. Õpetaja jutt läks poisil kõrvust mööda. Ta suured plaanid on ainult jutuks jäänud; ta pole jõudnud juttudest tegudeni. Küll sel tüdrukul alles jutt jookseb, voolab. Naabrinaisel juba juttu jätkub. Lapse jutt oli veel pudikeelne. Kaasvestleja juttu ei sobi katkestada. Sinu juttu ei saa puhta kullana võtta. Ära niisuguse jutuga minu juurde tule! Jutt jutuks, aga kuidas asi ikkagi tegelikult oli? Mine (metsa) oma jutuga! See jutt ei kõlba kuhugi, kassi saba allagi. Mis jutt see on, olgu! Vaat kus jutt ja jalad all! Kuule nüüd juttu! See pole kellegi jutt! || ‹komitatiivis adjektiiviga› iseloomustab inimese vestlemisvõimet v. -viisi. Suure, väikese, vähese, hea, aeglase, ladusa, mõnusa jutuga mees. Naine oli lahtise jutuga. *Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? F. Tuglas (tlk). || ‹ka pl.› üldiselt räägitav, suust suhu leviv kuuldus, kuulujutt. Tühje jutte tegema, levitama. Igat juttu ei maksa uskuda. Tema kohta käivad, liiguvad igasugused jutud. Sellel jutul on vist põhi all 'jutul on vist alust'. Lõpuks jõudsid need jutud temagi kõrvu. Jutud läksid lendu, lahti, välja, et poes on vargad käinud. Naabriperest keerutati inetuid jutte. Käisid kõvad jutud rahareformist.
▷ Liitsõnad: hundi|jutt, jahimehe|jutt, jonni|jutt, kalamehe|jutt, kiidu|jutt, kiusu|jutt, klatši|jutt, kosja|jutt, kuulu|jutt, kõmu|jutt, laimu|jutt, lapse|jutt, loba|jutt, lori|jutt, mehe|jutt, patu|jutt, petu|jutt, piibu|jutt, tõsi|jutt, udu|jutt, viguri|jutt, ümbernurgajutt.
3. lugu; kirj üks eepika väikevorme. Huvitav, põnev, õpetlik, igav jutt. J. Liivi jutt „Peipsi peal”. Ajalehe joonealune jutt. Vilde esimesed jutud ilmusid 19. saj. 80-ndail aastail. Rahvasuus liigub jutte Kalevipojast. Poisid lugesid indiaanlaste jutte. Habemega 'vana, tuntud, kulunud' jutt. *Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus.. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: ajaviite|jutt, hirmu|jutt, järje|jutt, kalendri|jutt, kriminaal|jutt, küla|jutt, linna|jutt, looma|jutt, lühi|jutt, mere|jutt, muinas|jutt, mõistu|jutt, nalja|jutt, pilke|jutt, põnevus|jutt, rahva|jutt, rebase|jutt, reisi|jutt, röövli|jutt, seiklus|jutt, sõja|jutt, tondi|jutt, ulme|jutt, uudis|jutt, õudusjutt.

jääk|väärtus
maj millegi väärtus pärast kulunud osa maha arvamist, algmaksumus miinus kulunud osa maksumus. Vara jääkväärtus. Auto, arvutite jääkväärtus liisinguperioodi lõpuks.

