[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

amet ‹-i 2› ‹s›

1. ülesannete kompleks, mida isik täidab oma töökohal ja mille eest ta saab tasu, tööala; (elu)kutse, kutseala; teenistus-, töökoht. Tal on kerge, raske, hea, kasulik, kindel amet. Vanasti koolitati lapsi kergema, puhtama, peenema ameti peale. Ta on ameti poolest, ametilt rätsep. Ametit õppima. Vana treial õpetab oma ametit noortele. Tal on mitu ühiskondlikku ametit. Esimees oli ameti maha pannud. Ametit üle andma, vastu võtma. Ema oli õpetaja ning tütargi hakkas sama ametit pidama. Ta on selles ametis teist aastat. Võeti, palgati, pandi ametisse kaks sekretäri. Kedagi ametisse määrama, nimetama, kinnitama. Ametisse astuma, asuma. Ametist vabastama, kõrvaldama, tagandama, vallandama. Ta oli joomise pärast ametist lahti lastud. See amet küll ei toida. Amet ei küsi leiba. Üheksa ametit, kümnes nälg. *Õpipoiss õpib mitu aastat. On tal amet käes, siis saab ta selliks. E. Vilde. || (vananevana:) teenistus, (puhtam) töö. Mees käis ametis, naine oli kodune. Ta sai linna ametisse. Olevat kusagil kontoris ametis. Õhtul tuli ta väsinuna ning pahurana ametist.
▷ Liitsõnad: apteekri|amet, arsti|amet, autojuhi|amet, esimehe|amet, karjase|amet, kingsepa|amet, koolmeistri|amet, kupja|amet, lihuniku|amet, mehhanisaatori|amet, möldri|amet, pottsepa|amet, puusepa|amet, rätsepa|amet, sekretäri|amet, sepa|amet, sulase|amet, tisleri|amet, õpetajaamet; au|amet, kroonu|amet, riigiamet; koera|amet, kõrvalamet.
2. tegevus, töö. Puude lõhkumine ja ahju kütmine oli tema igapäevane amet. Las lapsed mängivad, see nende amet. Mis tal muud ametit kui sööb ja magab. Naised olid kibedasti, agarasti, hoolsasti ametis. Terve päeva oli ta võrgu kallal ametis. Tehti peotoite – vanaemalegi leiti amet, vanaemagi pandi ametisse. Igaüks oli oma mõtetega ametis. Kõik olid tööga nii ametis, et ei märganud tulijat. Kuke amet on laulda.
3. kõnek (halb) harjumus, komme, kalduvus. Isa joob ja hulgub, eks pojad õpivad ka ametit. Tal on see näppamise, näpumehe amet küljes. Kas sa suitsu ei tee – pole veel seda ametit ära õppinud? Loomadel amet käes, kipuvad aga ristikupõllule. *„Ega siis vanal märal ometi niisuke amet ole, et ta värava võrust lahti võtab,” arutas peremees nagu endamisi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: näpuamet.
4. aj tsunft. Mündrikkude ameti põhikiri.
5. ‹hrl. liitsõna järelosana› (asutuste nimetustes)
▷ Liitsõnad: maksu|amet, perekonnaseisu|amet, posti|amet, tolliamet.

anakronism ‹-i 21› ‹s›

1. eksimus kronoloogia vastu; mingi sündmuse, nähtuse jne. asetamine väärasse aega. Jutustuses esineb ilmseid anakronisme.
2. oma aega sobimatu, hrl. iganenud nähtus, komme, vaade vm. Meie ajal on kolonialism juba anakronism. See mõjub, tundub anakronismina.

barbaarne ‹-se 2› ‹adj›
metsik, toores, harimatu. Barbaarsed pommirünnakud. Sõda on barbaarne. Barbaarne karistusviis. Barbaarne käitumine, komme. Kunstiväärtuste barbaarne hävitamine.

burši|komme

ebausu|komme
ebausuga seotud komme. Ebausukombeid täitma.

esi|isa
meessoost esivanem. Põlvnevad ühisest esiisast. Väga kauge esiisa. || ‹pl.› esivanemad, eelmised põlved. Esiisade hauad. See tava, komme on olnud juba esiisadest peale. Töötati esiisade kombel. Selle tarkuse olen pärinud oma esiisadelt.

külge harjuma
külge jääma, sisse juurduma. Külgeharjunud komme. *Harjus külge see lühikeste sammudega kiire, kuid ettevaatlik poeselli kõnnak.. K. Ristikivi.

iganema ‹37›
oma ajakohasust kaotama, oma aega ära elama, ajast ja arust minema, aeguma. Tõeline kunst ei igane. Aastate eest koostatud generaalplaan on nüüd juba iganenud. Iganenud komme. Iganenud vaated, seisukohad. Iganenud trükikiri, kaunistusvõte. *Nüüd aga oli sündmusest rida aastaid möödas, asi ammugi iganenud.. E. Vilde. *Säraval päikesepaistel, keset kevadist loodust paistab iganenud hoone veel luitunum ja armetum kui muil aastaajul. O. Luts.

igi|muistne
väga muistne, igiammune. Igimuistsetest aegadest pärit komme.

igi|vana

1. väga vana. Igivana eit, rauk, tamm. Igivana maja, linn, autoloks. Igivana tädilt saadud seelik.
2. väga ammune; ammu tuntud. Igivana komme, meretava, kõnekäänd, tarkus, võte. Oleme igivanad tuttavad, sõbrad. Nende vaen on igivana. Kordus igivana lugu. *Loodus käib oma igivana rada ega küsi midagi inimese väsimusest. M. Traat. || ajaliselt väga kauge, väga kaugesse aega kuuluv, muistne. See juhtus igivanal ajal. Eestlased on igivanast ajast peale tuntud julgete meremeestena.

inetu ‹1› ‹adj›

1. ilma (välise) iluta, esteetiliselt ebameeldiv, näotu (silmale v. kõrvale); ant. ilus, kaunis. Inetu nägu, nina, välimus. Inetu rõugearmiline näonahk. Inetu mees, naine. Põsel on inetu haavaarm. Inetu kui ahv, peletis. Vananedes muutus ta eriti inetuks. Inetu vana kapilogu. Inetu ja räpane linn. Inetu käekiri. Inetu kare, kraaksuv hääl. Kostis inetu naer.
2. laiduväärt, taunitav, häbiväärne; ebaviisakas, heade kommete vastane. Inetu tegu, lugu, asi. Inetu tüli, nääklemine, sõnelus. On inetu valetada, keelt näidata. Inetu käitumine, komme, harjumus. Oma lubadusi täitmata jätta on inetu. See on sinust inetu. Nad olid tema vastu väga inetud.

isevärki

1. ‹indekl. adj› iseäralik, imelik. Isevärki inimene, mees. Isevärki jutt, komme. Minuga juhtusid üsna isevärki lood. Tal on hoopis isevärki amet. Ta riietus, naeratus, silmavaade oli isevärki. Mart on alati natuke isevärki olnud. Mehel oli isevärki pikksilm.
2. ‹adv› hrv iseäralikult, imelikult. *..seda kõike oli tal nii isevärki armas näha. E. Vilde. *Mehed seisid, näod isevärki pinguli, justkui kivistunud. M. Rebane.

jaani|komme
folkl jaanipäeva pühitsemisega seotud rahvakomme. Jaanitule tegemine on vana jaanikomme.

jala|suudlus
suudlus jalale alandlikkuse ja austuse märgiks (idamaine, hiljem ka paavsti tseremoniaali kuulunud komme)

jooma|komme
Buršide joomakombed.

