[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kuiv ‹-a 22›
I. ‹adj›
1. veeta vm. vedelikuta, väga vähese veega vm. vedelikuga. Põuasel ajal jäävad väikesed tiigid, ojad, kraavid kuivaks. Kaev on juba teist aastat kuiv. Lihatünn on soolveest kuivaks jooksnud. Vili on juba kastest kuiv. Pühkis põranda, laua kuivaks. Väänas pesutüki, põrandakaltsu kuivaks. Hõõrusin enda vannilinaga kuivaks. Merehädalised pääsesid õnnelikult kuivale maale. Äigas silmad rätikunurgaga kuivaks 'pühkis pisarad ära'. Haavatu jooksis verest kuivaks. Mehed ähvardasid kõrtsi kuivaks 'jookidest tühjaks' juua. Rahustas imikut kuiva 'toidupudelita' lutiga. Et suutäis liiga kuiv poleks, rüübati kalja peale. Sõime ainult kuiva 'kastmeta' keedukartulit, kuiva 'võita vm. lisandita' leiba. Enamasti oldi kuival toidul 'keetmist mittevajaval valmistoidul'. Silmad on kuivaks nutetud 'nii palju nutetud, et pisaraid enam ei teki'. Bronhiidiköha on algul kuiv, hiljem vähese rögaga. | piltl. Keegi ei jäänud kuiva suuga, kuiva kurguga, kuiva keelega 'kõik said (alkohoolset) jooki'. Üliõpilaste töömalevas valitseb kuiv seadus 'alkoholikeeld'. Noortele on vaja oma kuiva 'alkoholita' kohvikut. *Kust sa nüüd seda [= raha] said? Kelle sa kuivaks laenasid? H. Sergo.
2. niiskuseta v. vähese niiskusega. Teed, tänavad on tolmavalt kuivad. Põllul on kõrgemad kohad juba liiga kuivaks tõmbunud. Muld on kuiv nagu tuhk. Kuiv metsaalune, nõmm, aruniit. Jusshein on tüüpiline kuivade alade taim. Maailma kuivim kõrb. Kuivaks tõmbunud sai, leib. Kuiv kooruke. Kuiv oks murdus jala all. Sületäis kõlisevalt kuivi kasehalge. Võtab metsas kuivi 'kuivanud' puid maha. Taime lehtedele on tekkinud kuivad pruunid laigud. Kuiv loog on maas. Kuiv(ad) hein(ad) veeti küüni. Karjale peab piisama põhku, turvast jm. kuiva allapanu. Vilju on nii kuivi kui mahlakaid. Sellest soonikust kuiva jalaga, kuivi jalu 'jalgu märjaks tegemata' läbi ei pääse. Pesu nööril on juba kuiv. Lapsele pandi kuivad mähkmed. Suu, kurk tõmbus erutusest kuivaks. Taignasse oli jäänud kuivi jahutompe. Sadas, tuiskas kuiva tuhkjat lund. Kuiv jää 'tahke süsinikdioksiid, mis normaalrõhul kiiresti aurustub'. Kuiv õhk, leil, kuumus. Kuivad kuumad tuuled. || sademeteta v. väga väheste sademetega. Kuiv kliima. Kuiv kevad, suvi, sügis. Ennustatakse kuiva aastat. On oodata kuivi ilmu. Kuival ajal tekivad kergesti metsatulekahjud. Heinaajal on kuiv päev kulda väärt. Kuivad välgud, kuiv äike 'järgneva vihmata'.
3. osutab millegi olulise puudumisele v. selle väga vähesele olemasolule. Nahk ta kätel oli kuiv 'vähese rasueritusega, väherasune' ja ketendav. Kuiv kõõm eraldub helvestena. Kuiv 'vähese rasvasisaldusega, väherasvane' puuder, kreem. Kana kuiv rinnaliha. Kas armastad kuivi või rasvaseid küpsiseid? Kuiv vein 'väikese suhkrusisaldusega naturaalne viinamarjavein'. Viimastel sekunditel löödud värav päästis meeskonna kuivast 'ainsagi väravata' kaotusest. Kuiv skoor '0 : 0' püsis mängu lõpuni.