kandma ‹kannan 45›

1. hrl. üles tõstetuna edasi toimetama, ühest paigast teise viima v. tooma. a. (elusolendi jõul). Haavatu kanti kanderaamil autosse. Kannab last kukil, seljas, süles, kätel. Kannab kotte, kaste, kohvreid. Võtsin tema kompsu enda kanda. Demonstrandid kandsid lippe, loosungeid. Kandis mitme päeva jao puid kööki valmis. Kannab jõest saunavett. Kaelkookudega on ämbreid kergem kanda kui käe otsas. Hein kanti võsa vahelt lagedale kuivama. Neegrid kannavad raskeid pakke pea peal. Jahisaak kanti vahepuus koju. Road kanti suurtel liudadel lauale. Võtku siit igaüks nii palju, kui kanda jaksab. Raamatud on ei tea kuhu laiali kantud. Poiss muudkui kannab tüdrukule lilli ja maiustusi. Ma ei kanna kaasas suuremaid rahasummasid. Ärge kandke jalgadega pori tuppa! Lähen, kuhu jalad kannavad! 'ükskõik kuhu'. Linnud kannavad pesamaterjali noka vahel, nokas. Kass oli pojad küünist laudalakka kandnud. Ega lind kõrgemale lenda kui tiivad kannavad. b. (millegi jõul). Rong kannab meid lõuna suunas. Tramm kandis teda kesklinna poole. Laevad kandsid kalleid laste. Jõed kannavad liiva merre. Lained kandsid adrut rannale. Jääpank kandis merehädalised randa. Lasksime paati voolul kanda. Tuul kandis kõikjale liiva, tolmu, kolletanud lehti. Tuul kandis kõrvu hõikeid, ninna põlemise lõhna. Passaadid kannavad soojemat õhku külmematele aladele. Veri kannab hapnikku ja toitaineid organismis laiali. c. piltl (teatamise, edasirääkimise kohta). Suust suhu kanti keelepeksu, tühje jutte. Mis jutu kuuleb, kohe külasse kannab. Uudis, sõnum kanti kohe külast külasse, külas laiali. *Jah, mina kandvat kõik saladused härra Hurdale kätte .. J. Semper. d. piltl (muid kasutusi). Rännuteed on kandnud teda kaugele. Sõda kandis inimesed oma kodudest maailma mööda laiali.
2. millelegi altpoolt toeks olema, seda ülal hoidma. Templi lage kandsid võimsad sambad. Soolane vesi kannab ujujat paremini kui mage. Pea longus, nagu ei suudaks kael seda kanda. Ta on nii purjus, et jalad ei kanna. Kandvad postid, kaared, võlvid, seinad. Põhjavett kandvad kihid. || millelegi pidama jääma, toetuma. Piimakurn peab jääma nõu äärtele kandma. *Rein käis mööda metsateid, kus sügavad roopad, nii et vankril rummuotsad kannavad. A. H. Tammsaare. || piltl mingit nähtust, olukorda, ideed vm. ülal hoidma, sellele aluseks olema. Tänased noored kannavad homset elu. Romaani, filmi, maali, etendust kannab optimistlik elutunnetus. Teost kandev teema. Hingevalust, võitluspaatosest, kodanikutundest kantud värsid. Sügavast veendumusest kantud kõne. Tegutses kättemaksuihast kantuna. *Ideeline mõtestatus ja ümberkehastamine – need peavad kandma teatrit. V. Panso. || kaugele kostev, tugev, jõuline olema (hääle kohta). Lauljatari hääl ei kanna veel küllaldaselt. Kandev hääl 'tugev, selge, kanduv hääl'.
3. peal lasuvat raskust välja kannatama, selle all mitte kokku vajuma. Kevadised hanged kannavad. Noor jää ei kanna veel. Külmunud soo kannab hobustki. Pehme põld ei kanna traktorit. Väike paat ei kanna kolme inimest. See purre meid kõiki korraga ei kanna. *Ja uus härra tuli. Kevadel, kui vaevalt tee kandis autot .. A. Mälk.
4. taluma, (välja) kannatama. Eluraskusi, ülekohut, alandusi kandma. Kes seda häbi jõuab kanda? Kannab mehiselt, nurisemata oma saatust, murekoormat. Vanemate kaotust oli lastel raske kanda. On valmis igasugust ohvrit kandma. Igaüks peab oma risti kandma. Vaikivat hukkamõistu oli raskem kanda kui noomimist. Pea ei kanna kõrgele ronida, kiikuda. Magu ei kanna enam haput. Tervis ei kanna enam rasket tööd (teha). *Õdesid-vendi oli tarvis mujale: seakarja ja lehmakarja, ja põllutöödele, nii kuidas kandis kellegi kont. J. Kärner. || kõnek (alkoholi talumise kohta). Jõi palju, aga kandis ka palju, kõvasti. Poiss oma kanapeaga ei kanna midagi. Mis sa jood, kui pea ei kanna! *.. hakkasid nad tuliselt vaidlema selle üle, kumb neist kannab rohkem viina või õlut. A. Jakobson.
5. (suutelisuse kohta:) lubama, võimaldama (midagi teha). Jooksis mis jõud vähegi kandis. Kavatses küll ehitada uue elumaja, kuid jõud ei kanna. Rahakott ei kandnud uut hobust osta. Tema tasku nii kallist lõbu ei kanna. Karjus nagu hääl, kõri üldse kandis. Nii kaugele kui silm kandis, polnud kedagi näha. Sõi nagu vats vähegi kandis.
6. rase v. tiine olema. Sel ajal kandis ta just oma esimest last. Ta on kandnud ja sünnitanud neli last. Kannab endas, oma üsas uut elu. Noor mära on esimest korda kandmas. Lõpuni kantud rasedus, tiinus. *„Ma kandsin ju Indrekut kolmat kuud rinna all,” ütles Mari. A. H. Tammsaare.
7. saaki v. vilja andma (hrl. kultuurtaimede kohta); midagi kasvatama (maa kohta). Noored õunapuud kandsid tänavu juba õunu. Vanad põõsad ei kanna enam marju. Maasikad kannavad korralikult kolm aastat. Pirnipuu on mitmel aastal õitsenud, aga pole veel kordagi kandnud. Kuusk kannab käbisid, tamm tõrusid. Lahja põld kannab vähe vilja. Uudismaa kannab hästi kaera. | piltl. Töö, õpetus on head vilja kandnud. Meeste jõupingutused kandsid lõpuks vilja. Protsente, intressi kandma.
8. (riietusesemete seljas, jalanõude jalas olemise kohta). Kannab kübarat, kaabut, karvamütsi, baretti, soni. Kannan talvel kasukat, sooja pesu, sooje riideid. Kannab tumedat ülikonda, valget särki ja lipsu. Kannab siidkleiti. Ants kandis põlvpükse. Kalifeesid kantakse koos säärikutega. Kannan kingi nr. 42. Kandis poriga kalosse. Suvel kanti maatööl pastlaid. Armastab kanda kirevaid rõivaid. Naine kandis leinariideid ja musta loori. Õhtutualeti juurde kanti pikki kindaid. Frakki kantakse pidulikel juhtudel. Kannab silma peal musta sidet. Kannab varrukal korrapidajalinti. || kantud pruugitud, kulunud, poolpidune. Tublisti, vähe kantud püksid, seelik, ülikond. See mantel on mul kõvasti kantud. || (teat. esemete kasutamise, nende küljesoleku kohta). Jüri kannab prille. Daam kandis kõrvarõngaid, merevaigust kaelakeed. Armastab igasugu ehteasju kanda. Briljante, kalliskive kantakse piduliku riietusega. Relva, mõõka kandma. Tolmu vastu kanti respiraatorit. Pidi vanas eas kerjakeppi kandma 'kerjama'. || (ühenduses juuste v. habeme teat. moe v. soenguga). Kannab lühikesi, pikki juukseid, patse, poisipead, siilisoengut. Kannab juukseid lahku, üle pea kammituna. Kandis juukseid kõrges soengus. Mees kannab põskhabet, vurrusid.
9. omama. a. millegagi varustatud olema. Isapõder, sokk kannab sarvi. Lehtpuud kannavad lehti, okaspuud okkaid. Ta on terve, kuid kannab veel paremat kätt sidemes. Kannab kolmandat aastat kaptenipaelu 'on kapten'. Raha kandis keisri kujutist. Ümbrik kandis Tallinna postitemplit. Ürik kannab daatumit 15. III 1812. Auto kandis numbrimärki 234 ABC. Käskkiri kandis direktori allkirja. Negatiivset laengut kandev elementaarosake. *.. tapeet, paiguti seenetanud ja katkenud, kandis ajalehtedest paiku. A. Jakobson. b. (nime, nimetuse, tiitli, pealkirja vms. omamise kohta). Mäeseljak kannab rahvasuus Tantsumäe nime. Pärast lahutust kannab ta jälle neiupõlvenime. „Estonia” kannab rahvusooperi nimetust. Kandis enne revolutsiooni krahvitiitlit. Raamat kandis pealkirja „Huvitav geomeetria”. Ta pole väärt kandma ausa inimese nime. c. (teat. iseloomu, tundemärkide, joonte olemasolu kohta). Teos kannab ruttamise jälgi, märke. Rahutused kandsid algul stiihilist iseloomu. Varane feodalism kandis veel ürgkogukondliku korra pitserit, jooni. *Ta sõnad ja hääletoon kandsid nagu patutunnistuse laadi. A. H. Tammsaare. d. (mingi kestvama tunde, mõtte, kavatsuse vms. olemasolu kohta). Kannab viha, vimma naabri peale, vastu. Olen sind, sinu tõotust alati meeles kandnud. Kannab endas suuri unistusi, lootusi. On kandnud hinges valu, muret, rahutust. Ta kannab leina. Kannab südames vanemate mälestust. See inimene kannab hinges kurja. Kannab ta vastu okast südames 'meenutab solvamist vms.'. Kannab keelel mürki 'ütleb teistele solvavalt'.
10. mingis olukorras v. millegi osaline olema. Talupojad kandsid naturaalkoormisi mõisniku heaks. Rahvas oli aastasadu orjaiket kandnud. Tehas kandis praagi tõttu kahju, kahjumeid. Kes kannab veokulud? Lähetuskulud kannab lähetav asutus. Üksus kandis raskeid kaotusi. Vabaduse eest võib kanda mis tahes ohvreid. Projektist kinnipidamise eest kannavad vastutust 'vastutavad' nii ehitaja kui tellija. Tuleb hoolt kanda 'hoolitseda' tervise eest. Toidumured on ikka perenaise kanda. Võttis vahetalitaja osa enda kanda. Ma tahan selle eest muret kanda, et asi korda saab. Kandis karistust vanglas, parandusliku töö koloonias. Iga kuriteo eest tuleb karistust kanda. *Ma võin ju vangiraudu kanda, kui seda mulle peale sunnitakse .. L. Perandi.
11. midagi millelegi v. kuhugi märkima, peale tõmbama, maalima vms. Põletuskiri kanti puule tulise oraga. Muster kantakse kopeeri abil paberile. Jaotised on ebatäpselt skaalale kantud. Peits kantakse mööbliesemetele pintsli või pritsi abil. Toitekreem kantakse nahale enne magamaminekut. Värvid on lõuendile kantud hoogsate pintslilöökidega, paksult, läbikumavalt, täppides. || midagi kuhugi kirja panema, registreerima, arvele võtma. Ettepanek kanti protokolli, akti. Raamatud kanti sedelitele, kataloogi. Vaatlusandmed kantakse vastavasse vihikusse. Ants kanti võistlejate nimekirja. Võistluse tulemused kanti turniiritabelisse. Kõik saadud hinded tuleb kanda õpilaspäevikusse. Olen kõik telefoninumbrid lahtistelt lehtedelt märkmikku kandnud. Kaardile olid kantud vaid suuremad asulad. Trahvisummad kanti riigituludesse. Laseb palga kanda abikaasa pangaarvele. Rekord on kantud nüüd tema nimele. Kahjud tuli kanda tormi arvele. Noorteõhtud tuleb kindlasti kanda klubi töö plusspoolele.

