[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Leitud 24 sobivat artiklit.

kuklasse andma vt kukal

mööda kaela ~ kukalt andma vt kael vt kukal

vastu kaela ~ kukalt andma vt kael vt kukal

üle kaela ~ kukla andma vt kael vt kukal

harjas|juukseline
harjasjuustega. Harjasjuukseline kukal, mees.

heleda|juukseline
Heledajuukseline nooruk. Paistis ainult heledajuukseline kukal.

huugamahuuata 48

1. ühetoonilist häält tegema, undama. Ventilaatorid, turbiinid huugasid monotoonselt. Kusagil huugas viljapeksumasin. Telefonitraadid huugavad. Tuul, maru huugas. Huugav udusireen, vabrikuvile. *Huugas torupill ja kääksus Rätsep-Kaarli viiul.. J. Peegel. || (pingsa tegutsemise, hoogsa töötamise kohta, hrl. kaasneb sellega undav heli). Veski huugab ööd-päevad. Elu peab edasi minema, vabrikud peavad huugama. *Nõnda huugas töö [= viljapeks] aina aost pimedani. M. Raud. || (kõrvade, pea kumisemise kohta; väljendab sageli ka millestki tüdimist v. väsimist). Kisa ja kära paneb kõrvad huugama. Silme ees läks mustaks ja kõrvus huugas. Pea huugab pingutusest, magamatusest, muljete rohkusest. *Kannad on villis, reied kanged ja peas huugavad mõtted... E. Vaigur.
2. rohkesti kuumust v. valgust õhkudes v. vuhinal põlema v. küdema; lõõmama; hõõguma, kuumama. Tuli huugab koldes. Toanurgas huugas raudahi. *Minu käes huugab elektrilatern. Kardan, et valgus on liig hele.. O. Luts. *Telkidevaheline plats huugab päikesest ja kraadiklaas näitab +28°.. H. Kiik.
3. (hõõguvalt) valutama, huumama. Selg huugas saadud hoopidest. Jalad huugavad. Hammas huugab. *..kukal huugas tumedalt, katkisest huulest oli suus soolakas veremaik. V. Beekman.

kooruma37

1. munast, marjaterast välja tulema. Munadest koorusid tibud. Kapsaliblika munadest kooruvad ühe kuni kahe nädala pärast röövikud. Hiljuti koorunud pardipojad. Latikamarjadest koorunud maimud. || piltl millestki, mingi katte alt nähtavale, esile tulema. Lume alt koorus mustendav maa. Hämarusest koorusid esile majad. Sõnavõttudest koorus pikapeale (välja) tõde. *Iga aastaga koorus tast järjest rohkem välja ta konservatiivne vaim. J. Semper.
2. koorduma (1. täh.) *Hoone värv oli luitunud, kohati koorunud.. S. Truu. *..kukal toetumas laiadele kämmaldele, milledelt kõva, pragunenud sarvnahk pole veel jõudnud maha kooruda. O. Tooming.

kopsinterj adv
annab edasi kopsatust, kopsatamise heli. Vasar kukkus kops põrandale. *.. kuid vajus siis äkki täies koosseisus pikali – kukal tegi kops! vastu põrandat. L. Tungal.

kukalkukla 20› ‹s

1. inimese v. looma pea tagaosa (koos osa kaelapealsega). Mehe kukal oli karva kasvanud, puhtaks aetud. Vanaemal oli juuksekrunn kuklas, kuklal. Sidus rätiotsad kukla taha sõlme. Sain kukkumisest muhu kuklasse. Lükkas, lõi mütsi kuklasse. Käib, kaabu uljalt kuklas. Heitis, lõi pea uhkesti kuklasse. Istus, pea kuklas, hambaarstitoolil. Silmitses pead kuklasse ajades Oleviste kõrget torni. Ema andis poisile, poiss sai emalt võmmu kuklasse. Kratsib, sügab järele mõeldes, nõutult kukalt. Kihutas rivaalile kuuli kuklasse. Linnu kuklal oli tumedam laik. Karvad koera kuklal tõusid turri. Lippas, (nii) et kannad käisid kuklasse 'väga kiiresti'. *.. meie oma lööks sellel kõlkapüksil esimese täiega nina kukla taha.. J. Peegel.
2.illatiivis ja inessiivispiltl märgib vahetut lähedust, kimbutamist vms.. a. vahetusse lähedusse, vahetus läheduses, kannule, kannul. Jälitajad olid neil juba üsna kuklas, neile juba üsna kuklasse jõudnud. *Pole meil brigadiri töö juures kuklas ega esimeest kärkimas. M. Talvest. b. nuhtluseks, ristiks kaela(s), kukil(e), kraes(se). *.. Nogu lahkumisega tuleb see kuradi kassa laen kuklasse. Jak. Liiv. *Jah, tema kuklasse oli vajunud kogu süükoorem. R. Janno.
3. see, mis millegagi meenutab kukalt (1. täh.), näit. lõiketera tagatahk, roolipinni ja -telje liitekoht

