[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Leitud 345 sobivat artiklit., väljastan 50 esimest.

alpus-e 5 või -e 4› ‹s
(< as alp); alp mõte, tegu, väljendus vms. Ärge tehke, kirjutage alpusi. *.. ja kuigi mamma Neider kui kristlik naisterahvas oli iga tühise uhkuse ja alpuse vastu .. K. Ristikivi.

apetiitne-se 2› ‹adj
isuäratav. Apetiitsed suupisted. Kook ei näinud kuigi apetiitne välja. | piltl. Väga apetiitne brünett. Apetiitse pealkirjaga film.

are-da 2› ‹adj
selge, selgesti eristatav, kindlate piirjoontega. Küllalt aredad reeglid. Piir murde- ja kirjakeele vahel polnud kuigi are. *.. kõik asjad muutusid aredaks ja hääled selgeks .. J. Kross.

arvamaarvata 48

1. milleski, mis ei pruugi olla päris kindel, teat. subjektiivsel veendumusel v. arvamusel olema, tõenäoseks v. usutavaks pidama, mõtlema, oletama; milleski teat. seisukohal olema. Ma kindlasti ei tea, aga ma arvan. Mis seal arvata, see on kindel! Paljugi, mis arvatakse! Arvan, et tegemist on eksitusega. No seda võis arvata. Arvatakse, et ta hukkus. Arvasin kuulvat koera haukumist. Isa arvas koju jõudvat alles südaööl. Arvaku tema meist, mida tahab. Mis sa sellest ettepanekust, viimastest sündmustest arvad? Mis sa arvad, kui käiks poe juures ära? Haiguse arvatav põhjus. || [kellegi] arvates (kellegi) meelest, arust. Minu, sinu, tema arvates. Loengud olid Reinu arvates igavad. Ta on enda arvates väga tähtis mees. || (arvamust, oletust sõnades väljendades). „Öösel hakkab vist sadama,” arvas Jaan. *„Liig suisa hakkas teine peale,” arvas perenaine Jussi kohta .. A. H. Tammsaare. || lootma, kujutlema. Ära arva, et sa nii kergesti pääsed! Arvad, et ma ei tea, kus sa olid! Mida sa õige arvad, et selliseid ettepanekuid teed! Kus sa arvad enda olevat, et niimoodi käitud! Ära sa arva (midagi), vastased on ka tublid poisid! *Äh, ehk kuigi künda ja külvata, mis arvad sealt õige saama? Umbrohtu, muud midagi. A. H. Tammsaare. || heaks arvama, suvatsema, sobivaks v. vajalikuks pidama. Kuidas arvate, see on teie asi. Eks nii tuleb teha, kuidas ülemused arvavad. *„Mina ilmun punases sametkleidis,” ütles proua Ottas. – „Kuidas prouad ja preilid arvavad ..” M. Sillaots. ||hrl. da-infinitiivigavan kavatsema, nõuks võtma, plaanitsema. *Kust meie üldse seda teame, mis jumal meiega arvab teha. A. H. Tammsaare. *Villem arvas järgmisel päeval vallamajasse minna .. M. Metsanurk.
2. hrl kõnek kedagi kellekski v. mingisuguseks, midagi millekski v. mingisuguseks pidama. Teda ei arvatud veel täismeheks. Talupoegi ei arvatud inimesteks. Arvasime õigemaks mõnda aega oodata. Arvab enesest ei tea mis. Mõni arvas paremaks jalga lasta. Need, keda me selle au, auhinna vääriliseks arvasime. || kellegi v. millegi hulka v. kuhugi kuuluvaks pidama. Tema arvati juba täismeeste hulka. Maailmaklassikasse arvatud teos. Sakala koosseisu arvati ka Pärnu jõe alamjooksu piirkond.
3. millegi koosseisu, liikmeskonda jne., teat. tööle v. töökohale, teat. kategooriasse jne. määrama v. suunama. Komisjoni, toimkonda arvama. Reservi, erru arvatud sõjaväelased. Esindusmeeskonda, varusse arvatud jalgpallurid. Kes kaugushüppajaist olümpiakoondisse arvati? Tennist ei ole seni olümpiamängude kavva arvatud. *.. ja et Enn augustist alates kindla kuupalga peale arvati .. A. Hint. *Enne vallandamist oli teda aga haigekassa alla arvatud .. P. Kuusberg.
4. arvestama, arvesse võtma. Ravil olemise aeg arvatakse üldise tööstaaži hulka. Võla katteks, protsentideks arvatud summa. *Ainult kolmekesi oleme siin. Kui mitte arvata sünnipäevalisi .. A. Ilves. || loendama, (üles, kokku) lugema. Aega arvati siis nädalate kaupa ühest tähtpäevast teise. Volikiri kehtib aasta jooksul, arvates selle tegemise päevast. *Põllud on siledad nagu laud, tühja maad – seda ei jõua arvatagi. J. Parijõgi. *Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi. A. Kitzberg.
5. ära arvama, mõistatama. Püüdsin arvata, mida ta mõtleb. Kes võis kaebamas käia, kas sa oskad arvata? Mis sul põues on? – Arva! *Lootuseta katsus ta arvata, kus kohal oli. F. Tuglas.
6. (hrl. vanasõnades:) hindama, kellegi üle otsustama. Ära arva piigat palest, vaid viisist. Meest arvatakse mütsist, naist tanust. Ära arva koera karvast, vaid hambast.

arve|pidamine
hrl kõnek arvestamine, registreerimine, kokkuvõtete tegemine; ka raamatupidamine. Igaühel olgu oma arvepidamine, kui palju ja mida ta on teinud. *.. valla arvepidamisega pole nad kuigi hästi kursis. M. Traat.

asula1› ‹s

1. (hrl. tiheda, kompaktse hoonestusega) asustatud koht (näit. linn, alev, küla). Väike, suur asula. Linnalised asulad ja maa-asulad. Iru muistne kindlustatud asula. Kirikute, raudteejaamade juurde tekkinud asulad.
▷ Liitsõnad: abi|asula, keskasula; kaevandus|asula, kaluri|asula, kolhoosi|asula, kuurort|asula, maa-|asula, polaar|asula, puhke|asula, põllumajandus|asula, sovhoosi|asula, töölis|asula, tööstus|asula, vabrikuasula.
2. hrl van inimeste eluase v. asumispaik. *Sest ka oma vannitoa saavad nad, kuigi mitte selles ajutises asulas, vaid pärises eluhoones .. A. H. Tammsaare.

atleetlik-liku, -likku 30› ‹adj

1. atleeditaoline, jõumehelik. Kuigi üle kahe meetri pikk, on ta kiire ning atleetlik.
2. jõudu (ja osavust) nõudev. Tennis on tänapäeval küllaltki atleetlik spordiala.