juba ‹adv›

1. (ajaliselt:). a. näitab, et mingi tegevus, olukord, seisund vms. on käsitletavaks momendiks alanud v. lõppenud (vihjates sellele, et varem see nii polnud); suhteliselt vara, varem kui oodatud, arvatud v. soovitud. Ma juba tulen. Me juba tunneme teineteist. Ööd on juba valged. Päike on juba loojunud. Olime siis juba heas tujus. Toas on juba soojem. Lilled on juba õitsenud. Kell on juba helisenud. Olen uue tööga juba harjunud. Ma juba peaaegu uskusin sind. Olin selle juba unustanud. Kas arst on haige juurde juba kutsutud? Poiss on juba 180 cm pikk. Olen juba 50-aastane. Oodatu saabus juba hommikul, järgmisel päeval. Märkasin sõpru juba eemalt. Tüdruk õppis juba 4-aastaselt lugema. Juba tulebki koju minna. Uus esimees on juba päral. Kas jäite juba õhtule? Hakka tööle juba täna. Aeg on juba läbi. Aimasin seda juba ette. *..metsas linnud laulavad, / juba valmis mustikad. E. Enno. *Hiljem, juba söögilauas, muutusid needsamad hääled kord-korralt aina rõõmsamaks.. E. Krusten. b. rõhutab, et mingi olukord on kestnud suhteliselt kaua v. on kordunud. Juba ammu. Elame juba kaua ühe katuse all. Juba väikese poisina kuulas ta vanu rahvajutte. Ootan siin juba üle tunni. Jüri tundis Antsu juba lapsepõlvest. Ta on meil tehases töötanud juba pikemat aega. Sa oled juba viies küsija. See on juba kolmas noomitus. c. käsk- ja soovlausetes väljendab soovi, et miski toimuks otsekohe v. võimalikult ruttu. Jäta juba! Aitab juba! Kui ema juba tuleks. Kui eksam juba mööda saaks.
2. (rõhutavalt:). a. tõepoolest, kindlasti, küll (nõrgema rõhutuse või lauses esitatu üldtuntuks pidamise korral asendub ju'ga). Seda juba ei juhtu. Tema juba sellest ei hooli. See juba sobib! Tööd juba jätkub. Meist nad juba jagu ei saa. Tema juba kartma ei löö. See hobune juba koormat ei vea. Küll teie juba teate. Oi, see oleks juba huvitav! Nemad juba oskavad asju ajada. Teisele mehele ma sind juba ei jäta. See on juba Arno moodi. Tal on juba säärane komme. Kui juba teha, siis hästi. *„Natukest ei maksa karta, peremees!” naeris sulane.. „Kui juba karta, siis karta...” R. Sirge. b. üksnes, muust rääkimata. Juba roose oli mitukümmend sorti. Juba see mõtegi on hirmus. Juba protokollistki võib saada ettekujutuse koosoleku ägedusest. Juttude kunstiline tase on ebaühtlane juba erineva kirjutusaja tõttu. Hea on juba seegi, et.. Juba seetõttu, et.. *Tundsin otse selgesti, et olin tervem, tugevam – juba füüsiliseltki. A. Mälk. c. isegi, koguni. Kui juba Ants ei oska, siis ei oska keegi. Kui seda juba seadusesilm ütleb, siis tuleb uskuda. *„Nüüd lähed sa küll liiga kaugele, kui kipud kunstnikule juba värvidegi valikut ette kirjutama,” tõrjus Varbla. O. Tooming. *Mis tüürimees sinust nii saab, kui roolis ka juba norutad? E. Tammlaan. d. siiski, pealegi. Andke juba veel 10 muna. Pange juba kilo täis. e. väljendab tugevat kahtlust. Jaah, juba sa tuled! '(= ei sa tule, vaevalt sa tuled)'. Juba nad ta nii kergesti nõusse said. *„Aga kas ei annaks teie uued kosilased järele?” – „Juba nad annavad!” tähendas Miina tihkudes. E. Vilde. f. van (tänapäeval harilikult ju:) küllap, arvatavasti. *Juba tal tänasel rõõmukirjul päeval mõni muu asi ligemal seisis kui too „armas, kallis lellepoeg”. E. Vilde. *Eks see ükskõik ei ole, missuguse rahaga osteti,” arvas Anna. „Juba ta siis ei ole, et nad nõnda ütlevad,” vastas Rein tütrele. A. H. Tammsaare.

jõulu|komme
Vanad jõulukombed.

jäle ‹-da 2› ‹adj›

1. väga vastumeelne, eemaletõukav, vastik, kole. Jäle hais, maitse. Mingi jäle löga. Ämblikud olid tema meelest kõige jäledamad elukad. Jäle kujutleda, puudutada, vaadata. Jäle tegu, mõte, komme, vaatepilt. Ropendas, sõimas kõige jäledamal kombel. *Jäle veretee tekkis varsti [talupoegi peksvate] soldatite kaksikrea vahele. E. Vilde. *See, et vana Laas oleks nuhk,.. on liiga jäle isegi kartuseks. A. Hint.
2. kõnek väga suur, koletu, tohutu; sün. jube, jõle. Tööga on jäle tamp peal. *Mind valdas jäle hirm. R. Kaugver. *..suurel kalal on jäle jõud. Pane kui tahes jäme nöör taha, ikka mõni puudane tõmbab puruks.. M. Raud.

järgi
I. ‹postp› [gen]
1. osutab asjaolule, mille kohaselt, millele vastavalt, millest lähtudes midagi toimub. Toimis seaduse, eeskirjade järgi. Tarbeaineid jaotati sõja ajal normi järgi. Tegin tema õpetuse, nõuande järgi. Leidsin koha üles tema juhatamise järgi. Seda tehti vana kombe, tava järgi. Meie kokkuleppe järgi tuleb sul töötada veel kuus kuud. Riietus uusima moe järgi. Kudus mustrit mälu järgi. Toimis automaatselt, harjumuse järgi. Poisile pandi vanaisa järgi nimeks Rein.
2. osutab esemele v. asjaolule, mida abiks võttes, mille abil midagi toimub. Orienteeruti kompassi, kaardi, tähtede järgi. Määrab puid-põõsaid pungade järgi.
3. osutab millegi kohta midagi väitvale isikule v. muule allikale, ka teat. süsteemile. Tema jutu, sõnade järgi olnud asjalugu nii. Kuulu järgi minevat tal päris hästi. Muistendite järgi on Neeruti mäed Kalevipoja künnivaod. Kohaliku aja järgi on kell 10. Kuupäevad on esitatud vana kalendri järgi. Pluss 15˚ Celsiuse järgi.
4. millegi põhjal, alusel (otsustades). Välimuse järgi võis lindu pidada mingiks rästaliigiks. Riietuse järgi otsustades võis mees olla autojuht. Inimest hinnatakse tema tegude järgi. Tundsin su hääle, näo järgi ära. Kella järgi on juba hommik, kuid väljas alles pime. *Hoopis teist sorti mees oli ta, kui tema ameti järgi arvata võis. O. Kool.
5. osutab sobivusele v. vastavusele; järele. Kingad peavad olema jala järgi. Näib, et see töö pole talle just meele järgi. Abiellus sellega, kes talle rohkem südame järgi. Püüdis kõikide meele järgi elada ja olla. See riie on liiga kallis, pole mulle rahakoti järgi. *Ta veidi nagu itsitab sisemiselt, kuigi selline komme pole tema loomu järgi. H. Kiik.
6. järele (lõhnamise, lehkamise puhul). *Jahedas, hämaras aidas lõhnas hallituse ja kopituse järgi. F. Tuglas. *See paks mees haiseb ju kangesti küüslaugu ja viina järgi. L. Kibuvits.
7. kõnek osutab mingi maa-ala v. koha kuuluvusele millegi juurde v. alluvusse. See küla oli vanasti Sootaga valla järgi. *Nüüd on koha järgi juba põldu küll.. J. Mändmets.
8. järele. Selle järgi on tungiv vajadus. Kaua ma pean sinu järgi ootama?
9. järel (osutab tihedale järgnevusele). *..ning neelasime raamatu raamatu järgi.. A. Hint.
10. esineb fraseologismides, näit.:. (Miski on) käe järgi. Oma käe järgi panema. Moka järgi olema. (Oma) nina tuule järgi seadma. Oma näo järgi (vormima). Kellegi pilli, tujude järgi tantsima.
II. ‹adv› järele a. alles, säilinuks. *Põlevast küünlast sinu laual on jäänud järgi veel suitsev jupike. K. Põldmaa. b. osutab vastupanu lakkamisele v. vastuseisust loobumisele. Uks andis lõhkumisele järgi. *Lehtmets vihastas algul, aga pärast hakkas järgi andma ja lõpuks ta oli sellega nõus.. J. Semper. c. osutab kontrollivale kindlakstegemisele. Ma vaatan järgi, mis ta seal teeb. d. osutab kellenigi jõudmisele. Me jõuame talle varsti järgi.