kukerpall-i 21› ‹s
keha ring üle pea, nii et aluspinda puudutavad järjekorras kukal, selg, tuharad ja jalad; sün. uperpall, kukerkuut; sport tirel. Edaspidi, tagurpidi kukerpall, kukerpall ette, taha. Lapsed lasksid õuemurul kukerpalli. Poiss tegi, lõi, viskas kukerpalli. *Vanaema saunani oli ainult kirbu kukerpall, nagu isa ütles. R. Lahi. || keerutus, keerd (hrl. üle pealmise, ülemise osa). Auto tegi libedal teel kukerpalli. *Vahvasti kukerpalle visates kargas kivilahmakas kõrgele üles.. H. Väli. | piltl. Süda tegi erutusest kukerpalli. Elu teeb vahel kummalisi kukerpalle. *Nii mõnigi sõnade tiritamm ja mõtete kukerpall pani ta naeratama .. A. H. Tammsaare.

kühmusadv
kumaras, küürus; kühmu moodustav. Kühmus istuma, käima. Ta on külmast kühmus. Juhan on pikka kasvu, pisut ettepoole kühmus. Mehe selg on kergelt kühmus. Väheldane kühmus naine. Ajas oma kühmus kogu sirgeks. Kühmus õlad, turi, piht, kukal. Kühmus nina. *Linn oli nagu sügisel ikka – majad kühmus ja kössis.. M. Traat. *Teerajast üle pundusid üksikute mändide kühmus, nagu paistetanud juured.. R. Kaugver.

liugjas-ja, -jat 2› ‹adj
liusk, liba. Liugjas kallas. Rändrahnu üks külg on järsk, teine liugjam. Liugjas otsmik, kukal.

pea|lagi
pea ülemine osa, mida piiravad otsmik, oimud ja kukal, lagipea, kiird. Paljas 'juusteta' pealagi. Kiilas, läikiv pealagi. Munkadel olid pealaed paljaks aetud. Pealaelt lahku kammitud juuksed. Juuksed kipuvad pealael hõrenema. Päike kõrvetab pealage. Punase pealaega must rähn. | piltl. Küngaste pealaed on juba lumest paljad. || seda kattev mütsi osa. *.. pani pähe karvamütsi suure nööbiga keset pealage.. F. Tuglas.

pügamapöan impers pöetakse, pöetud 42 või pügan 37

1. villa v. karvu juure (v. aluspinna) lähedalt maha v. lühemaks lõikama; lõikamise, kärpimisega sobivat kuju andma. Lambaid, küülikuid pügama. Puudel pöeti lõvisarnaseks. Pügatud lakaga hobune. Kangaid, nahku pügamismasinal pügama. Vaiba narmakesed pöetakse parajalt madalaks. Peaksid oma juukseid sagedamini pügada laskma. Lapsel täid peas, juuksed pügati maha. Püga mul natuke juukseid, pead! Poiss laskis pea siledaks, nudiks, siilisoengusse pügada. Vangidel, orjadel pöeti pead paljaks. Pöetud peaga noorsõdurid. Mungal on pealagi paljaks, pealaele paljak pöetud. Hästi, korralikult pöetud kukal. Pöan oma habet ise kääridega. Ebaühtlaselt, nurgeliseks pügatud habe. Tal on pöetud lõug ja paks põskhabe. Lühikeseks pöetud vurrud, vuntsid. || puudel, põõsastel, rohul latvu, võrseid lõigates kärpima, piirama. Puid, põõsaid pügama. Hekk tahab pügada. Aednik pügab muru. Alleed ääristasid pöetud pärnad, paplid. *Muruplatsi keskel kasvas suur roheliseks seeneks pügatud katalpa.. J. Rähesoo (tlk). || piltl (loomadega ühenduses:) oksi, võrseid ära närima, puid ja põõsaid nudiks närima. Lambad on kadakad hoolikalt ära püganud. Märkasin üht põtra pajupõõsast pügamas.
2. piltl tüssama, petma. Müüja tahtis ostjat pügada. Sain selle ostuga kõvasti pügada. Teda pügati turul kümne krooniga. Vanem vend pügas varanduse jagamisel nooremat. Vaat kus rumal, lasksid ennast naistel pügada! See seadus on tehtud selleks, et rahvast pügada.