kapsas ‹kapsa 19› ‹s›

1. ristõieline köögivilja- ja söödakultuur (hrl. Brassica oleracea). Kapsaid, kapsast kasvatama, istutama, kastma. Varane, keskvalmiv, hiline kapsas. Brüsseli kapsas 'rooskapsas'. Kapsas kasvab sel maal hästi. || maa-ala, kus see kultuur kasvab, kapsapõld v. -peenar. Sead läksid kapsasse, on kapsas. Aja lehmad kapsast välja! Kapsas on rohitud, rohimata. Olime täna kapsas 'kapsaid rohimas v. koristamas'.
▷ Liitsõnad: leht|kapsas, lill|kapsas, nui|kapsas, pea|kapsas, roos|kapsas, spargel|kapsas, söödakapsas.
2. eelmine toiduainena v. toiduna. Värsked, hautatud kapsad. Kapsaid hapendama, sisse tegema, riivima, lõikama. Kapsast saab head toorsalatit. Lõunaks keedeti kapsaid. Ostis turult kartuleid ja kapsaid. Magushapud kapsad. Kapsad hakklihaga. Mulgi kapsad 'hautatud kapsad tangude ja sealihaga'.
▷ Liitsõnad: hapu|kapsas, praekapsas.
3. ‹liitsõna järelosana› mõnedes muudes taimenimetustes
▷ Liitsõnad: aka|kapsas, jänese|kapsas, konna|kapsas, lehma|kapsas, linnu|kapsas, meri|kapsas, seakapsas.
4. piltl kulunud, narmendav, katkine raamat, kaustik, vihik vms. Kapsaks kulunud, muutunud raamatud, ajakirjad. Ajakiri, põnevusjutt on kapsaks loetud. Plika luges mingisugust kapsast. Poiss on lasknud oma vihikud kapsaks minna. | ‹adjektiivselt›. Kõige kapsamad raamatud.
▷ Liitsõnad: raamatukapsas.

kiips ‹-u 21› ‹s›

1. joon, kriips; kitsas riba. Üle põse ulatub punane kiips.
2. kitsas v. kulunud ese; kiipsakas inimene. Viska see vana kiips minema ja võta uus luud! *.. ja Jürka oli siis mõelnud, et temal peaks Juula-taoline eit olema, mitte aga niisuke kiips nagu Lisete. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: luua|kiips, noa|kiips, vikatikiips.

kivi|pesu
teksasrõivaste töötlemise viis, mis annab kangale kulunud välimuse

kleidi|hilp
kulunud, viletsavõitu kleit. Lapsed jooksid vanades kleidihilpudes ringi.

klišee ‹15› ‹s›

1. trük söövitades v. graveerides valmistatud kõrgtrükiplaat. Fotode, kaartide, jooniste klišeed. Graveeritud, söövitatud klišee.
▷ Liitsõnad: joon|klišee, linool|klišee, raster|klišee, võrkklišee; kummi|klišee, tsink|klišee, vaskklišee.
2. piltl kulunud, palju tarvitatud väljend (v. muu väljendusvahend). Ajakirjanduskeele klišee.

kulumus ‹-e 5› ‹s›
kulunud olek; kulumisaste. Eseme kulumus hinnati komisjonikaupluses 50-protsendiliseks.

