[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kukkuma1 ‹kukun 42›
(käo häälitsemise kohta). Kägu kukkus mõne korra. Käod kukkusid üksteise võidu: „Kukku, kukku!” Poisike oskas käo moodi kukkuda. Õhtune kägu kukkuvat õnne, lõunane leina, hommikune hoolt. *Koitu kukub / kambris kellakägu. J. Kaidla.

kukkuma2 ‹kukun 42›

1. raskusjõu tõttu allapoole liikuma (hrl. kiiremini kui langema). Ära roni, kukud (maha, alla)! Kukkus pimedas auku, kraavi. Alpinist kukkus jääprakku, kuristikku. Auto kukkus sillalt jõkke. Kivi kukkus vastu maad, sulpsti vette. Seeme kukub mulda. Leivatükk kukkus laua alla. Nuga, taldrik kukkus käest. Pommid kukkusid linna taha. Lennuk kukkus kivina maa poole. Vaas kukkus katki, kildudeks. Nii kõrgelt võib ju surnuks kukkuda. Puudelt kukub jämedaid tilku kaela, krae vahele. Trambivad seal lae peal, nii et krohv kukub. Jõgi kukub rannaastangult kohiseva joana (alla). Mida kõrgemalt kukud, seda enam haiget saad. Käbi ei kuku kännust kaugele. *Paadi esiosa tõuseb üles, samas kukub laksatades vastu vett. M. Kesamaa. *.. kraavid ei kuku küllalt [= neil pole küllalt langust], jõgi seisab liig täis. A. H. Tammsaare. | piltl. Tere kukkus nii moka otsast. *.. kaitses teda südilt iga kõvera sõna vastu, mis teiste suust juhtus kukkuma. E. Vilde.
2. püsti-, istumis- vm. normaalasendit kaotama, sellest välja langema. Kukkus ninali, silmili, otseti, käpuli, kõhuli, külili, selili, pikali, istukile, istuli (maha). Uisutaja komistas ja kukkus. Käima õppiv laps kukub palju. Libedal tänaval inimesed muudkui kukkusid. Buss pidurdas nii järsult, et seisjad kukkusid robinal üksteise otsa. Kukkus põlve marraskile, jalaluu katki, muhu pähe. Haaras lauast kinni, et mitte kukkuda. Joobnul ja lapsel on kukkudes padi all 'kukuvad pehmelt, end vigastamata'. Hobune kukkus kiirel traavil üle kaela. Puuriit kukkus kolinal laiali. | piltl (üllatuse, ootamatuse kohta). *Tornimäe Pire kukkus pepuli, kui küsisin, kas ta tuleb mulle naiseks. O. Tooming. || senist seisundit, positsiooni kaotama. Inglismaal olevat jälle valitsus kukkunud. Ei see direktor kuku, tal on mõjukad kaitsjad.
3. vabalt (pehmelt) rippuma (hrl. riideeseme kohta), langema. Linane riie ei kuku hästi. Kleidi pihaosa kukub kergelt vööle. Lai vabalt kukkuv rüü, mantel, kleit. Raskelt kukkuvad kardinad. Õlgadele, laubale kukkuvad lokid.
4. (järsult) alanema, langema. Baromeeter kukub, ilm läheb halvale. Rahakurss kukub. Maa-, viljahinnad olid jälle kukkunud. Ta matemaatikahinne on kukkunud viielt kolmele. *Söödakapsas praegu seda piima hoiabki. Kui kapsas kaob, kukub ka piim.. O. Anton.
5. kõnek järsku mingisuguseks muutuma, mingisse teise (psüühilisse) seisundisse minema. Kukkus näost valgeks, punaseks, ära. Silmad kukkusid pärani, suureks, ümmarguseks, märjaks. Suu kukkus imestusest lahti, pärani, ammuli. Kukkus ehmatusest tummaks. *.. Miitra kukkus tulivihaseks, lõi perenaise kaevu juurde maha. P. Vallak. *Oh sa jumal, mäherdune pauk! Jumal, kõrvad kukkusid lukku .. E. Särgava.
6. kõnek järsku v. ootamatult kuhugi v. mingisse olukorda sattuma. Kust, kuidas sina siia kukkusid? Kukkusin kuuks ajaks haiglasse. Sellise teo eest võib vanglasse, vangi, türmi, trellide taha, vee ja leiva peale kukkuda. Läksin lihtsalt külla, aga kukkusin sünnipäevale. Ta pole sellele tööle juhuslikult kukkunud. Kukkus halba seltskonda, kampa, punti, röövlite küüsi, varitsejate võrku. Nüüd oleme küll portsu otsa kukkunud! Küll vanamees kukkus hoogu, hasarti! Minule kukub ikka tühi loos. Hüüdnimi on talle küll paras kukkunud. Et see mulle ka varem meelde ei kukkunud! *„Kuidas sa nende lauda kukkusid?” küsisin ma Kivimaalt.. L. Metsar.
7. äkki midagi hooga tegema hakkama. Kukkus kärkima, sõimama, räuskama, tänitama, meie peale karjuma. Naine kukkus hädaldama, kurtma, halisema. Kus kukkus hooplema, suurustama, laiutama, ennast kiitma! Kukkus nutma, töinama, vesistama. Kukkus naerma, lõkerdama, itsitama, köhima, läkastama, aevastama. Mees oli jälle jooma, pummeldama kukkunud. Kukkus tantsu, tööd vihtuma, pikalt ja laialt seletama. Kukkus sööma, õgima, helpima. Hobused kukkusid lõhkuma. Pull kukkus möirgama ja maad kaapima. Koerad kukkusid raginal haukuma. Küll kukkus sadama, tuiskama!

