[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kong ‹-i 21› ‹s›

1. väike suletav ruum (näit. vanglas, kloostris). Rõske, külm, läppunud õhuga kong. Vangla trellitatud akendega kongid. Surmamõistetute kong. Vangid heideti, pisteti lossikeldri kongidesse. Kõige kardetavamaid kurjategijaid hoiti eraldi kongis. Munkade askeetlikud kongid. *Elna istus tühjas toas nagu nunn kongis .. M. Traat. || väike armetu tuba vm. ruum. Meie tuba oli pikk kitsas kong ärklikorrusel. Korralikku tuba oli raske saada, ta elas mingisuguses kongis.
▷ Liitsõnad: munga|kong, nunna|kong, piina|kong, vangi|kong, ühis|kong, üksikkong; toakong.
2. van kuut, putka; puur. *.. Seku istus oma kongi ees ja kratsis kirpe. M. Aitsam. *Vanasti olid Sangel kosklate jaoks puurid üleval, pakkudest õõnestatud ja laudadest kokkulöödud kongid, kuhu nad meelsasti pesa tegid. H. Jõgisalu.
▷ Liitsõnad: kana|kong, koera|kong, tuvikong.
3. tõlla, kalessi vm. sõiduki kumm. *Eemalt paistis tõld kolme hobusega rinnu, kong üles tõmmatud, kutsar pukis. E. Särgava.
4. mäend tõstuk kaevise, materjalide ja seadmete, samuti inimeste transportimiseks šahtis
5. ‹liitsõna järelosana› kõnek inimese kohta käivates halvustavates v. sõimusõnades
▷ Liitsõnad: täikong.