[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kuli1 ‹11› ‹s›

1. madalapalgaline juhutööline mõnedes Ida- ja Lõuna-Aasia maades. Hiina kulid. Rassib päevad läbi nagu viimane kuli. || kõnek vähese tasu eest rasket musta tööd tegev isik. *.. ta oli ikkagi haritlane, aga mina lihtne klaasivabriku kuli. I. Sikemäe. | piltl. Oli täiesti kuliks pügatud 'juuksed täiesti maha aetud'.
2. släng (hrl. semulikult poiste v. meeste kohta:) kutt, sell. Naistele peab meeldida oskama, see ei tule aga igal kulil välja. *Ta haistab kismat, ja kui oma laeva kulid mängus, ei löö õige mehe veri värisema. Ü. Tuulik.
▷ Liitsõnad: elukuli.

kuli2 ‹11› ‹s›
etn suur jahu- v. viljakott; endisaegne vilja mahu- v. kaalumõõtühik (mahumõõduna setvert, kaalumõõduna olenevalt vilja erikaalust 5–9 puuda). Kuli rukkeid, kaeru. *Aga sügisel tulen tagasi, kuli kumbagi vilja vankris, nael villu, tünder kartuleid .. J. Parijõgi.