avalik-liku, -likku 30› ‹adj

1. üldiselt teada olev v. teatavaks saanud; (paljude) inimeste juuresolekul toimuv; varjamatu, ilmne. Pettus tuli avalikuks. Asi oli avalikuks saanud. See on avalik saladus. Asjaarutamine kohtus oli avalik. Avalik vargus. Puhkes avalik tüli, skandaal. See on ju avalik riisumine ja röövimine! Vahekorrad teravnesid avalike kokkupõrgeteni. Rahulolematus kasvas avalikuks vastuhakuks. Parem avalik vaenlane kui salalik sõber.
2. kõigile, rahvahulkadele, üldsusele mõeldud v. ette nähtud, kõikide kasutada olev. Avalikud raamatukogud. Linna avalikud käimlad. Kinodes, kohvikutes, restoranides, lauluväljakul jt. avalikes kohtades. Osa koolipidusid on avalikud, osa kinnised. Avalik loeng, esinemine, ettekanne, kõne. E. Vilde avalik kiri Eesti Kirjameeste Seltsile. Avalik maja 'lõbumaja'. Avalik naine 'lõbunaine'.
3. ühiskondlikku v. halduslikku sfääri kuuluv, sellesse puutuv v. seda haarav. Politsei kaitseb avalikku korda, võitleb avaliku korra rikkujatega. 1. üldlaulupidu oli suursündmus Eesti avalikus elus. C. R. Jakobsoni avalik tegevus põllumeeste seltsides. Talupojad maksid pearaha ja kandsid teisi avalikke kohustusi. Avalik arvamus 'rahvaküsitlustel, valimistel, meeleavaldustel jm. ilmnev suurema inimühenduse hinnang ühiskondlike nähtuste kohta'. Avalik teenistus 'töötamine riigi v. kohaliku omavalitsuse ametiasutuses'. Avalik omand 'riigile v. omavalitsustele kuuluv omand'. Avalik maks 'riigi v. omavalitsusmaks'. Avalik õigus 'õigusvaldkond, mis reguleerib avalikest huvidest tulenevaid suhteid'. Avalik huvi 'rahva ühishuvi; õiguslikult määratud riigi tahe'. *On aga inimestel tahtmist jännata nende avalikkude asjadega! H. Raudsepp.
4. van avameelne, otsekohene. *Ole ometi avalik, Lea, ja ütle: keda armastad sina? B. Alver. *.. kuigi ma olen avaliku jutuga ja veidi liiga otsekohene .. A. Jakobson.

diagonaal-i 21› ‹s

1. mat sirglõik, mis ühendab hulknurga kaht mitte ühel küljel asetsevat v. hulktahuka kaht mitte ühel tahul asetsevat tippu. Kuusnurga, kuubi, prisma diagonaalid. Kineskoobi diagonaal. || põikjoon. Malelaua diagonaalid 'sama värvi nurkühendusega väljade read'. Läheb diagonaalis 'diagonaalselt, põiki' üle väljaku. Loeb raamatut diagonaalis 'pealiskaudselt'. *Tuba oli endiselt täis päikesevalgust, kuigi läbi akna sissetungivad kiired langesid nüüd mööda diagonaali, poolviltu. A. Jakobson.
2. tekst diagonaalriie. Diagonaalist püksid.

diamatt-mati 21› ‹s
nõuk kõnek dialektiline materialism (õppeainena). *Omal ajal ei tahtnud diamatt ja muud seda laadi õppeained kuigi kergesti ta pähe mahtuda. I. Viiding.

eba|edu
edu puudumine, edutus. Lavastuse ebaedu. Maletaja ebaedu turniiril. Meeskonna nõrk ettevalmistus ennustas ebaedu. *Teie edu üle rõõmustan küll, kuigi mind ennast tabas ebaedu. M. Talvest.

eba|sümpaatia
sümpaatia puudumine, vastumeelsus. *Lõpuks ei näi olevat tädil ja Lindal kuigi olulisi põhjusi Ruudu vihkamiseks, peale isikliku ebasümpaatia. L. Tigane.

edevus-e 5› ‹s
(< as edev). Tühine edevus. Ilma vähemagi edevuseta. Oma kenadust hindava inimese edevus. Meeste tähelepanu kõditas ta naiselikku edevust. *Ajab edevust taga, käib kaabuga, kuigi kõrvad on õrnad nagu sülelapsel. P. Kuusberg. || edev (riietus)ese vm. *.. ei ole vaja lipsu ette ega muud edevust! F. Tuglas.

