[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kulp ‹kulbi 21› ‹s›
kausja kaha ja hrl. täisnurgi kinnitatud varrega riist vedelate toitude segamiseks ja ammutamiseks, ka muuks otstarbeks. Segab kulbiga suppi. Maitseb kulbist leent. Tõstis katlast kulbiga suppi. Võttis, riisus kulbiga vahtu. Lusikaga antud, kulbiga võetud (rumaluse, vähese aru kohta).
▷ Liitsõnad: leeme|kulp, supi|kulp, vahukulp; alumiinium|kulp, hõbe|kulp, puu|kulp, teraskulp; nõe|kulp, sülemi|kulp, tahmakulp.

kulpi lööma ~ taguma
kõnek sõjaväelaslikult, kätt kõrva äärde tõstes au andma ja tervitama. Sõdurid lõid ohvitseri kohates kulpi. *Benja jalutas politseiülemast mööda ning lõi kulpi. O. Jõgi (tlk).