kulunult ‹adv›
kulunud (1. täh.) olekus, kulununa. Kulunult sobis pintsak ainult kodus kanda. Kulunult lamedad naljad, meloodiad. Ta on veel noor, kuid mõjub kuidagi elust kulunult.

kulu|vorm
keel lühemaks kulunud sõna v. sõnavorm. „Veski” on kuluvorm endisest liitsõnast „vesikivi”.

kõlks ‹-u 21› ‹s›

1. hrl. metall- v. klaaseseme millegi vastu löömisel v. puutumisel tekkiv lühike kõlav heli. Sepikojast kostis haamrite kõlkse. Lõi kahvliga kõlksu vastu taldrikuäärt. Tühi klaas pandi heleda kõlksuga lauale.
2. (kõlav) löök, hoop, kõlakas. *..äigas mulle sihukese kõlksu kuklasse, et mina-mehike olin ninali maas.. A. Jakobson.
3. (paljutarvitatud, kulunud) fraas, väljend, ütlus. *..„kutsumus maal elada” pole tema jutus mingi tühine kõlks, mille varju pugeda, vaid spontaanselt õigel kohal väljendatud mõte. O. Kool.
▷ Liitsõnad: kõne|kõlks, sõnakõlks.

könt ‹köndi 21› ‹s›

1. kehaliikme, hrl. jäseme järelejäänud tömp jupp pärast vigastatud v. haige osa eemaldamist. Käest, sõrmest oli ainult könt järel. Parema jala asemel oli invaliidil vaid lühike könt. | piltl. *Kahel pool teed sirutavad oma musti könte taeva poole põlenud männi- ja lehisetüükad. Ü. Tootsen.
▷ Liitsõnad: jala|könt, käe|könt, naba|könt, pöidla|könt, saba|könt, sõrme|könt, tiivakönt; oksa|könt, tüükakönt.
2. kõnek könksu tõmbunud, konksus, paindumatu jäse v. selle osa. *Metsavahi-vanataat istus lävepakul ja kohmitses jalarätte ümber pahklike köntide keerata. E. Maasik.
3. hrv vana vilets kulunud tööriist, ka vana loom v. inimene, konts. *..edaspidi oli sunnitud teisi häid inimesi paluma, et need temagi vikatit vastavalt kohendaksid, niipalju kui see vana könt üksnes kohendada andis. K. Ristikivi. *..köhmib ja targutab nagu mingi vana könt, mis vist enam õieti ei kõlbagi suure talu etteotsa... R. Sirge.

labane ‹-se 4› ‹adj›

1. üliharilik, kulunud, äraleierdatud, maotu, lame, vaimukuseta. Labased sõnad, väljendid, fraasid, komplimendid. Labane maitse, uudishimu. Heidab labast nalja. Vulgaarsuseni labased anekdoodid. Šlaagrid on nii tüütavalt labased. Tõelise teatri asemel labane jant ning tingel-tangel. *Armastust on idealiseeritud, abielu aga ikka labasena, igapäevasena, ebaesteetilisena kujutatud. F. Tuglas. || labaselt käituv, labasusi rääkiv. Joobnuna muutub ta labaseks. Ta võib mõnikord üsna labane olla. || lihtne, keerukuseta, mitte palju oskusi v. teadmisi nõudev. Labane töö, sellega tuleb igaüks toime. Ega autojuhtimine nii labane asi olegi. Oli kõige labasemal kombel petta saanud. *Mis on üks labane ehaleminek hundijälgede ajamise kõrval? J. Peegel. || lihtne, tagasihoidlik, mitte eriti kallis v. väärtuslik. *Ma tahan ennast ka sellega karistada, et endale hästi labase ja odava ülikonna ostan .. E. Vilde. *Pole ju soome saun tänapäeval labane asutus kehalt mustuse eemaldamiseks, vaid kooskäimise paik, kodune kõrts-klubi .. V. Lattik.
▷ Liitsõnad: lihtlabane.
2. tekst (siduse kohta:) selline, kus iga koelõng katab iga teist lõimelõnga ja vastupidi. Labane sidus on vanim ja lihtsaim põhisidus. Labane kangas, riie. || (silmkoe kohta:) ühevärvilises parempidikoes. Sukk on eest ja tagant labase koega, külgedelt vikkelkoeline. *Ann oli vahel võtnud tädi poolelioleva labase suka või soki ja kudumist katsunud, kirju kinnas on juba midagi muud. Madde Kalda.

luua|konts [-u]
lühikeseks kulunud raagudega luud. Pühib, kiibib vana luuakontsuga põrandat, tänavat.

lõug ‹lõua pl. illat lõugadesse e. lõugu(sse) pl. iness lõugades e. lõugus pl. elat lõugadest e. lõugust 23 ‹mitmuse paralleelvormid esinevad mõnedes ühendites v. (pool)adverbiaalselt›› ‹s›