ees
I.adv
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kauguses, eespool; ant. taga. Tema sammus ees, mina järel. Kes seal ees läheb? Üks jooksja oli teistest tublisti ees. Vange viidi, püssimehed ees ja taga. Kari tuli koju, Punik kõige ees. Paatidest oli kord üks ees, kord teine. Ta lükkas käru ees. Poiss ajab lehma ees. Ees on tee hange tuisanud. Mis seal ees sinetab? Ees paistis jõgi. || (kehaosa asendi kohta). Poiss hüppas pea ees vette. Surnu kanti välja, jalad ees. Astub uhkelt, rind ees. Harjutuse algasendis on käed ees. Tal on juba kena kõhuke ees. *Aleksandri lõug oli sõjakalt ees ja kulm kortsus. E. Maasik.
2. esiküljele kinnitatud v. asetatud, esiküljel v. selle läheduses (oma otstarvet täitmas v. selleks valmis). Perenaisel on põll ees. Poisil oli lips ees. Kuuel on kõik nööbid ees. Tal on prillid ees. Meestel olid maskid, valehabemed ees. Uksel on riiv, kang, taba ees. Akendel on luugid ees. Majal on aknad ees. Kardinad, eesriie on ees. Ta istus laua taga, raamat ees. Autot, bussi ei ole veel ees. Loomadel on heinad ees. Tal oli muhe, lahke nägu ees 'tal oli muhe, lahke nägu'. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas.
3. segamas, takistamas, tüliks. Puu oli tee peal risti ees. Vana koli, ämber on asjata tüliks ees. Ära seisa ukse peal, vahekäigus ees! Oled mul igal pool ees. Koerad olid jalus ees. *.. kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. A. H. Tammsaare.
4. varem kohal, varem olemas. Mul seal mitu tuttavat ees. Mind ei ole seal keegi ees ootamas. Pööningul on juba ennegi igasugust koli ees. *Kiilu on ikka kõige kergem sinna lüüa, kus pragu ees .. R. Sirge. || kõnek enne vastuvõtul, jutul, aru andmas, kontrollitavana vms. Kas direktori juures on keegi ees? *Doktor Trapets on ennegi end oodata lasknud. „Tal on keegi ees,” sosistas paks vanatädi mulle ust avades .. L. Promet.
5. kohtus arutlemisel; kohtuprotsessil. See asi on juba mitu korda kohtus ees olnud. *Mehed käisid mitu raksu [kohtus] ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse .. A. H. Tammsaare.
6. (ajaliselt) tulemas; kavatsusel, teoksil. Ees on heinaaeg. Küll ma puhkan, suvi ees. Ehk jõuab, pikk päev ees. Sul elu, paremad päevad alles ees. Neid ootab ees õnnelik tulevik. Ees on veel palju raskusi. Ees seisid lahingud. Poisil on ajateenistus alles ees. Ees on tähtis nõupidamine. Selle artikliga on veel rohkesti tööd ees. Tal on suur tehing, tähtis käik ees. Mis sul täna õhtul ees on?
7. (seoses mingi tegevusega:) eelnevalt, enne teisi. Ta teeb kõik järele, mis teised ees teevad. Ta ütles sõnad ees ja teised kordasid kooris järel. Kuidas isa ees, nõnda poeg järel. Hakka ees minema, küll mina tulen varsti järele. Kes ees, see mees.
8. arengult, edasijõudmiselt kaugemal eespool. Suure kirjanikuna käis ta oma ajast ees. Võimete, teadmiste poolest on ta minust ees. Naabrid on töödega meist tublisti ees. Nemad on igas asjas meist ees. Aastate poolest pole ta minust kuigi palju ees, kuid näeb vana välja. *Pikkuselt oli ta ligemasti pea jagu Tiinast ees .. A. H. Tammsaare. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ette jõudnud. Küll sa jõuad, meie kell on ees. Kell on viis minutit, tervelt pool tundi ees.
9. hrv käsutada, käealusena, käsu peale tegijana. *Aga nüüd on juba taluperemehi, kes vanemate käest varandust on pärinud, kes perenaisele tüdruku ees jõuavad pidada ... A. Kitzberg.
10. kõnek (males:) löödavana, tule all. Vigur, ratsu on puhtalt ees.
II.postp› [gen]
1. millestki, kellestki eespool, esikülje v. liikumise suunas; ant. taga. Ta sammus minu ees. Maja ees on aed. Auto peatus ukse, kaupluse ees. Jaama ees on väike väljak. Istus peegli, kamina ees. Nad seisid maali, Euroopa kaardi ees. Noorpaar seisis altari ees. Nende ees laiusid viljaväljad. Hoiab kätt silmade ees. Esikoha võitis Tal Kerese ja Spasski ees. Tal oli minu ees kenake edumaa. Meie ees seisavad suured ülesanded 'meil on täita suured ülesanded'. || hrv (ajaliselt). Orjalapse ees seisid mure- ja nutupäevad.
2. millegi küljes, millegi esiküljel (oma otstarvet täitmas). Kardinad, luugid on akna ees. Võti on ukse ees. Prunt, tropp augu ees. Hobune on vankri, saani ees. Härjad astusid laisalt adra ees.
3. kellegi juuresolekul, nähes v. kuuldes. Tunnistasin seda kõigi ees. Rääkis sellest koosoleku ees. Esines selle teadaandega ajakirjanike ees. Laps häbenes võõraste ees. Poissi kiideti kooli, klassi ees. Ei julge ülemuse ees suudki lahti teha. Ta armastas teiste ees kiidelda oma vägitegudega. Ta tegi seda minu silme ees 'minu nähes'. || kellegi küsitletavana, kellelegi seletusi andmas vms. Mehed käisid mitu korda kohtu ees. Kaitses erialanõukogu ees väitekirja. Õpilane vastas komisjoni ees.
4. kasut. osutamiseks isikule, olendile v. nähtusele, kelle v. mille suhtes midagi tehakse v. toimub. Õpilane vabandas õpetaja ees. Ta püüab end minu ees heana näidata. See oleks enese alandamine vastase ees. Mul ei ole sinu ees saladusi. Müts maha niisuguse mehe ees! Mul on kohustusi kollektiivi ees. Pean täitma oma kohust isamaa ja rahva ees. Toimkond on vastutav seltsi juhatuse ees. Tal on suuri teeneid ühiskonna ees. Olen süüdi, võlglane nende ees. Mul on piinlik, häbi teiste ees. Ma ei taha sinu ees narri seisukorda jääda. Ei saanud jagu kartusest võõraste ees. Hirm teadmatuse, ohtude, surma ees. || millegagi, kellegagi võrreldes. Tal on sinu ees mõningaid eeliseid.
5. vaatekohast, vaatevinklist, seisukohalt, arvates. Ära tee end maailma ees naeruks! Seaduse ees on kõik võrdsed. *Aga poisil on mõisas hea eestkostja, kelle sõna nii vana kui noore paruni ees maksab. E. Vilde. *Tiina on tema silmis ilus tüdruk ja muu tema ees ei loe. A. H. Tammsaare.
6. kasut. osutamiseks mingile nähtusele, olukorrale, milleni on jõutud v. ollakse jõudmas. Seisime, olime tõsise probleemi ees. Ta ei kohku raskuste ees tagasi. Seisti tõsiasja ees, et minek on paratamatu. Riik seisab uue majanduskriisi ees.
7. (kasut. fraseologismides:). (Kellegi) jalg(ad)e ees. Lõhkise küna ees. (Kellegi) nina ees. Silm(ad)e ees läheb, muutub, võtab mustaks, kirjuks. Suu ees. (Miski on, seisab) ukse ees.

ega
I.konjeitusega seostuv ühendav sidesõna
1. täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kahte viimast. Ma ei rääkinud sellest Marile ega Miinale. Siin ei ole ühtegi puud ega põõsast. Tal pole isa, ema ega muid lähemaid omakseid. Ei aidanud hädaldamine ega palved. Rahvasõna ütleb, et kingsepal pole saabast ega rätsepal rõivast. Kingad polnud suured ega väikesed, vaid päris parajad. Ta ei olnud poolt ega vastu. Auto ei pääsenud edasi ega tagasi. Täpne raha, mitte sentigi rohkem ega vähem. Ei läinud tookord ega ka hiljem. Haige ei taha süüa ega juua. Tal pole siin midagi keelata ega käskida. *Ei, märatsema ega kärkima ta kohe ei hakanud. R. Vellend. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride sidumiseks. Poiste rõõmul polnud otsa ega äärt. Temast polnud enam kippu ega kõppu kuulda. Ei lausunud musta ega valget. Mul pole sellest sooja ega külma. Ta ei teadnud maast ega ilmast. Sel asjal pole aru ega otsa. Ei aita ussi- ega püssirohi. Tüdrukule ei kõlba enam üks ega teine toit. *Roheline, tollest tööst ei tea küll ööd ega päeva. A. Hint.
2. täh. 'ja ei' seob:. a. korduvaid öeldisi (vähemalt üks neist on eitav). Ta on korralik mees, ei joo ega suitseta. Muudkui vireleb, ei ela ega sure. Olgu parem vait ja ärgu õiendagu ega sehkendagu igal pool! Ta ei nutnud ega hädaldanud. Ants oli tookord väga purjus ega mäleta midagi. Ta heitis raamatule ükskõikse pilgu ega lausunud midagi. Ta oli äge mees ega kannatanud pilkamist. Hüüe oli nõrk ega kostnud kuigi kaugele. *Istub, suitsetab, kõigutab üle põlve visatud jalga, ega mõtlegi tõtata. R. Sirge. *Ei kiusle, ei käratse, ei sõimle ega sajata. L. Kibuvits. || kasut. rõhutavas sõnakorduses. Isa ei tulnud ega tulnud. Koosolek ei taha ega taha lõppeda. *.. siis tuli jälle sula ja taevast sadas lumelörtsi, mis ei jäänud ega jäänud püsima. M. Metsanurk. b. eri lauseid (vähemalt üks neist on eitav). *Ei sirista sirts puhmas ega mükerda mumm mättal. R. Sirge. *Laskusin tema vaimsele tasapinnale ega olnud see ohver mu hõõguva armastuse juures kuidagi suur. M. Metsanurk.
3. esineb täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' v. 'ja ei' lause algul, seostades seda eelmise lausega. *Tädi Friidy ei riidle minuga kunagi. Ega onu Arvo. Nad ütlevad, et ma olen hea laps. H. Väli. *Muidugi, ei ole elu ainult konfliktide kogum. Ega pea seda kirjanduski olema. I. Sikemäe.
II.adv
1. lause algul esinev eitussõna, hrl. seostab seda teat. määral eelnenud väite v. kõnelusega, täh. umbes 'ei ju' (teine eitussõna harilikult puudub, võib aga ka esineda). Ega see paha mõte ole! Ega tea, äkki oligi tema. Ega tal raha nii palju olnudki. Ega ta seda siis meelega teinud! Ega siin olegi kuigi sügav! Ta on veidrik, ja ega tema üksi. Ju seal ikka põhjust oli, ega nad muidu räägi. Oh, ega ta nii ruttu tule! Asjatu oleks neilt küsida, ega nad ikka anna. Raske oli, aga ega ma kurda. Astusin vaid korraks sisse, ega mul pikka aega ole. Ära karda, ega ma sulle midagi tee! Mõtlesin juba, et ega sa enam tule! „Mul on kõik valmis.” – „Ega siis muud kui teele!” Ma räägin sinuga, ega ma ahjuga ei räägi! Tingimata kaebab edasi, ega tema ei jäta! Ega ma kõigest aru ei saanudki, mis ta rääkis! Ta on uhke, ega tema juba kelleltki abi paluma ei lähe. „Kas sa lähed?” – „Ega hästi ei tahaks minna!”. *Ludvi Puusepp ei olnud küll just enam poisike – kuid ega ta vana ka ei olnud! A. Haava. *„Lase lahti, Aadu! Lase kohe lahti!” – „Ega ikka lase küll!” kiitis Aadu. H. Väli.
2. tagasihoidlikku küsimust alustav küsisõna eitava lause algul, harvemini küsijätkuna selle järel. a. (küsija eeldab v. soovib eitavat vastust). Ega te ole seda veel kuulnud? Ega sa minu peale pahane ole? Kuule, ega sa ometi haige ole? Ega sa täna tagasi lähe? Ega sul midagi selle vastu (ei) ole, kui ma siin natuke kirjutan? Ega sulgi vist kerge olnud? Ega sa seda isegi usu, ega? Sa pole ju ometi armunud, ega? *".. teie ei ole neid juttusid lugeda tohtinud, ega?” – „Ei,” ohkas emand kõrgilt. E. Vilde. b. (küsija eeldab ka võimalikku jaatavat vastust). Ega sa malet mängida ei oska? Ega isa kodus ei ole? Ega sa ei tea, kes see mees on? Ega sa ei saa kümmet krooni laenata? Ega see äkki Mihkel ole, kes seal läheb? Ega teil täna viimati mõni pidu ei ole?
3. kõnek esineb nõustumist väljendava ütluse algul. „Kas sul on täna sünnipäev või?” – „Ega tea, äkki on ka.”.

ehk
I.advosutab oletatavale v. loodetavale võimalusele, milles siiski ei olda päris kindel: võib-olla, vahest. Ehk tuleb mulgi minna. Ehk oli paremgi, et ta seda ei näinud. Ehk polegi midagi juhtunud. „Ehk ta ei tulegi enam,” kahtles mees. Ehk ta eksis pimedas ära? Ehk ta on haige! See asi annab ehk veel korraldada. Ta hakkab ehk varsti pärale jõudma. Teda ei ole ehk enam kuigi kauaks. Sellel jutul on ehk tõepõhja ka! Mis ta seal seisab, ootab ehk kedagi? Päeva peale läheb ehk soojemaks. Tänaseks ehk aitab õppimisest. Ta on noor mees, ehk paraneb veel. Küsi temalt, ehk tema teab. Praegu küll ei saa, ehk kunagi tulevikus. Leiba ja piima seal ehk ikka leidub. Seda juhtub ehk kord kogu suve jooksul. Tema jaoks oli see ehk ainult huvitav ajaviide. Kõigile ehk ei meeldi see raamat. Seal edasi on ehk kuivem. Silo oli vähe, viis-kuus tonni ehk. Kas ma ei peaks ehk sellest vennale rääkima? Vaatab ringi, kas ehk mõni tuttav teda ei näe majja minemas. Ta on ehk pisut kõhnavõitu. „Millal sa tagasi jõuad?” – „Ehk lõuna paiku.”. *Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. A. H. Tammsaare. | esineb koos teise võimalikkust väljendava sõnaga. Vahest ehk Mihkel teab sellest midagi. Seal võis olla paar-kolmkümmend inimest, vahest ehk rohkemgi. *Värske kala kalapoes jäi nägemata ... Võib-olla ehk kevadel, lohutas end Märt. R. Sirge. || esineb tagasihoidlikus kõnetluses, eriti mingi soovi v. palve korral. Teate ehk öelda, kus asub Maakri tänav? Ehk saad mulle paar krooni laenata? Sa ehk oled nii lahke ja juhatad võõra tee peale! Kas sul on ehk mõni minut aega? Ehk võiksite mind pisut aidata! Ehk on sul raha vaja? Ma ehk segan teid, kui siin pisut kirjutan? Sul on ehk igav? Ma ehk toon sulle veidi süüa? || kõnek kasut. ebamäärases, pooleldi nõustuvas vastuses mingi küsimuse peale. „Kas sa tuled õhtul?” – „Ehk tulen ka.”. *„Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?” küsis Mari peremehelt. – „Küllap näis,” vastas Andres. „Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.” A. H. Tammsaare.
II.konj
1. ühendava sidesõnana:. a. seob sünonüümseid, üht ja sama mõistet tähistavaid v. teat. kontekstis samatähenduslikult kasutatud sõnu. Isohüps ehk samakõrgusjoon. Diameeter ehk läbimõõt. Vokaal ehk täishäälik. Kalender ehk varasema nimetusega tähtraamat. Kõmri ehk uelsi keel. Vääna ehk Tõdva jõgi. Uue- ehk Vastse-Kasaritsa. *Paterdan kõrkjais ja leian sealt ilusaid susipurikaid ehk hundinuie .. O. Luts. b. seob kaht väljendit, milledest viimane selgitab esimest v. annab seda edasi teiste sõnadega. Soode üldpindala on 9340 km² ehk 20,7% Eesti territooriumist.
2. van ka kõnek või. *Ja siis tuleb ehk läheb üks ja teine rongi ootaja. V. Ridala. *.. tulge minu tuppa ja istuge seal, ehk visake voodisse pikali. O. Luts.
3. van ehkki, kuigi, olgugi et. *Särgava rahva meeleolu ei näinud olevat just mitte kõige lõbusam, ehk selles ei heinakoristamise töö ega ka ilm ei võinud olla süüdi. E. Särgava.

ehk küll
möönev sidesõna (ehk ja küll vahel võib eriti varasemas pruugis esineda teisi sõnu); sün. kuigi, ehkki, olgugi et
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Mindi teele, ehk küll sadas kõvasti. Jaak jätkas tööd, ehk küll Mikk arvas, et sellest pole kasu. Ehk küll see on juba vana lugu, võetakse ta vahel uuesti kõne alla. Ta läks koosolekule, ehk tal küll selleks tahtmist polnud. *Körber nikutas tõsiselt peaga, ehk süda küll naeris ... E. Särgava. *Ehk ta küll oma vettinud riietes külma pärast lõdises, uinus ta siiski varsti magama. E. Vilde.
2. alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset) v. vastava iseloomuga lauseosa. See raamat meeldis rohkem poistele, ehk küll ka tüdrukute hulgas oli lugejaid. Ta oli hea inimene, ehk küll pisut äge. Niisugust asja juhtub, ehk küll mitte sageli. Üldiselt oldi arvamusel (ehk küll kuuldus ka kahtlevaid hääli), et töö tuleb hinnata heaks. *Iga lusikatäie järel lähevad elavamaks ta silmad, kõnekamaks ta nägu, ehk küll ikka nii tõsine, tume. Juh. Liiv.

ehkkikonj
möönev sidesõna; sün. kuigi, olgugi et, ehk küll
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Mehed jätkasid tööd, ehkki hakkas sadama. Ma kartsin veidi, ehkki kartuseks polnud põhjust. Ta toetas veel lapsigi, ehkki ta enda majanduslik olukord polnud just kiita. Ta ei tunne korralikult linna, ehkki on seal aastaid elanud. Ta ei tulnud, ehkki lubas. Ehkki ta kedagi kaasa ei kutsunud, tormasid kõik talle järele. Ehkki ta on veel võrdlemisi noor mees, hakkavad juuksed meelekohtadel juba halliks tõmbuma. *Ta ei lähe mööda, ehkki me pole teab mis suured tuttavad, ja istub mu kõrvale. L. Promet.
2. alustab piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset) v. vastava iseloomuga lauseosa. Ta on suurte kogemustega mees, ehkki ilma erihariduseta. Ta tuli, ehkki hilinemisega. Need marjad on vitamiinirikkad, ehkki mitte kõige maitsvamad. Räägiti (ehkki seda eriti ei usutud), et ta olnud vanasti röövel. *Ja üks säärane salakõrts oli ka mamsel Siilivälja kodu, ehkki hoopis suurejoonelisem kui kõik teised. A. Jakobson.

ehtne-tsa, -tsat 2› ‹adj

1. võltsimata. Ehtsad pärlid. Ehtne kalliskivi, elevandiluu. Ehtne Pärsia vaip. Ehtne Rootsi teras. Joodi ehtsat Prantsuse konjakit. Pitsat ja allkiri on ehtsad.
▷ Liitsõnad: sordiehtne.
2. siiras, puhas, loomulik, teesklematu. Ehtne kaastunne, lein, rõõm. Ootasin sinult ehtsat sõprust. Mehe üllatus oli ehtne. Ta näol oli kõige ehtsam kohkumus. Kas on ta vaimustus ehtne või tehtud? *Ta pisarad olid ehtsad, kuigi ta sõnad võisid võltsilt kõlada .. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: tundeehtne.
3. tõeline, õige, päris; tüüpiline. Ehtne meremees. Ehtne suli. Laasib nagu ehtne metsamees. Ajab asju kõige ehtsama bürokraadi kombel. Sammus ehtsa sõjameherühiga. Magab ehtsat vägilaseund. Rebane on ehtne kiskja. Räägib ehtsat Mulgi murret. Lugu on üles kirjutatud ehtsa rahvajutu pähe. Need roosid pole ehtsad, vaid paberist. Pole enam ammu olnud nii ehtsat talve.
▷ Liitsõnad: pesuehtne.

einohinterj
väljendab ning rõhutab:. a. nõustumist v. vastuväidetest loobumist. Einoh, tingimata tulen! Einoh, ega mina vastu ei ole! Einoh, mis minul sellest! Einoh, miks ta kole ei olnud, oli muidugi. Einoh, traktor mis traktor, kuigi vanavõitu. Einoh, tublid poisid on mõlemad. b. tagasihoidlikku vastuväidet. *„Kuule, kust sa selle kaabu said?” – „Varastasin!” – „Einoh, ära tee nalja!” A. Sinkel.

elu|iga [-ea]

1. inimese, looma v. taime elu kestus, aeg sünnist surmani. Pikk, lühike eluiga. Inimese keskmine eluiga. Sport pikendab inimese eluiga. Üle 100-aastase elueaga kilpkonnad. Üheaastaste lillede eluiga kestab kevadest sügiseni. || millegi eksisteerimise kestus. Keravälgu eluiga on keskmiselt 3–5 sekundit. Kuumas kuivatamine lühendab jalatsite eluiga. || eluaeg, kogu elu. *Seda tõotust olen pidanud terve eluea, kui raske see noormehena ka on olnud. J. Parijõgi.
2. aeg sünnist käesoleva momendini; vanus. Nukuteatri eluiga ei ole veel kuigi pikk. *.. seda olid talle õpetanud ta kümneaastase eluea kogemused. V. Beekman. *450 aastat – eestikeelse trükitud raamatu eluiga – tundub tohutu pika perioodina. P. Rummo.
3. teat. järk eluajast. Varasemas elueas põetud haigused. *Nende isa .. tabas paremas elueas äkki surm .. F. Tuglas (tlk). *Kogu elatud elust langes sõja arvele iga kuues päev, teadlikku eluiga arvesse võttes aga – terve noorpõlv. E. Sõel.

elu|tava
hrl. pl.Üksteist abistada on saarlaste põline elutava. *Ma olin uustulnuk, ei teadnud selle linnakese elutavadest veel kuigi palju .. V. Maavara.

esprii14› ‹s
vaimukus, teravmeelsus; teravmeelne vaim. *Ta vaim on rikas, kuigi ta ei ole vaimurikas. Tal on enam mõistust kui espriid. J. Luiga.

olgugi et
ehkki, kuigi, ehk küll
1. alustab mööndlauset, mis toob esile asjaolu, millest hoolimata pealauses märgitud olukord v. tegevus siiski aset leiab. Olgugi et päike oli juba kõrgel, oli väljas veel jahedavõitu. Olgugi et ma siinkandis olen elanud, ei tunne ma kõiki inimesi. *Aga Reinul on tubakat kotis veel küll, olgugi et kott küla peremeeste käes ringi käis .. A. H. Tammsaare.
2. alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat mööndlauset (ka kiillauset v. vastava iseloomuga lauseosa). *Heledad lokkis juuksed, olgugi et hallisegused, terav sirge nina – kõik nagu temal. T. Lehtmets.

peale hakkama

1. alustama; algama. Ei hakanud õigest otsast peale. Kui kõik on kohal, siis hakkame prooviga peale. Hei, pillimees, hakka peale! *Kui tants oli peale hakanud, läks Adelheid saali tagasi .. E. Vilde. *„Katil vist hakkab varsti kool peale,” ütles ema. E. Krusten.
2. tegema, ette võtma. Mis ma koeraga peale hakkan? Mida sa pärast kooli lõpetamist peale hakkad? Võõras linnas ei osanud ta midagi peale hakata. Maal pole meil talvel midagi peale hakata. *Kuigi see väide on õige, pole temaga palju peale hakata. P. Viiding.
3.hrl. eitavas lausesmõjuma, oma mõju, toimet avaldama. Jõud, mõistus, võim ei hakka peale. Päike oli talle hästi peale hakanud 'päike oli teda hästi pruunistanud'. *".. On siis noorikul mõni niisugune asi, et meeste nõu peale ei hakka?” küsis sepp. A. Hint. || (hrl. töövahendi kohta:) mingiks tööks, tegevuseks suuteline olema. Nuga on nüri, ei hakka habemele peale. Puu on nii kõva, et kirves ei hakka peale. *Hunt pistis heinatuti suhu, katsus närida, aga hambad ei hakanud peale .. E. Särgava.

haruldane-se 5› ‹adj
harva esinev, mittesage; harukordne, erakordne, ebatavaline. Haruldane loomaliik, taim, mineraal, metall. Haruldased elemendid. Haruldased sõnad ja väljendid. Haruldane eksemplar, käsikiri, raamat, leid, väljaanne. Haruldane oskus, võime midagi teha. Haruldane võimalus. Haruldane leidlikkus, tagasihoidlikkus, töökus. Ta on haruldane töömees. Haruldaseks muutuma, jääma. Tal on haruldane hääl, mälu. Milline haruldane ilm, sügispäev, uudis! See juhtum on üsna, väga, võrdlemisi haruldane. Õppis haruldase innu ja visadusega. Murdekogumismatkalt toodi kaasa haruldast keeleainestikku. Haruldasem, kuigi mitte võimatu, on muinasjutu muutumine muistendiks. See on haruldane asi, et.. Lihtsalt haruldane, et kõik nii hästi laabub. *Majaproua oli neid haruldasi naisi, kes armastavad veel lapsi. A. H. Tammsaare.