kell kukub ~ kukkus vt kell

kinni kukkuma

1. iseenesest kinni minema. Uks kukkus selja taga kinni. Luuk kukkus kolksuga, kolksatades kinni.
2. kõnek tabatud, arreteeritud saama, (äkki) vanglasse sattuma. *Mehe minevik oli kahtlane. Äritsenud tulekividega, paar korda kinni kukkunud.. A. Hint. *Ubin-Miša oli ainuke, kes kinni ei kukkunud. Ta jäljed kadusid.. O. Jõgi (tlk).

kokku kukkuma
kõnek kokku varisema. Vana küün on talvel kokku kukkunud. Olime väsimusest kokku kukkumas.

läbi kukkuma

1. millestki läbi langema. Pomm oli kukkunud mitmest korrusest läbi.
2. ebaõnnestuma, nurjuma; kõlbmatuks tunnistatud saama. Eksperiment, katse kukkus läbi. Näidend kukkus esietendusel läbi. Ta kandidatuur kukkus valimistel läbi. Kardan eksamil läbi kukkuda. Vandenõu, avantüür, mäss oli haledalt läbi kukkunud. Seaduseelnõu kukkus parlamendis läbi. *Olen ju, kui nii võtta, läbikukkunud kunstnik, aga läbikukkunud ajakirjanik ma ju veel ei ole. E. Maasik.

(nagu ~ kui) kuu pealt kukkunud vt kuu

(nagu ~ kui) pilvist kukkunud vt pilv

(nagu ~ kui) taevast kukkunud vt taevas

(nagu) [kellegi] suust kukkunud vt suu

näost ära kukkuma vt nägu

orki kukkuma vt ork

pea peale kukkunud vt pea

sisse kukkuma

1. (millegi sisse) langema, varisema v. vajuma. Jää hakkas murduma, pidin äärepealt sisse kukkuma. Katus, koobas, lagi on sisse kukkunud.
2. piltl lubamatul v. salataval toimingul paljastatud saama, vahele jääma. Vargajõuk, salakaubavedaja kukkus sisse. Kukkusin hangeldamisega sisse. Põrandaalust organisatsiooni ähvardas oht sisse kukkuda. Kukkus oma jutuga sisse ja reetis ka kaasosalised.
3. piltl mingis toimingus, otsuses eksima; end milleski petta laskma, milleski alt minema. Kukkus nõuandega, soovitusega sisse. Naisevõtmisega on see mees küll sisse kukkunud. Sisse kukkusid, jäidki uskuma! Kukkus auto ostmisega, kohavahetusega sisse.

suu peale kukkunud vt suu

süda kukub saapasäärde vt süda

süda kukub täis vt süda

sülle kukkuma vt süli

vahele kukkuma
kõnek millegagi vahele jääma, sisse kukkuma (2., 3. täh.) Kukkus valetamisega, spikerdamisega vahele.

verest ära kukkuma vt veri

välja kukkuma

1. millegi seest v. vahelt maha langema. Linnupoeg oli pesast välja kukkunud. Sul kukkus midagi kotist välja. Raamatu vahelt kukkus kiri välja. Vanemas eas hakkavad juuksed välja kukkuma. | piltl. Tasakaalust, rivist välja kukkuma. Kukkus oma rollist, tõsisest toonist välja. Meeskond kukkus B-liigast välja.
2. kõnek (tegelikkuses) kujunema, välja tulema (kujutletuga, plaanitsetuga võrreldes). Vabanda, et kõik nii rumalasti välja kukkus. See kukkus välja teisiti, kui olime kavatsenud. Ta naljad ei kukkunud kuigi hästi välja. Pidu kukkus välja keskmine. Foto ei ole kõige parem(ini) välja kukkunud. See kleit kukkus õmblejal ilusam välja kui eelmine.
3. kõnek lagedale ilmuma, platsi tulema. Vaat kus mul käsutaja välja kukkus! *.. kust sina sellise ilusa ilmaga välja kukkusid? E. Kask.

[kellegi, millegi] õnge kukkuma vt õng

ära kukkuma

1. küljest ära langema. Puulehed kolletasid ja kukkusid ära.
2. midagi haigeks kukkuma (2. täh.) Kukkusin selja ära.
3. purju v. uniseks jääma. Alles pärast kolmandat klaasitäit kukkus mees ära, vajus lauale ja hakkas norskama.

ümber kukkuma
püsti- vm. normaalasendist ümber minema v. maha langema. Kitsa põhjaga vaas kukub kergesti ümber. Puuriit kukkus kolinal ümber. Olen väsimusest ümber kukkumas. *Aga rahvas tormab aiaväravasse, pingid kukuvad tunglemisel ümber.. M. Metsanurk.