kuklasse saama vt kukal

mööda kaela ~ kukalt saama vt kael vt kukal

vastu kaela ~ kukalt saama vt kael vt kukal

üle kaela ~ kukla saama vt kael vt kukal

sohva6› ‹s
seljatoe ja hrl. käetugedega enamasti pehme mööbliese istumiseks ja lamamiseks, diivan. Mugav, pehme, puust sohva. Sohva polster, vedrud. Istusin kupees sohvale. Laiskleb, pikutab, magab elutoa sohval. *Ormusson viskus sohvale, kukal vastu ühte seljatoe nurka.. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: nahk|sohva, plüüs|sohva, puusohva.

soonine-se 4› ‹adj
sooniline (1. täh.) Soonine kukal, kael. Luised ja soonised käed. Kohtas soonist ja sitket meest.

tuikamatuigata 48

1. rütmiliselt v. hooti (nõrka, tuima) valu tunda andma; selliselt tukslema. Pea, kukal tuikab valust. Kõht tuikas tummas valus. Hammas, kõrv hakkas jälle kergelt tuikama. Liigne pidutsemine oli oimukohad tuikama pannud. Käed tuikavad valutada. Rinnus, südames tuikas tuimalt, hoogude kaupa. Väga hullusti enam ei valutagi, ainult tuikab veel veidi. Kogu keha tuikas väsimusest, ülepingutusest. Põletik algas tuikava kipitusega, mis järjest tugevnes. Tüütu reuma ei lakka tuikamast. *.. hakkas süda ägedasti peksma, nii et löögid meelekohtades valusasti tuikasid. R. Põder (tlk). || piltl (seoses hingeliste elamustega). Hõõguv armuvalu tuikas rinnus. Etteheide jäi terava okkana tema hinge tuikama. Teravate valutorgetena tuikas peas mõte: kõik on läbi! *Kusagil hämaral mäluriiulil .. hakkavad valusalt tuikama jumal teab kust ja millal talletatud sõnad. K. Kangur.
2. tuksuma. a. (südametegevuse ja vere pulseeriva liikumise kohta). Aeglustas sammu, et süda ei tuikaks liiga kiiresti. Katsus käega, kas lamajal süda ikka tuikab. Süda peksles ja veri tuikas meelekohtades. On näha, kuidas sooneke kaelal tuikab. Pulss tuikas ühtlaselt, rahulikult. || (tunnetega seoses). Süda tuikas rõõmust, õnnest. Nooruki veri tuikab rahutult, ärevalt. Kärsitu ootus pani rinna tugevasti tuikama. Tunneb rinnus tuikavat jõudu, heldimustunnet. b. piltl (eluprotsesside, töötamise vm. rütmilisust silmas pidades). Linna kiirelt tuikava eluga kohaneda polnud maalapsel kuigi lihtne. Meie sajandi kärsitult tuikav pulss. Argipäev tuikas oma harilikku tuikamist. Lõunamaa linna tõeline elusoon tuikab turgudel. Kevadel hakkab mahl tüvedes tuikama. Laeva raudne süda tuikab vahetpidamata. Kaljulõhest keeb välja väike tuikav allikas. c. piltl (millegi mõttes mõlkumise kohta). Kusagil sisimas tuikas kogu aeg küsimus: mis edasi saab? Isa sõnad jäid talle mällu tuikama. Enne uinumist tuikas üks mõte läbi pea. *.. meeles tuikas ebamäärane teadmine, et ta on midagi väga tähtsat tegemata jätnud .. T. Vint.
3. vilkuma, värelema. Tuhandeid tähti tuikab öises taevas. Kaugel tuikas üksik tuluke. Silme ees hakkasid tuikama punased täpid. *Midagi helendab, helgib ja tuikab / kaugete kinkude takka .. V. Ridala.

tumedaltadv
(< tume (hrl. 1., 3., 5., 7. täh.)). a. (värvuse, tooniga seoses). Tumedalt rohetav mets. Vesi läikleb tumedalt. Haiget saanud koht punetab tumedalt. b. (heli, häälega seoses). Vanad puud kohisevad tumedalt. Kaugel kõmises tumedalt. Koerte haukumine kostis tumedalt, nagu maa alt. Hääl kõlas tumedalt. „On see sinu viimane sõna?” küsis ta tumedalt. c. ähmaselt, ebamääraselt. Mäletan seda üsna tumedalt, nagu läbi udu. Hakkan tumedalt aimama, miks mind siia on kutsutud. d. (valuga seoses). Ristluud valutasid tumedalt. Õlg oli marraskil, kukal huugas tumedalt.

valuma37
valendama; helkima. Lumi valus silmipimestavalt. Merel valuvad purjekad. *.. kael ja kukal ja riietamata käevarred valusid kui alabaster. E. Vilde. *Merel sõidab mööda tuledes valuv aurulaev .. A. H. Tammsaare.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur