[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kuhu ‹adv›
I. küsiv-siduv sõna: missugusesse kohta, missugusesse suunda
1. otseses küsimuses. Kuhu sa lähed? Kuhu nüüd minek? Kuhu ta raamatu pani? Kuhu sa nii kauaks jäid? Kuhu see tee viib? Kuhu me niiviisi satume? Kuhu poiss oma kindad jättis? Mart, kuhu sa tõttad? Läheksin siit ära, aga kuhu? Kuhu kohta see tool viia? Kuhu ma oma silmad pean häbi pärast panema?
2. alustab sihitis-, koha-, täiend- vm. kõrvallauset. Küsisin, kuhu pean minema. Ta päris, kuhu kõik ruttavad. Ma ei näinud, kuhu ta läks. Ta rääkis ainult vennale, kuhu kavatseb sõita. Ma ei tea, kuhu ta läks. Kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina. Lähen, kuhu jalad viivad! Jõudis õigel ajal sinna, kuhu vaja. Kõikjal, kuhu ta vaatas, oli vesi. Jätka sealt, kuhu töö pooleli jäi. Muret valmistas küsimus, kuhu öömajale minna. Kiik oli kohaks, kuhu noored hulganisti kokku käisid. Pole teada, kuhu meil tuleb minna. Too koosolek oli seesama, kuhu oodati tedagi. Ma saan väga hästi aru, kuhu sa oma jutuga sihid. Pole aimugi, kuhu see tee viib.
3. mõningates väljendites osutab ebamäärast kohta, millesse on mingi liikumine suunatud. Mindi laiali, kes kuhu. Lähen siit ükskõik kuhu, kuhu tahes. Ta oleks jooksnud veel ei tea kuhu. Lähen, kuhu lähen, kelle asi see on! Kuhu sa ka ei läheks, ikka tema ees! *Siis polnud siin muud kui mets ja soo, kuhu aga silm ulatunud. A. Kalmus.
II. kõneleja tundetooni rõhutav sõna, alustab vormilt jaatavat lauset, mis tegelikult sisaldab eitavat arvamust v. hinnangut millegi suhtes. Kuhu see kõlbab, kui sina tulemata jääd! Tuleb edasi rügada, kuhu sa pääsed?! Küll ta tuleb, kuhu ta ikka jääb!