heroiline-se 5 või -se 4› ‹adj
kangelaslik, sangarlik; kangelas-. Heroiline eepos, ooper, poeem. Heroiline kantaat, maastikumaal. Jüriöö ülestõus on meie ajaloo heroilisemaid sündmusi. *Kui sind siia direktoriks tõsteti, siis su esimesed sammud tõesti polnud kuigi heroilised. H. Raudsepp.

hoiduma37

1. mingis olukorras, seisundis v. asendis olles v. sellesse minnes seda olukorda, seisundit v. asendit säilitama (v. säilitada püüdma), end hoidma. Hoiduge eemale, kaugemale! Loomad hoidusid lähestikku. Naised hoidusid omaette rühma. Mehe õlad hoiduvad pisut ettepoole. Juuksed hoidusid kohevile, püsti. Purgi kaas hoidus kummi. Lapsed hoidusid kartlikult nurka. Ta hoidus vastutulijate eest põõsaste taha. *Kuigi.. oleks seal [= tagakambris] emalgi ruumi olnud, hoidus ta tuppa, isa lähedusse.. M. Metsanurk. || liikumisel endale võetud suunda säilitama; (abstraktsemalt:) kellegi poolele asetuma. Hoiduge kogu aeg paremale, paremat kätt! Osa sugulasi hoidus tülis mehe, osa naise poole.
2. millegi v. kellegi ebameeldiva, ebasoovitava v. ohtliku eest kõrvale põikama, end selle eest hoidma, seda enese suhtes vältima. Ebameeldivustest, raskustest, pahandustest, kiusatusest hoiduma. Hoiduge ülearustest kulutustest! Miks sa minust (eemale) hoidud? Ta ei valinud teed ega hoidunud porilompidest. Nad hoidusid teineteisele otsa vaatamast. Hoidun mõtlemast ja kujutlemast, mis mind võiks ees oodata. Kõik vaikisid, hoiduti isegi sosistamast. Ta hoidus neiuga kohtumast. Hoidu sõiduteed ületades auto eest! Ema hoidus palava päikese eest.
3. säilima, alles püsima, alles seisma. Seened hoiduvad soolatult hästi. Ta oli keskealine, ent hästi hoidunud daam. Käsikirjast on alal hoidunud ainult kümmekond lehekülge. *Loobu kahtlusest, et kaunilt hoiduks / kõik, mis esimeses usus omati. B. Alver.

homoloogiline-se 5› ‹adj
samalaadne, vastav. Homoloogiline rida keem rühm keemilistelt omadustelt ja struktuurilt sarnaseid orgaanilisi ühendeid, mis erinevad üksteisest ühe või mitme CH2-rühma võrra. Homoloogilised elundid biol tekkelt ja asendi poolest ühesugused (kuigi erineva funktsiooniga) kehaosad.

hädine-se 4› ‹adj

1. haiglase, viletsa väljanägemise v. olemisega, põdur. Hädine eit, taat. Hädise tervise, olemisega inimene. Hädiseks jääma, muutuma. Olin üsna tõbine ja hädine. Läks hädisel sammul toast välja. *Mu jalad kannavad mind jälle, kuigi on hädised ja teevad valu.. R. Roht. || hädas olemist väljendav, viril. Tema näoilme, naeratus, muie oli üsna hädine. Käis ringi hädise näoga. *„Püksid on kitsad...” kurtis Vidrik hädise häälega, nagu oleks küsimus teab mis õnnetusest. M. Raud.
2. vilets, jõuetu, nõrk; mannetu. Hädine leek, valgus. Hädised joonised. Tegi vaid ühe hädise põgenemiskatse. Oh seda hädist elu! *Veski mühises ja müdises küll, kuid siis muutus ta käik ikka aeglasemaks ning hädisemaks.. F. Tuglas.

hägus-a 2› ‹adj
hägune. Hägusad silmad. *Hägusat öövalgust ei mahtunud pisukestest akendest kuigi palju sisse.. V. Ilus.

häirimatu1› ‹adj
segamatu, mittehäiritud. Häirimatu rahu, vaikus. Millestki häirimatu rõõm. Nende häirimatu kooselu ei kestnud kuigi kaua.

ilmsestiadv
ilmselt. *Ta polnud ilmsesti veel kuigi vana, ta nägu aga oli juba kortsus ja kipras.. A. Jakobson.

inim|kõrgune
inimesekõrgune. *Need polnud veel kuigi suured puud, umbes nii inimkõrgused. A. Kaal.

inkognitoadv
tundmatuna, võõra nime all. Ta sõitis, saabus inkognito Pariisi. Filminäitleja ei suutnud kuigi kaua inkognito elada.

iseenesestadv

1. ise, ilma välise tõukejõuta, spontaanselt. Haigus paranes, kadus iseenesest. Värav, uks läks iseenesest lahti. Teadmised, oskused ei tule iseenesest. Sõnad voolasid suust nagu iseenesest. Kõik lahenes justkui iseenesest. *Õnnelikud päevad ei tule iseenesest, nende eest on tarvis võidelda. P. Kuusberg.
2. tegelikult, sellisena nagu ta on. Töö iseenesest polnud eriti keeruline. Gripp iseenesest pole raske haigus. Kolm nädalat pole ju iseenesest kuigi pikk aeg. Tema osa näidendis on iseenesest tühine.

ise|seisev-sva, -svat 2› ‹adj

1. mitte kellelegi alluv, sõltumatu. Iseseisev riik. Poliitiliselt, riiklikult iseseisev. Riik kuulutati iseseisvaks. Alma oli nüüd iseseisev perenaine. *Olen harjunud olema iseseisev, niipalju, kui see on võimalik abielumehel. E. Krusten.
2. omal jõul, teiste abi v. juhtimiseta tehtav; abi, juhtimist, toetust mittevajav. Tema esimene iseseisev projekt. Õpilaste iseseisev töö. Noored alustavad iseseisvat elu. Ehitusmalevas muutus noormees iseseisvamaks ja algatusvõimelisemaks. *Suund ongi niisugune, et lapsed harjuksid iseseisvaks, tuleksid ise kõigega ladusalt toime. R. Vaidlo. || kõrvalmõjudest vaba; originaalne. Väga iseseisev mõttelaad, analüüs. On oma otsustes üpris iseseisev. Esimesed noorpõlveluuletused polnud kuigi iseseisvad.
3. omaette, eraldi olev, eri. Noor viiulikunstnik andis esimese iseseisva kontserdi. Redist kasvatatakse nii iseseisva kultuurina kui ka teiste köögiviljade vahel.

jonksutama37
lühikeste katkeliste liigutustega tõmbama v. lükkama, jõnksutama. Ära jonksuta lauda! *Ta [= luts] jonksutab mõnusalt, kuigi mitte võrdselt landi otsa jäänud havi või ahvenaga.. R. Vaidlo.