1. ‹hrl. sg.› näo liikuv alaosa, mille toeseks on alumine lõualuu, alalõug. Ümar, pehme, terav, esiletungiv, lai, kandiline, nurgeline lõug. Puhtaks, siledaks raseeritud lõug. Karvane, habetunud lõug. Lohuke, vaoke lõua otsas. Lõua otsas on habemetutt. Lott lõua all. Sügab, näpib mõtlikult lõuga. Ajab lõua õieli, ette, püsti. Lõug väriseb hirmust. Väristab, võbistab lõuga nagu nutu eel. Süljenire valgub mööda lõuga alla. Tukkuja lõug vajus rinnale. Vihmakuub lõuani kinni nööbitud. Seob pearätiku otsad lõua alla sõlme. Paneb viiuli lõua alla, surub lõua viiulile. *Ja see nimi [Ruut Tarmo] on kui rusikas lõuga või puss rindu. V. Panso.
▷ Liitsõnad: ila|lõug, kõver|lõug, lott|lõug, viltulõug.
2. ‹hrl. pl.› ennekõike selgroogsete suuava piiravad teineteise vastu käivad pea osad, mille toeseks on hammaste vm. vastavate moodustistega lõualuud; vastavad moodustised selgrootutel; suu; hrl kõnek v vulg (inimese kohta). Hobuse, lehma, sea, hundi, mao, vaala, haugi lõuad. Ülemine, alumine lõug. Krokodill ajas lõuad pärani, haaras saagi lõugade vahele, lõugu(sse). Kass tuleb, hiir lõugade vahel, lõugus. Hiir pääses kassi lõugade vahelt, lõugust. Koera lõuad laksatasid kokku. Laksutab lõugu nagu näljane hunt. Putuka, mesilase lõuad. Siga lätsutab laia lõuaga (süüa) 'suure suuga, isukalt'. Haigutab laia lõuaga 'suu pärani'. Inimesel on lõuad ja mälumislihased nõrgemini arenenud kui ahvil. Vastu, mööda lõugu andma, saama. Mis sa irvitad, ilmast ilma lõuad laiali! Koerad haukusid poole lõuaga 'loiult, vähe' nagu omainimese peale. | piltl. *Välja sülitavad inimesi uste lõuad. M. Under. || ‹hrl. pl.› kõnek vulg (kõneelundina hrl. liigset lobisemist väljendavates ütlustes; vt. ka fraseoloogiaosa). Tal head lõuad, küll ta enda välja räägib. No on sel naisel lõuad (peas)! Tal on lõuad paraja koha peal. Ei maksa irvhammaste lõugade vahele, lõugu sattuda. Ära ilmaaegu lõugu kuluta, ma ei lase end pehmeks rääkida. Hoidku lõugu kokkupoole, hoidku lõuad koos, koomal 'ärgu rääkigu ülearu(st)'. Talitse, taltsuta oma lõugu!
▷ Liitsõnad: loba|lõug, lora|lõug, pläralõug.
3. piltl (vastavat pea osa meenutava tööriista, mehhanismi v. eseme kohta). Tangide lõuad. Poole lõuaga 'kulunud kahaga' lusikas. *Nagu mingi saurus või ürgkaelkirjak kraapsab ta [= ekskavaator] oma vägeva lõuaga vanast kraavist põiki läbi. A. Kaal. *.. käsiks neil rahakoti lõuad avada ja selle sisu merre valada. A. Uustulnd.

lätu ‹6› ‹s›
vana kulunud ning vormitu müts, lott, lotu. *Ära tule oma koolipoisimütsiga, pane pähe mõni vana lätu .. A. Kivikas.
▷ Liitsõnad: kübara|lätu, mütsilätu.

maas ‹adv›

1. (lamamas, lebamas) maapinnal vm. aluspinnal. Lamas pikali, selili, sirakil, maoli, kõhuli maas. Ära rooma maas, määrid rõivad ära! Nuttis lausa kummuli maas. Palus põlvili maas andestust. Langenuid ja haavatuid oli loogu maas. Jalg libiseb, ja oledki käpuli maas. Aed, tara on risakil maas. Oksi, risu, tuulest murtud puid vedeleb maas. Paks rukis on kohati maas 'lamandunud'. Kuiv loog on maas. Hommikul oli paks lumi maas. Uus vaip on suures toas maas. Poiss on juba katuselt maas. *Hommikul, kui ahe on maas, viib ta poisi rehe alla .. M. Traat. || kõnek (haigena pikali). Olin haigena, haigevoodis maas. Poiss on palavikuga, palavikus, kopsupõletikuga maas. Murdis jalaluu, oli mitu nädalat maas. *Üks väike kriimustus [= haav], ja mees on maas mitmeks nädalaks. E. Krusten.
2. (põllu- ja aiakultuuride kohta:) maha tehtud, kasvamas. Kevadised põllutööd on tehtud ja vili maas. Kas teil on kartulid, oder juba maas? Kapsad istutasime maha, nüüd on aedvili kõik maas. Neil oli tänavu paar vakamaad lina maas. *Suur põld oli juba maas, juunikuu käes, ja orastel ei võinud ometi roomiktraktoriga tallata .. M. Traat.
3. langetatud, allapoole suunatud; alla lastud, alla tõmmatud vms. Koer jookseb lõhna ajades, nina maas. Pea püsti, ära käi, pea maas! Poisid seisid noruspäi, pilk, silmad maas. Mõnel on kasuka krae üles tõmmatud, mõnel maas. Läkiläki kõrvad maas. *Ka Priit on rahutu. Hoiab nina maas .. H. Pukk. *Teistel koertel on sabaots ikka püsti, aga hullul koeral ei ole, hullul koeral on saba maas, sedasi sorus. J. Parijõgi.
4. kõnek pealt v. küljest ära; katki, lõhki jne. See maja lammutatakse ära, katus ongi juba maas. Võta mantel maha, mul on juba pintsakki maas. Seinalt oli värv, krohv laiguti maas. Mees tundub palju noorem, kui habe on maas. Noorsõduritel on pead paljaks aetud, kõigil juuksed maas. Jälle on jalgrattal kett maas. Sokkidel on kannad maas 'läbi kulunud'. Sukal on silm maas 'hargnenud'. Peopesad veritsesid, nahk oli maas. *Tea sa looma südant sisse! Kui sähvab sarvega – teisel [lehmal] kõht maas! A. Mälk.
5. kõnek taga, järel, maha jäänud. Oleme graafikust maas. Ta on praegu teisel kohal, poole punkti võrra liidrist maas. Meie suusataja on juhtijast praegu kolm sekundit maas. *.. Kaarel on oma isast nii kehalt kui sisult nigelam, poeg Kalle omakorda temast mõtlemiselt maas, poisil pole mõistust ollagi .. H. Kiik.
6. kõnek ära, langenud, maha võetud. Ta on nüüd sale poiss, rasv maas, liigsed kilod maas. Poistel oli kohe minekuõhin paar pügalat maas. *Suur mure oli ta südamelt maas. Laps oli saanud omale nime. A. Mälk.

mööbli|kolu
vana, kulunud mööbel. Koitanud mööblikolu.

mütsi|lott
vana kulunud (vormist väljas) müts. Murdunud nokaga katkine mütsilott peas. Ära seda narmendavat mütsilotti enam pähe pane.