kandiliselt ‹adv›
(< kandiline (hrl. 2. täh.)) *Mul on lihtsalt halb komme ennast teinekord kandiliselt väljendada. A. Beekman.

kas ‹adv›

1. alustab jaatavat v. eitavat vm. alternatiivset vastust eeldavat küsilauset (samas funktsioonis kasutatakse ka inversiooni ja intonatsioonimuutust). Kas väljas sajab? Kas linna on palju maad? Kas valus ka on? Ants, kas sa ütlesid nii? „Hakkame minema” – „Kas kohe?” Kas ei või jaa? Kas Linda on tööl või ei? Kas sa sõidad Tartusse või Elva? || kõnek (pöördumiste algul). Sina, kas tead, ära tee nende nöökimistest väljagi. *Nõiajõud, kas näete, mõjusid veelgi. F. Tuglas (tlk).
2. alustab lauset, mis on vormilt küsiv, väljendab aga (kas ainult v. küsiva sisu kõrval):. a. kahtlust, ebakindlust. Kas ta täna tulebki? Kas me enam kunagi kohtume. *„See on kuri poiss,” seletas Maret. – „Kas ta just kuri on ...” lausus Tiina .. A. H. Tammsaare. b. kõhklevat ettepanekut. *„Kas me ei läheks kord aeda,” tegi Emmi pärast sööki ettepaneku. K. Ristikivi. c. käsku, keeldu, nõuet vms. Kas sa oled vait! Kas sa saad minema! Neid marju ei tohi võtta, kas kuuled! *„Kas sa pead lõuad söögi ajal!” käratas Heroodes. R. Kaugver. d. imestust v. pahameelt. Kas sa näed, tema ka siin! Inimesi öösel häirida, kas see on kellegi komme! Kas teie, piimahabemed, ka midagi teate! *Mis ta jandab nende kividega, kas ta ei oska oma käsi paigal pidada! P. Vallak. e. eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet. Kas laps ei olegi inimene? Kas ta siis loll on! f. hrv eitust. *„Mis on metall?” – „Kas mina tean. Toots räägib, et olevat must puu, millest indiaanlased vibupüsse põletavat.” O. Luts.
3. alustab küsivat, kahtlevat vms. sihitis- vm. kõrvallauset vrd kas (1. ja 2.a. täh.) Ütle, kas see on tõsi. Nad küsivad, kas ma olen ettepanekuga nõus. Tekkis küsimus, kas on mõtet edasi minna. Ei tea, kas ta enam tuleb. Otsustage ise, kas see on õige. Kahtlane, kas ma teda enam ära tunnen. Vaatab, kas maja paistab juba. Kuula, kas sammud juba kostavad.
4. kõnek esineb omapärase rõhutava sõnana rahvapärastes ütlustes. Ta kirus kaaslast taga kas küll saab. Kuidagi ei pääsenud üle jõe, kas tee mis tahad! *„Mina olen nagu voorimehe vana hobune,” oli kord Vana seletanud, „kui nahk juba soojaks läheb, siis jookseb kas mu meie ...” L. Metsar. *Aga leili, seda võtab kere vastu kas kui palju. Mida palavam, seda parem. A. Mägi.
5. van kas või. Poiss saab ikka tüdruku juurde, kas läbi oherdiaugu. *Kui ma parajasti kumamisi olen, siis ei püsi ükski minu ees, peksan kas terve kõrtsitäie üksipäinis läbi. A. H. Tammsaare. *Viiu oleks kas 5 päeva mulle ühtelugu [laulda] kõõrutanud. M. J. Eisen.
6. ‹ühendsidesõna osana› kas ... või vt või

katsik ‹-u 2› ‹s›
‹hrl. pl.› etn levinud vana komme külastada koos külakostiga vastsündinud lapse ema. Katsikud on tänapäevalgi säilitanud eluõiguse. | ‹ainsuse väliskohakäändeis adverbilaadselt›. Katsikul käima. Katsikule minema. Nad olid naabrite juures katsikul.

keegi ‹kellegi, kedagi, kellessegi, kelleski, kellestki, kellelegi, kellelgi, kelleltki, kellekski, kellenigi, kellenagi, kelletagi, kellegagi›
I. ‹pron› umbmäärane asesõna
1. ‹substantiivselt› isiku vm. olendi kohta. a. ‹jaatavas lauses› märgib teadmata v. lähemalt määratlemata isikut (vm. olendit). Keegi koputas. Keegi on ukse, akna taga. Väljas hüüdis keegi appi. Peab kelleltki teed, nõu küsima. Kas täna käis keegi meil? „Ära mine!” hoiatas keegi. Teid küsib keegi Riiast. Ma vajan kedagi, kes mind mõistab. Seda võis teha keegi oma inimestest. Kas keegi on juba uut filmi näinud? Keegi krabistas põõsastes. Kui juba keegi peab minema, siis olgu see mina. Seal oli keegi, ja see keegi tuli lähemale. *„Koer peaks olema,” arvab Jurnas. „Oleks keegi, kes haugub, kui tuleb võõraid ..” A. Mägi. b. ‹jaatavas lauses› iga üksik. Räägiti, mida keegi suvel tegi. Teevad seda, mis kellelegi parajasti meeldib. Joostakse laiali, kuhu keegi. Lõpetavad kooli, kuidas keegi. Vaevalt nad teavad, mis kellestki sai. See kõik sõltub asjaolust, kuidas on kellegi vastupidavus. c. ‹eitavas lauses› mitte ükski. (Mitte) keegi ei tulnud appi. (Mitte) keegi pole sellest kuulnud. Läks minema, kellelegi head aega ütlemata. (Mitte) keegi ei tundnud tema vastu huvi. Tänaval pole (mitte) kedagi näha. Kodus ei olnud kedagi peale Sirje. Ära räägi sellest (mitte) kellelegi. Kellelgi ei olnud asjast aimu. Nad ei tülitsenud kunagi kellegagi. Kas siis keegi teist ei näinud, kuidas see juhtus? *.. kuid möödus päevi, isegi nädalaid, ent püünisesse ei läinud keegi. R. Roht.
2. ‹adjektiivselt› osutab, et teat. isik vm. olend on lähemalt määratlemata. a. ‹hrl. jaatavas lauses› üks. Keegi mees, naine astus sisse. See oli keegi kiitsakas noormees. Tal on keegi külaline. See oli keegi minu tuttav. Siis esines veel keegi soomlane. Keegi naljahammas tegi tema arvel pila. Laenas raha kelleltki sõbralt. Ta töötavat sellina kellegi kaupmehe juures. Pidas võõrast kellekski teiseks. | vahel ühenduses konkreetse nimelise isikuga, kelle kohta siiski pole midagi muud lähemat teada. Kas siin elab keegi Madis Pihlakas? Tunned sa kedagi Kurepalu-nimelist? Siis kuulsime kellestki Robertsonist. b. ‹eitavas lauses› mitte ükski. Keegi korralik inimene ei tee temaga tegemist. Mul pole siin kedagi tuttavat. Keegi kurat 'mitte keegi' ei saa sellest aru.
3. kellegi kõnek (rõhutava sõnana negatiivse hinnangu andmiseks v. mingi väite eitamise korral:) midagi väärt; mitte mingisugune. Tema pole küll kellegi töömees. Need ka kellegi mehed, ainsast huligaanist ei saa jagu. Niisugune pole kellegi isa, kes oma lapse unustab. Mina nendega tegemist teha ei taha, need pole kellegi inimesed. Nüüd öösel pole enam kellegi õppimine! See pole kellegi toit 'see toit on halb'. See pole ju kellegi palk, vaid lausa sandikopikas. On see kellegi komme öösel ringi kolada? Sellised ulakused, kas see on kellegi tegu! Ta polnud kellegi iludus, pigemini vastupidi. Paar-kolmkümmend aastat pole ju veel kellegi vanadus. *Mina ei ole kellegi perenaine. Olen siin talus ainult töötegija, võõras. R. Sirge. *Meie, talulapsed, polnud ju ka kellegi inglid .. R. Roht.
4. kedagi ‹hrl. eitavas lauses› kõnek midagi. Tal pole häda kedagi. Ärgu nad muretsegu loomade pärast kedagi. *„Mis sa siin teed?” – „Ei kedagi,” vastas poiss hirmunult. A. H. Tammsaare.
II. ‹s› tähtis, tunnustatud v. lugupeetud isik. Varemail aegadel ta oli keegi, nüüd aga enam mitte.
▷ Liitsõnad: eikeegi.

kena ‹8› ‹adj›

1. meeldiva välimusega, nägus. Ta on kena poiss: sirge nagu osi. Ta oli pildi peal palju kenam kui tõeliselt. Kui kenaks ta on muutunud! Teeb end peegli ees kenamaks. Sa näed täna eriti kena välja. Iluduseks ei saa teda just nimetada, aga kena on ta kahtlemata. Tal on kena keha, näolapp, välimus. Hobune on kenamaid koduloomi. Lambatalled olid kenad. Kena maja. Sain sünnipäevaks palju keni asju. Võtsin paar kenamat kleiti kaasa. Loodus oli kõige kenamas kevadeehtes.
▷ Liitsõnad: imekena.
2. meeldiva olemisega, hea, tore, sümpaatne; vastutulelik, lahke. Ta oli vanasti kena ja korralik mees. Ta on kõigi vastu viisakas ja igati kena inimene. Võiksid minu vastu kenam olla. Kas sa oleksid nii kena ja ootaksid pisut! Ole kena mees ja uuri välja, millal on koosolek! *Õppustel olid sa [= hobune] ikka kena ja vagune, ei hakanud nimme vigurdama .. J. Peegel.
3. (olukorra, tegevuse, nähtuse vms. kohta:) meeldiv, päris hea. Tal on päris kena hääl. Üsna kena kontsert, luuletus. Kena ilm, hommik. Kena ajaviide, plaan. Puhkus on kena asi. Kena töö, konti ei riku. Ta oli täna päris kenas tujus. Meil on kena komme töökaaslaste sünnipäevi tähistada. Majapidamine on kenas korras. Lapsed on tal juba kenal järjel. Neil oli omavahel päris kena klapp. Kaunis kena tunne, kui sinust lugu peetakse. Siin on kena istuda, kõndida. Küll oleks kena, kui see koosolek ära jääks! Väga kena, et sa tulid! *Oli kena olemine, niisugune perekondlik. E. Männik. | iroon. Kena lugu küll, laps häbeneb oma vanemaid! Teisi südaööl tülitada, kena komme küll! || (teatavaksvõtu-, nõustumissõna mingi arvamuse v. jutu peale). *Nojah, kena. Targutada võib. Aga lõpuni targutada on mõttetu. J. Kross. *„Peremees on kodumail?” küsis ta. – „On, on,” noogutas Priit. – „Ahah, kena.” V. Ilus.
4. üsna suur, kaunikene; tubli, võrdlemisi korralik. Bussipeatuses oli kena hulk inimesi. Lauanurgal oli kena kuhi raamatuid. Kena hulk aastaid turjal. Kena patakas raha. Auto sõitis päris kena kiirusega. Noorik tõi kaasa kena kaasavara. Põld andis üsna kena saaki. Kena palk, honorar, teenistus. Selle pealt teenib kena summakese, kopika. *.. sõudmine üle Harku järve võtab oma kena aja .. R. Parve. *Juhan oli veel läinud suvel kaunis kena niitja .. R. Roht.
5. kõnek (käitumiselt, olemiselt) imelik, naljakas, veider. Minul nüüd midagi sinu vastu – ära ole kena! See mees on nagu natuke kena. *Teda peeti sellepärast pisut naljakaks või kenaks, nagu seda keegi nimetas. A. H. Tammsaare. *Ei just karda, aga ikka nii nagu natuke kena on. O. Luts.

kiriku|komme
Kirikukommete täitmine.

klants|paber
van läikpaber. *Kui palju klantspaberiga komme [kuuse otsas]! A. Vaarandi.

kodu|nurk
maanurk, kust keegi on pärit; kodukant. Tema kodunurgas Toris on see komme tänini tuntud. Kirjutas lookesi oma kodunurga elust. *Mul on nii hea meel näha kodunurga inimest! Üle hulga aja! R. Roht.