juadv

1. rõhutab kergelt lauses esitatut (vahel seetõttu, et öeldut peetakse endastmõistetavaks v. tuntuks). See on ju üldiselt teada. Sa ju aitad mind. Ma ju armastan sind. Ta on ju alati veidi naljakas olnud. Võib ju rääkida ka millestki muust. Siis on ju kõik selge. Ma ju ei kirjutanud maha. Ära edvista, sa oled ju poiss. Näed ju, inimene on alles uimane. Ta käib ju nüüd ülikoolis. Mees ju naise kõrvalteenistusest midagi ei teadnud. Seetõttu me neile ju kaotasimegi. Ma ei ela ju kuigi kaugel. Iga päev ju loeb. Siin on ju ometi vahe vahel. Sa ei lase mul ju rääkida. See pole ju mingi kiirus. Ma võin ju ka lahkuda. On ju nii? *Ta on ju Dvinski elupõline elanik, eks ju? O. Luts.
2. väljendab kahtlust, kõhklust, kahevahelolekut, öeldu võimalikku paikapidamist; küllap, arvatavasti, tõenäoliselt. Võib ju olla. Ju see lugu nõnda juhtus. Ju tal olid omad plaanid. Ju see siis nii on. Ju ma kunagi tulen. Ju sellest kasu ka on. Ju ta midagi kurja tegi. Mõtlesin, et ju vist ema tuli. *Neil päevil polnud Seiut ennast kuskil näha. Ju ta kodus istus. A. Kaal. *Ta naine nuttis, ju see tähendas armastust. L. Promet.
3. van v luulek juba (1. täh.) *Kas on rukis ju küps? F. R. Faehlmann. *„Kas poeg ju naist hakkab võtma?” küsib perenaine.. Juh. Liiv. *Kevade on tulnud ju! E. Enno.

julgeoleku|abinõu
*..kuigi mulle jäi arusaamatuks, mis minu vastu kavatsusel on, otsustasin ometi vajalikud julgeolekuabinõud kasutusele võtta. Ü. Kurvits (tlk).

jumal-a 2› ‹s
religioonis kõrge(i)m üleloomulik olend v. jõud, keda austatakse ja teenitakse. a.ka pl.Muistsed jumalad. Kreeklaste, roomlaste, germaanlaste jumalad. Jumalatele ohverdama, ohvreid tooma. Jumalaid kummardama, teenima, appi hüüdma. Puupakust jumal aidanurgas. Vaaraod peeti maapealseks jumalaks. Tantsib, laulab nagu noor jumal 'eriti hästi, hiilgavalt'. b.ristiusu kirjanduses suurtäheliselt sg.Jumal; sün. Issand, Jehoova, Looja. Kolmainus, kõikväeline, kõikvõimas, suur jumal. Jumala arm, nimi. Jumala viha, vits. Jumalat paluma, tänama, uskuma. Jumalale lootma, end jumala hoolde andma. Jumal olgu neile patustele armuline! Jumalat eitama, teotama. Jumalast taganema. Jumala tahtmine sündigu. Nii on jumalast seatud. Jumal on ta ära, enese juurde kutsunud 'ta on surnud'. Muusik, kunstnik jumala armust 'sünnipärase andega'. Palun, vannutan sind jumala nimel 'härdasti, tungivalt'! Jumalast mahajäetud 'üksildane, kõrvaline' maanurk. Jumal kõrgel, kuningas kaugel. Kui jumal loob lolli, annab ta ka molli. c. rahvapärastes ütlustes, täh. tugevasti nõrgenenud. Vaatan siin seda jumala ilma. Tule söö, jumala loomake! Jumala õnn, et juhtusid täna siia tulema. Istub jumala rahus, jumala rahuga ahju kõrval. Heinaajal sadas iga jumala päev. Iga jumala öö kooserdab poiss küla peal. Annaks jumal, et kõik hästi läheks! Toas on niisugune segadus, et tule jumal appi. Jumal appi, kui jonni täis võib üks inimeseloom olla! Issand jumal, tuli on lahti! Armas jumal, kust ta sellise mõtte peale tuli? Oh sa mu jumal, kui suureks on Kati kasvanud! Uhke nii et jumal hoidku. Jumal hoidku, mis seal kõik ära tehti! Hiljaks jäin, jumal paraku. Jumal teab 'keegi ei tea', kus poiss jälle kolab. Tegi, nagu oleks käsil jumal teab kui 'eriti, väga' tähtis töö. See pole jumal teab kui 'kuigi' kallis. Jumal nendega 'olgu (peale)', las räägivad mis tahavad. Tehku nagu tahab, jumal temaga! Jumalale tänu, kõik on hästi. Pääsesime, jumal tänatud, õigel ajal varju alla. d. piltl austus-, ihalusobjekt, ideaal. Kogu eluks jäi kunst ta jumalaks. Raske on korraga mitut jumalat teenida 'mitmele eri harrastusele pühenduda'. *..raha peab mul olema; raha on jumal, raha on vägi, raha on võim! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: armastus|jumal, kodu|jumal, sõja|jumal, tarkusejumal; maa|jumal, päikese|jumal, tule|jumal, veejumal; eba|jumal, peajumal.

jumetu1› ‹adj
kahvatu. Haiglaselt jumetu nägu. *Madli hakkas laginal naerma, kuigi ta nägu praegusest õudusemuljest veel jumetu oli. E. Vilde. || piltl ilmetu. See mõte, jutt pole sugugi jumetu.

juures|olu
hrv juuresolek. *Kellegi juuresolu tundus, kuigi kedagi ei olnud. R. Roht.

jõudumöödaadv
vastavalt oma jõule, võimetele, võimalustele. Ära raba, tööta jõudumööda! Iga laps aitas kodutöödel jõudumööda kaasa. Harrastab jõudumööda tervisesporti. Abistas naabreid jõudumööda kartuliseemnega. Kuigi vaesed, püüdsid vanemad jõudumööda lastele haridust võimaldada. On oma raamatukogu jõudumööda täiendanud. Luuletusi on ta kirjutanud jõudumööda muu töö kõrval. Kui hädavajalik olemas, saab teisi asju jõudumööda juurde muretseda. Jõudumööda tööd on lust teha. Kas see oleks sulle jõudumööda?