narmendama ‹37›
narmastena, ribadena ripendavaks, katkiseks kulunud olema; narmastena, ribadena lipendama. Varrukad, käiseotsad, püksisääred narmendavad. Narmendama kulunud tugitool. Kass kriibib küüntega tapeedi narmendama. Kiri oli kauasest taskus kandmisest narmendama kulunud. Narmendava koorega noored kartulid. Tuul rebib pilved narmendama. Saad peksa, nii et nahk narmendab. *Ka Antsu ihu katkes veriseks, ka tema seljas lõi liha [peksust] narmendama .. E. Vilde. *Mõnede kuuskede okste küljes narmendas hall sammal .. V. Luik.

niru ‹11›

1. ‹adj› kõnek (mitut laadi halbade omaduste kohta:) näru, vilets, kehv, halb jne.. a. (esemete, ainete jms. kohta:) näru, kulunud, liru, (peaaegu) kõlbmatu, logu. Nirust materjalist head toodet ei saa. Ülikond on vilets, kingad veel nirumad. Nii niru tool, et sellele ei julge istudagi. b. (nähtuste, olukordade, aja, koha jms. kohta). Ilmad olid juulis nirud. Meil on kivised nirud põllud, seal mustmullamaa. Elu on siiamaani küll päris niru olnud. Toit on siin veel nirum kui teistes sööklates. Kuidagi ajame läbi, kuigi ajad on nirud. Teised ju nii niru palga eest tööle ei tulnud. Niru lugu, et ei jõudnud heina enne suuri sadusid ära teha. c. (töö, tegevuse jms. kohta:) vastumeelne, tüütu. Kartulivõtmine vihma ja poriga on niru töö. Niru tunne on teise töö järele valvata. *.. veekandmine on tal [= isal] talvisel ajal ka niru. L. Tungal. d. (inimese v. looma kehalise seisundi kohta:) kõhn, kõhetu, jõuetu, kiitsakas, kidur; (taime kohta:) kidur, kiratsev. Näost hall, kehast niru. Oled kehva toidu peal nirumaks jäänud. Selline niru lehmakont annab ainult paar liitrit piima. Nirud põrsad, ei söö ega kasva. Rukis on niru, põud tegi liiga. *.. need [= lihunikud] on kõik rasvased. See aga kõhn ja niru nagu suvise silgu niisk .. I. Sikemäe. *Niruma söömisega poisid hakkasid juba lõpetama. R. Männis. e. (inimese iseloomu, käitumise, teistesse suhtumise jne. kohta:) halb, sant; närune. Niru mees viriseb ja iriseb iga asja juures. Nirumat ülemust on raske ette kujutada. *Niru vend, kes naist ähvardab .. A. Beekman. f. (inimese suutlikkuse, võimete jne. kohta:) vilets, nõrk. Oli hea riie, aga niru rätsep rikkus ülikonna ära. Keegi ei taha teistest nirum olla. Ta teeb üksi rohkem ära kui niru paarimehega koos.
2. ‹s› kõnek selliste omadustega inimene, loom v. ese; (kirumissõnana:) raisk, raip. Jaan on nuhk, sellisest nirust hoia eemale. See niru valetas minu peale. Kuramuse niru niisugune! Osta korralikud rõivad, ära too täikalt nirusid ja närusid. Saapad, nirud, lasevad vett läbi. Autost, nirust, on palju tülinat ja muret. *Mis mina sust nirust tapan, sured isegi, kui õige aeg .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kinga|niru, kleidi|niru, mantli|niru, rõiva|niru, saapaniru; kännu|niru, oksaniru; hobuse|niru, kassi|niru, koera|niru, lehma|niru, põrsaniru; plika|niru, poisikese|niru, tüdrukuniru.

nõeluma ‹42›

1. nõela taha aetud lõngaga põimides (eriti silmkoeesemesse kulunud) auku kinni õmblema. Sokke, sukki, kampsunit nõeluma. Püksipõlve otsas on auk, see tuleks kinni nõeluda. Viimase võimaluseni nõelutud kindad. || kõnek õmblema. *.. loobus [rätsep] Taar köstri matustest ja sellepärast võis ta rahuliku südamega [Orul] pressida ning nõeluda .. A. H. Tammsaare.
2. korduvalt nõelama. Enne vihma nõeluvad kärbsed kurjasti. *Vahvad [mesi]linnud hulgakesi / .. Sinna-tänna sõelusid / Vanatühja nõelusid. E. Raud. *.. pimeparmud ja suured põdrakärbsed aga nõeluvad halastamatult hommikust õhtuni. V. Saar. || torkima. Vihmapiisad, lumekübemed nõeluvad, tuisk nõelub nägu. Vinge tuul nõelub läbi riietegi. Tema nõeluvate pilkude eest ei saa midagi varjata. *.. ära kaelusta tüdrukut, vaid nõelu teda oma silmadega.. E. Särgava. *Nõelub [õpetaja] su oma sõnadega nii läbi, et elu-isu võtab ära. H. Pukk.
3. piltl väledasti edasi-tagasi, siia-sinna liikuma. Pääsukesed muudkui nõeluvad räästa alla ja tagasi. Lapsed nõeluvad kogu päeva uksest sisse ja välja. Perenaine nõelub toast lauta, toa ja lauda vahet. *Reast ritta nõelunud auto läks tema sõidukist ette .. A. Beekman. *Jälgi õhinal padrikus põiklevaid radu, / mida nõelunud sisalik, roomanud madu .. B. Kangro.

närune ‹-se 4› ‹adj›

1. räbaldunud, näru(de)ks muutunud, kulunud. Vana närune vaip, tekk. Närused rõivad seljas. Nii näruses mantlis on piinlik inimeste sekka minna. Näruseks loetud raamat, ajakiri.
2. armetu, vilets, sant, näru. Närune töö, amet, tasu. Kaubavalik oli närune. Tuju on närusest närusem. Elab üsna närustes tingimustes. Tulin kinost üpris näruste muljetega. *Tema hädaldas oma saatuse alati kõige närusemaks. E. Krusten. *.. kahtleme ja arutame sellegi juures! Nõrgad, saamatud ja närused mehed oleme .. A. Kivikas. || tühine, tühipaljas (hrl. rahasumma kohta). Nende näruste kopikate, pennide, sentide pärast ei tasu rügada. Ei raatsinud mulle närust sadat grammigi välja teha. *Aga oleks temale antud veel paarkümmend närust miljonit laenu, .. oleks kogu Eesti poole aasta pärast näinud, mis mees on õieti vana Köögertal. A. H. Tammsaare.
3. alatu, autu. Närune reetur, nuhk, pealekaebaja, intrigeerija. See mees osutus näruseks petiseks, argpüksiks. Närused intriigid. Tal on närune hing. Nii toimida on närune.

paik2 ‹paiga 23› ‹s›
katkise v. kulunud koha parandamiseks v. tugevdamiseks kasutatav lapp, riide-, naha- vm. tükk. Püksipõlvele, kampsuni küünarnukile tuleks paik peale, alla panna, ajada. Oskamatult pealeõmmeldud paigad. Nahkne, vildist paik sussi talla all. Punase paigaga lapitud püksid. Tööülikonda oli eri värvi paikadega kohendatud. Parem on paik kui auk. *Tumedal sindlikatusel valendasid heledad paigad – keegi on seda hiljuti parandanud.. E. Rannet.
▷ Liitsõnad: nahk|paik, püksipaik.

pool|peetud partits
kantud, pooleldi kulunud. Poolpeetud ülikond. | piltl. *.. oma kolmkümmend inimest – peale kolme noore, kuid juba poolpeetud vuhva kõik meesterahvad.. O. Jõgi (tlk).

pool|pidune
kantud, pruugitud, pooleldi kulunud. Poolpidune kasukas, pintsak. Poolpidused saapad. Ta ostis poolpiduse auto. || kehv, viletsavõitu. Poolpidune abielu. *Elle aga lihtsalt ei osanud midagi pooleli või poolpiduseks jätta. M. Karusoo.

pruukima ‹pruugin 42›

1. tarvitsema, vaja olema, pidama; mõtet olema. Pruukis vaid vihjata ja soov täideti. Ta naine pruukis tegelda vaid kodu ja lastega. Me ei pruugi teda ootama jääda. See jutt ei pruugi tõsi olla. Tema aususes ei pruugi keegi kahelda. Meie hinnangud ei pruugi ühtida. Sa ei pruugi soovitatut võtta kohustusena. Seda poleks pruukinud öelda. Sul ei pruugi muretseda. Ma ei pruugi täna tööle minna. Neil ei pruugiks, ei pruukinuks minus kahelda. Mees ei pruugigi ilus olla. Pruugib ta siis teada, kus ma käin. Aga ta ei pruugi ümbrust tunda ja võib eksida. Õpetajat pruugib uskuda.
2. (regulaarselt) kasutama, tarvitama. a. (peam. söögi-joogi kohta). Eestlased pruugivad palju kohvi. Ta ei pruugi prae juurde leiba. Hakkas juba poisikesena puskarit pruukima. Pruugitud vägijoogid mõjuvad juba. Vanaema pruugib (tõbede vastu) palderjani, tärpentinisalvi. Kes on mu tubaka ära pruukinud? Ma ei pruugi lõhnaõli. b. (mitmesuguste vahendite, materjalide jms. kohta). Pruugib joonistamiseks väga kõva pliiatsit. Elektrisaagi pruukides läheb töö kiiremini. Ta ei armasta taksot pruukida. Tütar pruugib juba huulepulka. Märkmikku pruugitakse, kuni ta täis saab. Annan oma pesumasina sulle pruukida. c. (ühenduses suulise v. kirjaliku väljendusega). Pruugib vandesõnu, kurja 'vandesõna kurat'. Ära pruugi asjata Jumala nime. Madrused pruugivad väänatud keelt. Ta on kirjutises liiga palju võõrsõnu pruukinud. Pruugib seda väljendit vales tähenduses. d. (millegi abstraktsemaga seoses). Ta pruugib su pehmet südant, usaldust kurjasti. Oled kavalust pruukinud. Oma sihi saavutamiseks pruugiti vägivalda ja valet. Vabadust ei ole osatud pruukida. e. (kellegi seksuaalselt kasutamise kohta). *.. las mehed pruugivad peale vahel teisi naisi ka, ega see neil tükki küljest ära võta! V. Lattik. f. pruugitud tarvitusel olnud, tarvitatud, kantud, kulunud. Pruugitud ülikond, saapad. Pruugitud mööbli odav müük. Ostsin vähe, natuke pruugitud vaiba. Auto on tal pruugitud, mitte uhiuus. | piltl. *Lota Jürgens istus leti ette, näol ükskõikne, pruugitud naeratus.. M. Nurme.

pulst ‹-i 21› ‹s›

1. vanunud karva-, sule-, villa-, vilditort v. -tuust. Koera sabal ripnesid pulstidena karvatuustid. *Ta kunagi lopsakas ja tore juus on jäänud hõredaks pulstiks.. V. Uibopuu.
▷ Liitsõnad: juukse|pulst, karvapulst.
2. riideräbal, vana kulunud rõivas. Tüdrukukesel olid seljas vanad pulstid. Andsin kaltsukaupmehele hunniku pulste. *.. ema tõstis voodist pulste: vanu palitu- ja pihikunärusid. R. Sirge.

päevi nägema

1. raskeid aegu kogema, vaeva ja viletsust tunda saama. Selle poisiga te alles saate päevi näha! Kortsuline päevi näinud eit.
2. ‹hrl. nud-partitsiibis› kulunud, kantud, peetud olema. Päevi näinud kleit, saapad, kaabu. *Küll need nukud ja plüüskarud ning autod on alles päevi näinud! Mõni nukk on peata, mõni jalgadeta .. J. Smuul.

raamatu|kapsas
kõnek kulunud, katkine raamat. Luges mingit narmendavat raamatukapsast.

reisi|raha
reisiks vajalik, selleks kuluv v. kulunud rahasumma. Reisiraha Ameerikasse sõiduks tuli laenata. Kust hankida reisiraha? Lõpuks saadi reisiraha kokku. Sain isalt tuhat krooni reisirahaks. Tal pole ju sentigi reisiraha! Reisiraha oli lausa kuninglik.

riide|räbal
räbal. a. vana (katkine) riidetükk. Nurgas seisis suur kuhi riideräbalaid, mida kellelgi vaja polnud. Võttis välja riideräbalasse mähitud, mässitud leivakontsu. Haavatu käsi oli valge riideräbalaga kinni seotud. Laudadevahelised praod topiti riideräbalatega kinni. b. räbaldunud, kulunud riietusese. Kerjuse keha katsid armetud riideräbalad. Räpaseis riideräbalais agulilapsed.