kombel vt komme

komme ‹kombe 18› ‹s›

1. teat. ühiskonnale v. paikkonnale omane pärimuslik käitumisviis v. mingi sündmusega seotud tavakohane toiming. Esiisade, indiaanlaste kombed. Paganlikud, ristiusu kombed. Idamaade kombe kohaselt. Igal rahval on omad kombed. Jaanipäeva, kadripäeva kombed. Kevadise karjalaskmisega seotud kombed. Jaanitule põletamine, ehalkäimine on vana komme. „Ristimine” ekvaatoril on igipõline meremeeste komme. Minu lapsepõlves oli veel kombeks .. *Hiiumaal kehtis vanasti komme, et pruut käis enne pulmi peigmehe kodus „kolme päeva” tegemas. H. Sergo. || (kitsama piirkonna v. inimrühma tava kohta). Ma ei tunne siinseid kombeid. Külalisena austas ta maja kombeid. Meie peres oli kombeks vara tõusta. Talus oli kombeks pärast lõunasööki pisut puhata. Vahelesegamist ei peetud heaks kombeks.
▷ Liitsõnad: ebausu|komme, jõulu|komme, kiriku|komme, matmis|komme, nääri|komme, pulma|komme, rahva|komme, tähtpäeva|komme, usu|komme, vastlakomme; ohverdamis|komme, tervitamis|komme, tätoveerimiskomme; burši|komme, joomakomme.
2. kellelgi väljakujunenud viis mingil moel toimida v. käituda. Harjuta endalt see halb, veider, inetu komme ära! Poisil oli rumal komme küüsi närida. Mul on kombeks pärast lõunat teed juua. Ta läks harjunud kombe järgi kohe koju. Mul pole kombeks end teiste asjadesse segada! Eks see ole Aadu komme – sõnadega keerutada. Kas see on kellegi komme päevad läbi ringi hulkuda? Mis komme see olgu vanematele vastu haukuda! | (loomade, lindude, asjaolude kohta). Koertel on komme igasuguseid asju peremehe juurde tassida. Sel linnul oli veider komme oma pikka saba väristada. *.. jutt jõudis tema [= šerifi] kõrvu, nagu halbadel uudistel ikka kombeks .. J. Sang (tlk). || (väline) vormitäitmine, niisama moepärast sooritatav tegu. Tegi seda rohkem kombe pärast kui tõemeeli. Mihkli kurjustamine oli pigemini justkui kombeks. Koer polnud kuri: haukus niisama kombe pärast.
3. ‹hrl. pl.› üldistele tõekspidamistele, nõuetele vastav v. mittevastav käitumisviis. Seltskondlikud kombed. Ta oli heade, viisakate, laitmatute kommetega noormees. Uus virtin olevat kommetelt väga peen. Ta oli linnas paremaid kombeid õppinud. On üldine komme, et õpilased tõusevad õpetaja klassi astumisel püsti. Tüdrukul on albid kombed. Mari oli kommetelt lodev tüdruk. *Kõik ootasid, et Ibrahim laskub majesteedi ees ühele põlvele, nagu komme oli. H. Saari (tlk).
▷ Liitsõnad: elu|komme, lauakomme.
4. kombel (mingil) viisil, moel, moodi. a. ‹koos eelneva (ühilduva) omadus- v. asesõnaga; mõnikord on asendatav vastavast omadus- v. asesõnast tuletatud adverbiga›. Tegi seda oma naljakal, pentsikul, veidral kombel. Ta pettis mind kõige nurjatumal kombel. Imelikul, kummalisel kombel pole mulle sellest loost midagi meelde jäänud. Üllataval kombel teadis Sirje asjast üsna palju. Lähen kas rongiga või muul kombel. Tegi seda harjunud kombel. Ta sai sellest omal kombel aru. Töö ei edenenud mitte mingil kombel. Sel kombel ei olnud temaga veel keegi rääkinud. || koos sõnadega kole, hirmus, armetu, hale jms. väljendab millegi rohkust v. intensiivsust. Verd tuli koledal kombel. Teda peksti armetul kombel. Ehmus koledal, hirmsal kombel. Mees vihastas rängal kombel. Kukkusin haledal kombel sisse. Töö väsitas hullul kombel. b. [gen] ‹hrl. nimisõna järel postpositsioonilaadselt› (väljendab tegelikult võrdlust eelneva nimisõnaga: mehe kombel 'nagu mees' jne.). Hullas poisikese kombel. Tervitas sõjamehe kombel. Rõõmustas lapse kombel. Elab munga kombel. Hiilis varga kombel majja. Õigem oleks olnud Jaani kombel ära minna. Sinu kombel ma küll tööd rügama ei hakka. Hiilis kassi kombel. Rebasekutsikad hauguvad koera kombel. Tegi seda üsna inimese kombel 'mõistlikult'. Juhtumise kombel 'juhtumisi, juhuslikult'. c. kõnek koos määrsõnaga. Tal oli häbemata, kuradima kombel 'väga palju' õnne. Kogemata kombel 'täiesti juhuslikult' sattusime õige raja peale.
▷ Liitsõnad: eksi|komme, ime|komme, õnnekombel.

konventsioon ‹-i 21› ‹s›

1. tava, seltskondlik, konventsionaalne komme. *..ilusaimas linnas, kus konventsioonid on nii tugevad, et noort tütarlast iialgi ei juleta poisiga nelja silma alla jätta.. J. Semper.
2. jur rahvusvaheline kokkulepe, hrl. riikide suhteid mingis valdkonnas v. küsimuses reguleeriv leping. Konventsiooni sõlmima. Konventsioonile alla kirjutama. Bakterrelva keelamise ja hävitamise konventsioon. Ülemaailmne autoriõiguse kaitse konventsioon.
3. maj ettevõtete v. organisatsioonide majanduskokkulepe

kruttima ‹krutin 42›
kõnek
1. nuppu, kruvi vms. keerama; seda keerates midagi reguleerima, eraldama v. kinnitama. Istus raadio juures ja kruttis nuppe. Kruttisin aeg-ajalt raadiot, televiisorit. Tüdrukud kruttisid raadiost muusikat. Kruttis autoakna lahti. Kruttis kella õigeks. Krutib aparaadil kruvisid, ühe mutri küljest. Krutib midagi televiisori kallal, mootori juures. Tal oli rumal komme teise palitunööbist kinni võtta ja seda kruttida. | piltl. *Tänaseks ööks krutitakse siin majas pinge kõrgemale kui kunagi enne, taipab Arve. H. Kiik. || midagi kõverasse, rulli, krussi keerama. Naine krutib juuksesalgu ümber sõrme. Mann kruttis ja krussitas oma juukseid. *Ta võttis rätiku peast ja kruttis sellest .. midagi vorstitaolist, keskelt paksema, tippudest peenema. T. Lehtmets.
2. hrv suunda muutes, ringi keerutades edasi liikuma. Lennuk kruttis end üha kõrgemale. *Olin vist mõttes või muidu nii juhm, et jalgteelt kõrvale olin sattunud ja ikka sügavamale rabasesse metsa kruttisin. E. Vilde.