järgi
I.postp› [gen]
1. osutab asjaolule, mille kohaselt, millele vastavalt, millest lähtudes midagi toimub. Toimis seaduse, eeskirjade järgi. Tarbeaineid jaotati sõja ajal normi järgi. Tegin tema õpetuse, nõuande järgi. Leidsin koha üles tema juhatamise järgi. Seda tehti vana kombe, tava järgi. Meie kokkuleppe järgi tuleb sul töötada veel kuus kuud. Riietus uusima moe järgi. Kudus mustrit mälu järgi. Toimis automaatselt, harjumuse järgi. Poisile pandi vanaisa järgi nimeks Rein.
2. osutab esemele v. asjaolule, mida abiks võttes, mille abil midagi toimub. Orienteeruti kompassi, kaardi, tähtede järgi. Määrab puid-põõsaid pungade järgi.
3. osutab millegi kohta midagi väitvale isikule v. muule allikale, ka teat. süsteemile. Tema jutu, sõnade järgi olnud asjalugu nii. Kuulu järgi minevat tal päris hästi. Muistendite järgi on Neeruti mäed Kalevipoja künnivaod. Kohaliku aja järgi on kell 10. Kuupäevad on esitatud vana kalendri järgi. Pluss 15˚ Celsiuse järgi.
4. millegi põhjal, alusel (otsustades). Välimuse järgi võis lindu pidada mingiks rästaliigiks. Riietuse järgi otsustades võis mees olla autojuht. Inimest hinnatakse tema tegude järgi. Tundsin su hääle, näo järgi ära. Kella järgi on juba hommik, kuid väljas alles pime. *Hoopis teist sorti mees oli ta, kui tema ameti järgi arvata võis. O. Kool.
5. osutab sobivusele v. vastavusele; järele. Kingad peavad olema jala järgi. Näib, et see töö pole talle just meele järgi. Abiellus sellega, kes talle rohkem südame järgi. Püüdis kõikide meele järgi elada ja olla. See riie on liiga kallis, pole mulle rahakoti järgi. *Ta veidi nagu itsitab sisemiselt, kuigi selline komme pole tema loomu järgi. H. Kiik.
6. järele (lõhnamise, lehkamise puhul). *Jahedas, hämaras aidas lõhnas hallituse ja kopituse järgi. F. Tuglas. *See paks mees haiseb ju kangesti küüslaugu ja viina järgi. L. Kibuvits.
7. kõnek osutab mingi maa-ala v. koha kuuluvusele millegi juurde v. alluvusse. See küla oli vanasti Sootaga valla järgi. *Nüüd on koha järgi juba põldu küll.. J. Mändmets.
8. järele. Selle järgi on tungiv vajadus. Kaua ma pean sinu järgi ootama?
9. järel (osutab tihedale järgnevusele). *..ning neelasime raamatu raamatu järgi.. A. Hint.
10. esineb fraseologismides, näit.:. (Miski on) käe järgi. Oma käe järgi panema. Moka järgi olema. (Oma) nina tuule järgi seadma. Oma näo järgi (vormima). Kellegi pilli, tujude järgi tantsima.
II.advjärele a. alles, säilinuks. *Põlevast küünlast sinu laual on jäänud järgi veel suitsev jupike. K. Põldmaa. b. osutab vastupanu lakkamisele v. vastuseisust loobumisele. Uks andis lõhkumisele järgi. *Lehtmets vihastas algul, aga pärast hakkas järgi andma ja lõpuks ta oli sellega nõus.. J. Semper. c. osutab kontrollivale kindlakstegemisele. Ma vaatan järgi, mis ta seal teeb. d. osutab kellenigi jõudmisele. Me jõuame talle varsti järgi.

kaaluma42

1. teat. kaalu (2. täh.) omama. Haug kaalus neli kilo. Kiri ei kaalu kümmet grammigi. Koorem kaalus mitu tonni. Kui palju sa kaalud? || piltl olulist tähtsust, väärtust omama, väärt olema; tähendama, lugema. Tema sõna kaalub siin vähe. Need põhjused ei kaalunud kuigi palju. Kaaluv argument, sõna. Õige sõber kaalub enam kui kuld. *Ka on Lindal meeles ema õpetus, et kena näolapp ei kaalu seda, mis hea süda .. M. Nurme.
2. kaalu (2. täh.) mõõtmisega kindlaks määrama. Vastuvõtmisel vili kaalutakse. Kaalus end pärast sauna. Kaalu mulle kotti 5 kg jahu! Hakkas margapuuga võid kaaluma. Kaalus vasetükki peopesal. || piltl väärtust kindlaks määrama, hindama. *Alles hiljuti kaaluti mind nimelt välispidise sileduse poolest. Kaaluti ja leiti kerge olevat! M. Raud.
3. järele mõtlema, vaagima, aru pidama, kaalutlema. Ma kaalusin juba seda võimalust, kujunenud olukorda, kõiki asjaolusid. Ettepanekut, seda mõtet peab kaaluma. Kaaluti isegi koosoleku ärajätmist. Kaalub hoolikalt iga oma sõna, lauset. Kaalusime eelnevalt iga kandidatuuri. Kaalusime, mis teha, kuhu minna, kas minna või mitte. Ants kaalus, kuidas teatada juhtunust isale. Nad mõtlesid ja kaalusid, kuhu peita varandus. Tegi seda pikemalt kaalumata. Kaalu hoolega, enne kui midagi otsustad! Mis seal enam nii palju kaaluda, muudkui lähme! Rahaasjus oli ta äärmiselt kokkuhoidlik ja kaaluv. *.. viimastes klassides isegi juba kaalus edasi õppima minna õigusteadust .. E. Siirak. | kaalutud läbimõeldud; taotletult väärikas. Tema esinemine oli alati äärmiselt kaalutud. Astub kaalutud sammul. Tegi seda kaalutud liigutustega. *Meil kõik on kaalutud ja kaine, / meil süda harva üle keeb .. K. Merilaas. || (rahaliselt) arvestama, kalkuleerima. Seda ostu kaaluti enne kümmet kanti. Koonerdati ja hoiti kokku, kaaluti iga suutäit. *Pidi igat marka, igat penni lugema, pidi iga asja, iga riidehilbu hinda kaaluma, kas osta või mitte. A. H. Tammsaare.
4. kangiga midagi maa seest välja kangutama v. kuhugi üles kergitama. Kände, kive kaaluma. *Arvas, et küllap ta poomi abil jäksab tüve töllakile kännule kaaluda .. M. Raud.
5. (oma raskusega) vajutama. *Kõige esiteks puutus silma lauda looka kaaluv raamatukuhi. L. Vaher.
6. van kalduma. *Regi kaalub – kraavi, / läheb küljeli .. Juh. Liiv. *.. võib-olla ehk kaalub õnn meie poole, võib aga ka olla, et homme juba viimne võitlus käes on. E. Bornhöhe.
7. folkl mingi rippuva eseme (näit. võtme, sõela) abil arbuma

kaas|aeg
samaaegne ajajärk (kellegi v. millegi suhtes). Luuletaja polnud oma kaasajal kuigi populaarne. Kunsti, kirjanduse seos kaasajaga. Kaasaeg 'kaasaja inimesed' ei osanud teda vääriliselt hinnata. || tänapäev, nüüdisaeg. Roomas elavad kõrvuti kaasaeg, antiikmüüdid ja ajalugu. See kunagi suhteliselt tavaline põllulill on kaasajaks pea kõikjalt kadunud.

kaas|aeglane-se 5 või -se 4› ‹s
kaasaegne (3. täh.) *Kuigi ta oma kaasaeglasi hämmastas, ei naernud nad just ta üle .. M. Sillaots (tlk).

kaas|võitleja1› ‹s

1. võitluskaaslane (sõjas, ka mingis tegevuses). Kogenud luurajana oli tal kaasvõitlejate hulgas suur autoriteet. *Leidus siin kaasvõitlejaid puhta kunsti alal .. M. Metsanurk.
2. samasse üliõpilasorganisatsiooni kuuluv üliõpilane, harvemini ka üldse ülikoolikaaslane. See oli ta sõber ja kaasvõitleja ülikoolipäevilt. *Kuigi vanad konvendikaaslased, kaasvõitlejad, ei olnud neil täit ülevaadet teineteise viimaste aastate elust .. R. Sirge.

kabe-da 2› ‹adj

1. käbe, kärmas; tragi, hakkaja. Ta oli kabeda käiguga. *Lembit polnud ju Priidu teadmist mööda kuigi kabe tüdrukutega, ennemini arg. V. Ilus.
2. korralik, kena, hea väljanägemisega. *Martens pöördus elumaja poole, kus salk peremehi seisis, riiete poolest kabedamad, keha poolest tüsedamad .. M. Metsanurk. *Isa hoidis Tommit metsaveost .. ja hobune nägi välja päris kabe. V. Gross.
3. peenike, sale, kõhn. Tüdruku kabe käsi. *Nii õrn ning kabe kael ja valge kui luigel. E. Vilde.
4. hrv täbar, vilets, kehv, paha. *„Oleks sahkki,” arvas Jürka. – „Kabe lugu küll, kui sahka ei ole ..” A. H. Tammsaare.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur