[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kringel ‹-gli, -glit 2› ‹s›

1. hrl. 8-kujuline keerusai v. -kook (ka seda imiteeriv ese). Pärmitaignast, rosinatega kringel. Kringlit küpsetama, sööma. Võtsin tüki kringlit. Kondiitriäri ukse kohal rippus suur kuldne kringel. | piltl. Ma käänan su kringliks! (ähvardus). Kui vanamees sellest teada saab, siis ta vihastab enese kringliks 'vihastab väga tugevasti'. Siin külmume veel kringliks 'saame väga tugevasti külmetada, külmume üdini läbi'. *.. ainult ühest ei suuda ta aru saada: mispärast arvas köster tarvilikuks sellele igavesele kringlile, Kiirele, „teie” ütelda? O. Luts.
▷ Liitsõnad: suhkru|kringel, sünnipäeva|kringel, vesi|kringel, võikringel.
2. ‹illatiivis ja inessiivis lähedane adverbile› piltl kõveras, kägaras olek. Poiss oli end külma tõttu koikul kringlisse keeranud. *Vanaisa, elupõline kalur, lamas ahju peal, jalad krõnksus ja kringlis.. V. Krimm (tlk). *.. ei saa ma põlvikuid jalga ega patse kõrvade taha kringlisse. V. Luik.