kuni
I. ‹konj›
1. aega märkiv sidesõna, mis näitab, missuguse ajani toimub pealauses väljendatud tegevus v. olukord. a. alustab ajalauset. Magasin, kuni mind äratati. Oota siin, kuni ma tulen. Tee seda, kuni pole hilja! Võitles unega, kuni jäigi tukkuma. Rüübati, kuni pudel sai tühjaks. Läksime edasi, kuni jõudsime suurele teele välja. Laps nuttis seni, kuni väsis. Ta mangus seni, kuni ma järele andsin. Kuni päike paistis, oli soe. Nad vaidlesid niikaua, kuni kaubale said. Käisin talle senikaua peale, kuni ta nõusse jäi. Seni linnuke lendab, kuni ta pesa leiab. b. alustab sihitislauset. Ta ootas, kuni teised järele jõudsid. *Ei ole laeva, tee maal tööd ja oota, kuni õige aluse alla saad. H. Sergo.
2. (harvemini:) aega märkiv sidesõna, alustab ajalauset, mis näitab, mis ajal toimub pealauses väljendatud tegevus v. olukord; sün. sel ajal kui, sellal kui. Kuni kaks varblast kaklesid, näppas kolmas tera endale. *Kuni nad pakkisid, haihtus udu.. V. Raud (tlk). *Kuni niiviisi seisan ja vahin, sõidab minust mööda noor ratsanik, arvata 13-aastane poiss. A. Kaal.
3. ühendav sidesõna, seob sõnu v. sõnaühendeid, mis märgivad millegi ulatuvuse äärmisi piire. a. ühenduses arvsõnadega. Kala võis kaaluda kümme kuni viisteist kilo. Sõidan kaheks kuni kolmeks nädalaks Hiiumaale. Mul läheb aega veel viis kuni kümme minutit. Kümne kuni kaheteistkümne päeva pärast kirjutatakse ta haiglast välja. Reis võib kesta kaks ja pool kuni kolm nädalat. b. ühenduses omadussõnadega. Kuue- kuni kaheksa-aastased lapsed. Tuli piirduda viie- kuni kuuetunnise uneajaga. Seene kübar on kollakas- kuni kahvatupruun. Vesi järves on kollakaspruun kuni rohekaskollane. *Leheserva allosas asetsevad hõredalt tömbid hambad või on serv lainelis-loogeline kuni saagjas. H.-E. Rebassoo.
II. ‹prep› [term] rõhutab noomeniga märgitud piiri, milleni miski toimub v. esineb (võib ka ära jääda, ilma et lause tähendus muutuks) a. (koha, ruumilise ulatuse puhul). Jalutasime kuni metsani. Saadan sind kuni järgmise tänavanurgani. Korva luht ulatub Iigastest kuni Sangasteni. Käed olid kuni küünarnukkideni sidemeis. Sügav arm põsel ulatus kuni kõrvani. b. (aja puhul). Töötasin sellel kohal kuni 1965. aastani. See õunasort säilib kuni järgmise kevadeni. Pidutseti kuni keskööni, kuni varavalgeni. Ma ei unusta seda kuni surmatunnini. Jaanipäevast kuni mihklipäevani. See komme on säilinud kuni tänapäevani. c. (hulga, määra v. seisundi puhul). Kotka tiibade siruulatus küünib kuni 2 meetrini. Süüdlasi trahviti 500 kuni 1000 kroonini. Sõime leiva kuni viimase raasuni ära. Kõik oli kuni pisiasjadeni läbi mõeldud. Võttis riided kuni särgini seljast. Linnust kaitsti kuni viimse meheni. Tantsiti kuni nõrkemiseni.
III. ‹adv› hulga-, mõõdu- v. määramääruse koosseisus rõhutab mingi nähtuse, olukorra küündivuse piiri. Saal mahutab kuni 500 inimest. See võib maksta kuni 150 krooni. Kartoteegis oli keeleainest kuni kümnest kihelkonnast, kuni kahekümnelt autorilt. Ma võin jääda siia kuni nädalaks. Mäed on kuni kilomeeter kõrged. Vesi oli kuni poolde säärde. Heinamaa ulatus sooservast kuni põllu äärde välja. Nähtus ulatub tagasi kuni esiajaloolisse aega.

kuskilt ‹adv›

1. ‹hrl. jaatavas lauses› mingist täpsemalt määratlemata kohast (v. suunast), täpselt teadmata kust, kusagilt. Ta tuli vist kuskilt kaugemalt. Kuskilt kostab hääli, laulu. Ta on pärit kuskilt Peipsi äärest. Teda tuleb otsida kuskilt mujalt, mitte siit. Vaata ehk saad kuskilt mõne lille! Ma lugesin seda kuskilt. Kas mu nägu ei ole kuskilt must?
2. ‹eitavas lauses› mitte mingist kohast (v. suunast), mitte ühestki kohast, (mitte) kusagilt. Eerik ei leidnud kuskilt korterit. (Mitte) kuskilt küljest ei paistnud maad. Seda ei saa kuskilt teada. Mul ei valuta kuskilt.
3. mingist täpsemalt määratlemata ajast. See komme on pärit kuskilt isaisade aegadest.
4. hrv (jaotuvalt:) sellest v. teisest teat. paigast. *Vana kombe kohaselt oleks tulnud sõjasaak jagada vastavalt meeste arvule, kuipalju neid kuskilt sõjakäigule läks.. E. Kippel.

käe|suudlus
suudlus käele. Käesuudlus pole eriti levinud komme. || van õhusuudlus. *Daamid viipasid talle käega ja saatsid talle käesuudlusi. M. Aitsam.

küna|närimine
hobustel, harvemini sigadel ja veistel esinev haiglane komme küna serva närida

küüs ‹küüne, küünt 35› ‹s›

1. inimese sõrme v. varba lõpplüli selgmist osa kattev plaatjas sarvmoodustis. Pikkade küüntega käsi. Maniküüritud küüned. Punaseks, roosaks lakitud küüned. Pöidlal on küüs murdunud, lõhenenud. Küüsi lõikama, viilima. Küünte seentõbi. Varvaste küüned on pikaks kasvanud. Pind läks küüne alla. Küünte all oli mustust. Kraapis küünega aknalt jääd, klaasilt värvilaiku. Poisil on halb komme küüsi närida. Piinamisel rebiti tangidega küüsi. Kratsis küüntega naha marraskile. Vihane naine lõi vastasele küüned näkku. Kraabi siin mullas, et küüned pahupidi. Tiri neid võrke, nii et veri küünte all. Küüntest kübar 'neist valmistatud kübar, mis teeb nähtamatuks (muinasjuttudes)'. *Samuti oli ka valusam, kui kustki umbes mädanema lõi, varvas või sõrm mädanedes küüne pealt ära ajas. A. H. Tammsaare. || piltl (sõrmede kohta). Haaras endal küüntega juustest kinni. Uppuja lõi küüned paadiserva taha. *Ema ei liiguta end naljalt töö juurest, millele ta juba kord on küüned sisse löönud. O. Luts.
▷ Liitsõnad: pöidla|küüs, sõrme|küüs, varbaküüs; akrüül|küüs, geel|küüs, kangas|küüs, kunst|küüs, tehisküüs.
2. küünis. Karu, kotka küüned. Kass lõi küüned saagisse. Koer kraapis küüntega ust. Lind pääses kulli küünte vahelt lahti. *Jajah, kui põrsal oleksid küüned, siis roniks ta puu otsa.. A. H. Tammsaare.
3. mõne eseme teravik v. teravikke omav ese. Ankru küüned. *Maa vabastati tule abil metsast ja kohendati seejärel tarvidust mööda kõpla või „küünega”, s.o. ridvaga, mille ühte otsa oli jäetud oks (või oksi). H. Moora.
4. kõnek küüslaugu mugulsibula omaette osa

levinud partits
laialdase levikuga, üldiselt tuntud v. tarvitatud. Levinud eesnimi, ütlus, arvamus. Väga levinud komme. Gripp on levinuim nakkushaigus. Levinumaid anekdoote teab iga koolilaps.