ronts ‹-u 21› ‹s›
murd vilets, kulunud ese, ront. Luuast oli vaid ronts järele jäänud. Torm tegi kenast puust ühe ööga rontsu.

roots ‹-u 21› ‹s›

1. millegi kandev tugiosa v. kinnitusvahend; rood [roo], roog [roo]. a. bot leheroots, raag (2. täh.) Haavalehe pikk vetruv roots. Viinamarjakobara, punase sõstra rootsud. Peedilehe peasoon läheb üle lihavaks rootsuks. Mahla valmistamiseks puhastatakse marjad rootsudest. Orav närib soomused kuusekäbi rootsu küljest lahti. b. laasitud, lehtedeta v. okasteta oks v. taim; raag (1. täh.) Taimekahjuritest näritud naeril on lehtede asemel rootsud. Rohelisest jõulukuusest jäid ainult rootsud järele. Tuul sasis paju, kuni puust polnud järel enam muud kui paljas roots. Ahvikari muudab kakaopuu rootsuks. *Vundamendi katsid suvel kinni lopsakad lillepuhmad, talvel aga nendesamade suviste puhmaste härmatanud rootsud. V. Luik. c. selgroog, sabaroots, suleputk. Heeringail võeti rootsud välja. Sai hea hoobi rootsu pihta. Erutusest jooksid judinad rootsu mööda üles-alla. Orava ilusast sabast oli inetu roots järele jäänud. Patja panekuks puhastatakse suled rootsudest. d. (relval v. tööriistal varre kinnitamiseks) saba v. tüvi. Habemenoa roots. Rootsuga nuga, viil. Rauaaja odaotsad on varretamiseks varustatud putke või rootsuga.
▷ Liitsõnad: kase|roots, kuuse|roots, käbi|roots, lepa|roots, oksa|roots, põõsa|roots, päevalille|roots, varre|roots, õieroots; heeringa|roots, kala|roots, nina|roots, saba|roots, selja|roots, suleroots; pidemeroots.
2. kõnek vana vilets kulunud tööriist, ka lahja loom v. inimene. Noast oli aastate jooksul vaid kitsas roots järele jäänud. Kes see niisuguse rootsuga enam pühkida saab! Peksis viha lausa rootsuks. Sellist rootsu on häbi aiste vahele panna. *Ta näitas juba nugegi, mis oli seks otstarbeks juuditurult ostnud – olid kole inetud roostetanud rootsud. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: hobuse|roots, luua|roots, viha|roots, vikatiroots.

soni|lott
vana, kulunud, vormist väljas soni. Seisab, sonilott hooletult kuklas, silmadel.

stamp ‹stambi 21› ‹s›

1. nurgatempel. Stambiga varustatud dokument, ümbrik. Kehtetuks tunnistatud stambid. || muu tempel v. templilaadne ese, näit. riist savinõudele ornamendi vajutamiseks. Voolis puust stambi ja vajutas siis papitükkidele kaardimastide märgid peale. *Mõne nõu ilustamiseks on kasutatud kitsast kammtemplit või tasase servaga stampi.. L. Jaanits.
▷ Liitsõnad: nurgastamp; kivi|stamp, vaskstamp.
2. piltl pimesi järgitav eeskuju v. skeem, kulunud võte. Näitleja on suutnud stampidest hoiduda. Ära satu, kaldu, lange stampi! Oleme stampides kinni. Keelelisi stampe piitsutav artikkel. Stampide all kannatav laulutsükkel. Siin loos on kasutatud kriminullide tavalisi stampe.

stamp|sõna
kulunud, trafaretne sõna

stamp|väljend
kulunud, trafaretne väljend

stereotüüpne ‹-se 2› ‹adj›
ühel ja samal kujul, muutumatuna korduv; trafaretne, šabloon(ili)ne, kulunud. Rahvalaulude stereotüüpsed algvärsid. Stereotüüpsed kujundid, epiteedid, väljendid. Muinasjutud lõpevad sageli stereotüüpse vormeliga. Haige stereotüüpsed liigutused. Liigisisene stereotüüpne käitumine. Stereotüüpsed arvamused. Stereotüüpsed hinnangud rahvuste kohta. Andis stereotüüpseid vastuseid. *Enamik inimesi ei teadvusta endale kunagi, kui stereotüüpne ja valmisdetailidest kokkupandud on nende vaim. T. Paul.

sõlme|meetod
tehn seadmete remondi meetod, mille puhul kulunud detaile ei parandata, vaid asendatakse uute sõlmedega (6. täh.)

šabloon ‹-i 21› ‹s›

1. eeskujuvorm, mille järgi tehakse toodetav ese v. selle osa; piirjoonte materjalile kandmise vahend; teat. kontrollmõõteriist; ehit vormlaud. Šablooni järgi joonestama, välja lõikama, treima, tahuma, müüri laduma. Võlvi ladumiseks, krohvi tasandamiseks kasutatakse šablooni. Raamide, rööbastee laiust, töödeldud pindu kontrollitakse šablooniga.
▷ Liitsõnad: kontroll|šabloon, räsamisšabloon; keerme|šabloon, mähise|šabloon, rööpmešabloon.
2. piltl üldtuntud, kulunud, tüütuseni jäljendatud võte, väljend v. kujund. Kirjanduslikud šabloonid. Sageli käitutakse, tegutsetakse šablooni järgi. Täisväärtuslikus kunstis peab šablooni vältima. Hea õpetaja ei kaldu šablooni. Ülemäära pruugitud sõna muutub šablooniks. Ajakirjanduskeeles on palju halli trafaretti, stampi ja šablooni. Enesekordamine viib šabloonini.

šablooniline ‹-se 5› ‹adj›
šablooni (2. täh.) järgiv, omapäratu, vaimuvaene, kulunud, šabloonne. Šabloonilistele küsimustele saadi šabloonilised vastused. Kunstniku areng on kulgenud šabloonilise joonistuse juurest hoopis suurema isikupära poole. Näidend oli igav ja šablooniline. *Iga nende ilmemuutus, käeliigutus, poos on ammu tuntud, tüütuseni korduv, šablooniline. J. Kärner.