[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

konn ‹-a 22› ‹s›

1. hüppamiseks kohanenud pikkade tagajalgadega, täiskasvanult sabatu kahepaikne (Rana). Konn hüppab. Konnad krooksuvad. Tiigis oli rohkesti konni. Roheline konn 'veekonn'. Hein oli konnale rindu 'väike'. Konna ujuma 'käsi ja jalgu liigutades rinnuli konna moodi ujuma'. Külm nagu konn. Tähtis nagu konn mätta otsas. *"..löön su maha nagu konna!” põrutas Andres Pearule. A. H. Tammsaare. || ‹liitsõna järelosana› esineb mõne teise kahepaikse nimetuses
▷ Liitsõnad: härg|konn, järve|konn, raba|konn, rohu|konn, tiigi|konn, veekonn; kärg|konn, kärn|konn, lend|konn, muda|konn, padakonn.
2. hlv (üleolevalt kellegi meelest alaväärse inimese, harvemini looma kohta). Niisugune konn tuleb meid õpetama! Mis sa, (kuradi) konn, hüppad! Sul, konnal, pole ju raha! *Töö pole jänes, mis eest ära jookseb, ja iga konn pole meeste käskija! V. Saar.
▷ Liitsõnad: näljakonn.