4. kõhn, kõhetu, kuivetu. Kuiv kõhetu vanamees. Kuiv sooniline kael, kortsuline käsi. Kuivad teravad põsenukid. Araabia hobune on kuiva kehaehitusega.
5. (igavust äratavalt) asjalik, ametlik; ilma tundetoonita, külmalt ükskõikne, kiretu. Kuiv ettekanne, loeng, kirjutis, protokollistiil. Kuivad reeglid. Kuiv tuupimine. Kuiv faktide loetelu. Mis on kuivade arvude taga? Tuntud tõdede kuiv korrutamine. Suurmeistrid mängisid kuiva ilmetu partii. Kuiv käitumine, viisakus. Raamatu kuiv asjalikkus. Kuiv akadeemiline maalimislaad. Tal on omapärane kuiv huumor. Kuiv ja kalk inimene, pedant. Kuiv teoreetik, kabinetiteadlane.
6. kõnek ettevalmistav, tehnika omandamiseks võtteid, liigutusi jm. mehaaniliselt kordav; sellisena üksluine. Sõduritele tehti kuiva rividrilli. Suusatajad tegid kuiva trenni. Enne jääle pääsemist olid hokipoistel kuivad saalitreeningud.
7. järsk ja terav ning ühtlasi kõlatu. Teravad kuivad köhatused. Ta hääl oli kuiv ja kõlatu. Kuiv kõle naer. Varese kuiv kraaksatus. Kostsid laskude kuivad plaksatused. *Äkki rebenes Antoni kurgust esile paar kuiva nuuksatust.. A. Jakobson.
II. ‹s›
1. kuiv ilm; kuivus. Nädal aega oli kuiva, siis tulid jälle sajud. Kui heinaajal ometi kuiva peaks! Juunikuu kuiv pani heinakasvu kinni. Kuiva all kannatanud põllud. Ilm läheb kuivale. Kuivaga peab aeda kastma.
2. ‹esineb hrl. väliskohakäänetes› maa (vastandina veele), veest vaba, kuiv ala v. pind. Saarmas liigub kiiresti nii vees kui kuival. Ujumisliigutuste õppimist tuleb alustada kuival. Ahmib õhku nagu kala kuival. Tõmbas, vedas paadi veest kuivale. Vesistelt kohtadelt tuli hein kuivale välja kanda. Vesi taganes ja kivid jäid kuivale. Mere ja kuiva piiril oli paks adrukiht.
3. ‹hrl. pl.› veealune liivane madalik meres. Rannarahval olid lähemad kuivad täpselt teada. *Sadama ahtast suudmest väljas, pealpool peaaegu alati kohisevaid kuivi sattus paat raskesse lainetusse. A. Mälk.
Omaette tähendusega liitsõnad: krõbe|kuiv, krõps|kuiv, kõsu|kuiv, paber|kuiv, puru|kuiv, tuhk|kuiv, tulikuiv; metsa|kuiv, põua|kuiv, päikese|kuiv, toa|kuiv, õhukuiv; koristus|kuiv, säilituskuiv; pool|kuiv, ülikuiv

(ei) kuiva ega märga
van ei sööki ega jooki. *Ta ei võtnud enam kuiva ega märga, vaid lõppes igatsemise kätte. F. R. Kreutzwald.

kuivale jääma ~ jooksma ~ sattuma, kuival istuma ~ olema, kuivale jätma

1. (täbarasse, väljapääsmatusse, nurjumisele määratud olukorda jäämise, sattumise v. sellises olukorras viibimise kohta). Jooksis oma suurte plaanidega kuivale. Rahadega oleme varsti kuival.
2. (ilmajäämise v. ilmaoleku kohta). Poiss valis liiga tüdrukuid, pärast jäi hoopis kuivale. *.. Liina ei jäänud ühekski tantsuks kuivale. L. Hainsalu. *.. temal on Maie ja mina hoolitsegu ise enda eest, kui ei taha kuival istuda. O. Tooming.

nagu kala kuival vt kala

pole hamba all(gi) kuiva kohta vt hammas

püssirohtu kuiva(na) hoidma vt püssirohi