loll ‹-i 21›

1. (inimese v. looma kohta:) rumal, taipamatu; lihtsameelne. a. ‹adj› Ta on nii loll, et midagi ei taipa. Tema arvates on kõik teised lollid, tema üksi tark. Loll kui oinas, labidas, lauajalg, labakinnas, pastel, saabas. Ta on üks lollimaid klassis. Ära mine enam seletama, teed end ainult lolliks. Ei tahtnud küsida, et mitte lootusetult loll paista. Ta oli loll, et nii palju maksis. Loll varas, kes niisugust asja võttis. Kutsikas on alles loll ja lontu. Loom pole loll, et kõike sööb. Eeslit peetakse lolliks loomaks. Olime alles noored ja lollid. Mis teab loll laps armastusest! Ära ole loll, et kõike usud. Loll olin, et teda usaldasin. Tuleb ikka minna, sai talle lollist peast, lolli peaga lubatud. Jätsin lolli aruga võtmed ukse ette. b. ‹s› Igale lollilegi arusaadav. Olin suur loll, et sinu nõu kuulda ei võtnud. Otsi lolli, kes sulle laenab. Ehk leiangi mõne hea südamega lolli. Vaadake seda lolli, kes igaüht usub. Ainult loll oleks kinnivõtmist ootama jäänud. Lolli on kerge tüssata. Kiitusega püüa lolle. Rabasin tööd teha nagu viimane loll. Mis sa, loll, ennast nii palju vaevad! see on trikk lollide õngevõtmiseks. Oh ma lollide loll! Lolle ei künta ega külvata. Üks loll võib rohkem küsida, kui kümme tarka vastata. Loll saab kirikus ka peksa. *.. ega temagi see ainus loll pidanud olema, kes palgaga läbi ajab. T. Kallas.
▷ Liitsõnad: loom|loll, puru|loll, püsti|loll, toruloll.
2. kõnek hull, poole aruga, napakas, ogar, segane. a. ‹adj› Ta olevat vanast peast lolliks läinud, põrutusest lolliks jäänud. Kas oled loll või muidu rumal! On enda lolliks joonud. Tööd on nii palju, et mine või lolliks. Sa võid teise niimoodi lolliks ehmatada. Nii kuum on, et võtab peast lolliks. Loll peast, hakkab tüli norima! b. ‹s› Sündinud, parandamatu, vaikne, lausa hullumaja loll. Lollil lolli teod. Loll on loll, lolliga pole midagi peale hakata. Mis sa lollist kiusad! Mängib lolli, et teda tööle ei pandaks. Mis sina, loll, sinna otsisid! Tuulab ringi nagu loll. „Miks ta nii arvab?” – „Küsi lolli!”.
3. (tegude, jutu jms. kohta). a. ‹adj› arutu, rumalust, lollust ilmutav. Jäi mulle lolli näoga otsa vahtima. Tal tuli loll mõte vanas eas noor naine võtta. See on tõesti loll tegu, plaan. See on loll jutt, mis ta ajab lolli juttu. Mingi loll eelarvamus, kartus. Ärge tehke lolli nalja, lolle tükke. Lihtsalt loll oleks hakata vastu vaidlema. See on loll süüdistus, kahtlustus, käsk. Kirjandis oli tal paar lolli viga. Tal on loll komme, mood, harjumus küüsi närida. Tal tuli mingi loll tuju peale. b. ‹s› lollus (2. täh.) Ära sa lolli tee, et lähed. Temast räägitakse igasugust lolli. Poiss olevat koolis midagi lolli teinud. Ära pane tähele, mulle meeldib vahel lolli ajada 'lollusi rääkida'.
4. ‹adj› (piinlikult) rumal, narr. Äärmiselt loll kokkusattumus, juhus. Loll lugu, et eksamil läbi kukkusin. Oled sattunud lolli supi sisse. Meie olukord oli lollimast lollim. Asi läks kõige lollimal kombel nurja. Püüdsin oma lolle pisaraid varjata. Tal on lolli moodi 'väga' vedanud. Tema eest on loll ennast arana näidata. Loll tunne on minna raha laenama. Loll on seista ja pealt vaadata, kui teised tööd teevad.

maa|haud
arheol maasse kaevatud haud. *Kõrvuti kivikirstkalmetesse matmisega oli varasel rauaajal Eestis mõnevõrra levinud ka maahaudadesse matmise komme. V. Lõugas.

maha ‹adv›

1. maapinnale v. mingile muule aluspinnale (v. selle lähedale). Isa pani lapse sülest maha. Hüppas, kukkus kiigelaualt, põhukuhja otsast maha. Roni koorma otsast, autokastist, hobuse seljast maha! Tuleb, kobib sadulast, vankrilt, jalgrattalt maha. Õled laotati põrandale maha. Paneme uue vaiba maha. Pane puusületäis pliidi ette maha! Laadisime koorma, tõstsime kastid maha. Viskas kivi käest maha. Pillas tassi, kohvikannu, noa maha. Võti libises käest, sõrmede vahelt maha. Õun potsatas puu otsast maha. Ära pillu pabereid, prahti maha! Ettevaatlikult, et sa midagi laua pealt maha ei aja! Kallab, valab vee maha. Natuke kohvi loksus üle tassiääre maha. Leivaraasukesi pudenes maha. Astusime bussist, vagunist maha. Selles peatuses, jaamas ei läinud keegi maha. Vikatid toodi lakast maha. Talv jõudis kätte, lumi tuli maha. Kaste, udu langes maha. Ehitusgeodeedid märgivad rajatavad hooned maha. Saia ei saja taevast maha. || allapoole, madalamale, alla. Marjade kättesaamiseks painutasime pihlaka, oksa maha. Poiss laskis püksid maha. Õmblus triigitakse, pressitakse maha. Ära noruta, ära löö, lase pead maha! Ants ohkas ja vaatas maha. Lööb häbelikult silmad, pilgu maha. *.. ta väljasirutatud käsi langeb lõdvalt maha. E. Vilde. *.. ostis endale punase ning läikiva auto, millel katus maha käis. A. Beekman. || püstiasendist pikali, siruli vms. asendisse. Istusime, kükitasime põrandale, kraavipervele, kuuseheki äärde maha. Tuleb maha istuda 'istet võtta' ja tööle hakata. Paiskas, rabas, tõukas, lõi teise pikali maha. Heitsin, viskusin murule kõhuli maha. Ta kukkus selili maha. Mees prantsatas, vajus täies pikkuses maha. Kogupauk niitis esimesed ründajad maha. Mis sa tormad, jooksed teise jalust maha! Ta joob end lausa käpuli maha. Vedasin õhtul oma kere koiku peale maha. Jooksis, kuni varises jõuetult maha. Viruta talle nii, et maha jääb! Pani jõukatsumisel oma vastase maha. Haigus võtab, murrab tugevadki mehed maha. Kaamelid heitsid maha. Hunt langes lasust surnult maha. Torm murdis mitu puud maha. Auto ajas väravaposti maha. Rohi on maha tallatud. | piltl. *Elu surus maha, kippus tülbistama, ära väsitama. R. Sirge.
2. mullasse, maa sisse (näit. kasvama, peitu). Kartuleid maha panema. Tulbisibulad pannakse maha sügisel. Kapsataimed istutati maha. Kui palju otra, lina maha teete 'külvate'? Rukis sai õigel ajal maha. Koer matab kondi maha. Laip, surnud maeti maha. Majaperemees matnud oma kulla ja väärtasjad sõja ajal aeda maha. *Matusepäeva hommikul pani ta enese riidesse ja sõitis Jussi maha viima. A. H. Tammsaare. | piltl. Mine linna, mis mõtet on sul end sellesse maakolkasse maha matta! *Hea on vahel, kui on raske, / mure maha matta. L. Seppel.
3. küljest, otsast v. pealt ära. Jalg tulevat amputeerida, pealtpoolt põlve maha võtta. Vargal raiuti käsi, tapjal pea maha. Nülgis, võttis rebasel naha maha. Nahk tuli kestendades turjalt maha. Ajab habeme, vuntsid maha. Pea aeti paljaks, juuksed aeti masinaga maha. Hakkas tapetud seal karva maha võtma. Põder, sokk ajab aasta lõpupoole sarved maha. Puu laseb sügisel lehed, okkad maha. Saagisin palgil, latil tüki otsast maha. Viljapuudel tuleb kuivanud oksad maha lõigata. Väejooksikul kisti pagunid maha. Trellid võeti akende eest maha. Traktoril tuli roomik maha. Kruvis aparaadil paar detaili maha. Siit tuleks paari millimeetri jagu maha viilida. Seintelt, laualt on värv kohati maha koorunud, maha tulnud. Hõõru, nühi rooste maha. Pühkis jalanõudelt suurema pori maha. Hakkasin riietelt tolmu maha rapsima. Pesin duši all päevase higi maha. Kustuta tahvlilt need kritseldused maha! Sukasilm jooksis maha 'hargnes'. | piltl. Kes suudab seda häbiplekki enam maha pesta! Oma kõnega rebis ta vastaskandidaatidelt maskid maha. See komme harjuta endast maha! *Meid kujundab kollektiiv, lihvib liigse maha, annab puuduva juurde. J. Smuul. || (riiete v. jalanõude äravõtmise kohta:) ült, seljast, peast, jalast. Võta mantel, pintsak, kampsun, särk (seljast) maha. Ajab püksid jalast maha. Võtsin üleriided, kasuka maha. Koorib endal paksud vammused maha. Müts maha söögilauas! Kisub, sikutab, tirib saapad, säärikud maha.
4. kõnek hulgalt, määralt vähemaks. Peremees võttis palka maha, mitu krooni palgast maha. Tingib, kaupleb hinda maha. Hinnast ei jäetud kopikatki maha. Honorarist arvati maksud maha. Peaksid vähem sööma, et kaalu, kaalust maha võtta. Ma olen haiguse ajal mitu kilo maha võtnud. Hoogu, kiirust, tempot maha võtma. Ära kihuta, võta gaasi maha! Kui õnnestuks endalt kümmekond aastat maha raputada! *Kaheksast kolm maha arvata, üheksa juurde panna ... Palju see on? M. Traat. || (seoses tunnete talitsemisega, nende vaigistamisega). Hirmu, pahameelt, ärevust, erutust, viha, vastikustunnet maha suruma. Püüdis valutunnet, iiveldust, haigutust maha suruda. Surusin endas maha soovi, kiusatuse pikali heita. Lugu tegi talle nalja, ent ta surus muige maha. Mees oli algul äge, kuid rahunes pikkamööda maha. Kähvanud oma pahameele välja, jahtus osakonnajuhataja maha. Püüdsin vihamehi, sõnelejaid maha rahustada. Mehe viha jahtus peagi maha. || mitteväärtuslikuks, kehvaks, kõlbmatuks. Ma laitsin tal selle kavatsuse, plaani, mõtte maha. Arvustus tegi, laitis teose, lavastuse täiesti, maani maha. Ta ei kiitnud ennast ega teinud ka teisi maha. Ettepanek, kandidaat hääletati maha. *Teiste tööd materdab maha, ise ei oska midagi teha. E. Tennov. *Veel sajand-kaks tagasi elasid tõelised mehed – miks ometi on nad meie ajal nii maha käinud? V. Lattik.
5. kellestki v. millestki (sellega mitte kaasa jõudes) tahapoole. a. (ruumiliselt). Ta tuleb koos minuga ega jää sammugi maha. Ta oli juba minust tüki maad maha jäänud. Astu kiiremini, ära jää maha! Voor oli polgust maha jäänud. b. (tegevuses, arengus, võimetes, tasemes vms.). Kippusime põllutöödega, põllutöödes naabritest maha jääma. Poiss jääb õppimises, aritmeetikas teistest maha. Inglise keele oskuses jättis ta klassikaaslased kaugele maha. Meie võistleja jääb turniiri liidrist maha poole punktiga. Sa oled ajast, elust maha jäänud. Ants ei jää sõbrast julguses ja ettevõtlikkuses sugugi maha. Mõned taimed jäid teistest kasvus maha. Hotell ei jää millegi poolest maha suuremate keskuste omadest. *Vallak kui sotsioloog või filosoof jääb tunduvalt maha Vallakust kui psühholoogist. H. Puhvel.
6. osutab rõhutavalt millegi sooritamisele, läbitegemisele, teostamisele; lõpuni, täielikult, ära. Käisime, kõmpisime, vantsisime, marssisime paarkümmend kilomeetrit maha. Autoga sõideti maha üle kahesaja kilomeetri. Kas sa jõuad nii pikka maad maha käia? Magasin tervelt pool päeva maha. Logelesin pühapäeva niisama maha. Peeti maha künnivõistlused, kõnekoosolek. Piim tuleb korralikult maha jahutada. Pidasime maha väikese peo. Keerutasin minagi peol paar tantsu maha. Giid vuristas oma seletuse kiiresti maha. Rääkisime, ajasime temaga pikad jutud maha. Pidasime maha tulise vaidluse. Kell oli maha käinud. || (hrl. hävimisega v. hävitamisega ühenduses). Maja, saun põles maani maha. Aegade jooksul on osa müüri maha varisenud. Vaenlane põletas linna, mitu küla maha. Kuur, ahi lõhuti, kisti maha. Tõmbas, kriipsutas sõna, terve lõigu maha. || (mõnikord osutab kasvavate puude v. taimede langetamisele raiumisega v. lõikamisega). Raius, võttis, saagis mõned puud maha. Mets võeti, raiuti, saeti maha. Võsa, põõsastik tuleb maha raiuda. Niitsin eile osa kaera, heina maha. *Laupäeval oli Maret ristikupõllu masinaga maha niitnud .. R. Sirge. || ‹ka ühendverbi osana› (tapmisega, surmamisega v. suremisega ühenduses). Vaenlane tappis, nottis küla elanikud viimseni maha. Hundid murdsid põdra maha. Ta on nii armetu, et võib tänapäev maha surra. Mitu vangi, kurjategija lasti maha. Laskis, kõmmutas paar ründajat maha. Ähvardas varga nagu marukoera maha lüüa. Röövlid koksasid mehe maha. || ‹ühendverbi osana› ka piltl esineb müümist, ka raiskamist, kulutamist märkivates ühendverbides. Müüs maja, loomad, auto, kõik viimseni maha. Laohoidja äritses, sahkerdas osa kaupa maha. Ta parseldas, äris hobuse laadal maha. Mees jõi, laristas, prassis raha, kogu teenistuse, varanduse maha. Parun mänginud oma mõisa kaartidega maha. Ta on reetur, vaata et müüb veel meid kõiki maha. *Niiviisi mängid maha sellegi usaldusenatukese, mida sinu vastu veel on tuntud! V. Lattik. || osutab aja, mingi olulise momendi v. sündmuse märkamatult, tegutsematult mööduda laskmisele. Passi peale, et sa õiget momenti maha ei maga! Lähme, sellist võimalust, juhust ei tohi maha magada! Väärtuslik aeg jookseb kasutult maha. *Armas jumal, kui elu on antud, kuidas ma ta maha magan! H. Raudsepp.
7. ‹ühendverbi osana› osutab vabatahtlikule v. sunnitud loobumisele millestki v. kellestki. a. (ühenduses ameti v. töökohaga). Kustas pani õpetajaameti, treenerikohustused maha. Ta otsustas vanuse, haiguse tõttu oma ameti maha panna. Kui sa ülemustega vastuollu lähed, võetakse sind (kohalt) maha! Mehed maksti laevalt maha 'vallandati ja neile anti lõpparve'. b. hrl. ühenduses verbiga jätma osutab kellegi v. millegi hülgamisele. Mees jättis oma perekonna, naise ja lapsed maha. Ta olevat leidnud uue kallima ja jätnud vana pruudi maha. Kõik sõbrad on Villemi maha jätnud. Jättis maha oma kodukoha ja läks võõrsile. Üksus jättis oma positsioonid maha. Linn jäeti taganemisel maha. Hoone, veski on ammu maha jäetud ja pooleldi lagunenud. Jätsin suitsetamise, kaardimängu maha. Niisugused mõtted jäta küll maha! Uni jättis mu täna varakult maha. Õnn on mind maha jätnud.
8. osutab kellegi (v. millegi) tegutsemast, toimimast lakkama sundimisele (vahel ka ilma konkreetse tegusõnata). Kõneleja karjuti maha. Maha türannid, okupandid! Maha sõda! Ülestõus, mäss, vandenõu, vastuhakk suruti julmalt maha. Tsaarivalitsusel õnnestus 1905. a. revolutsioon maha suruda. Kõik rahva protestiavaldused suruti maha. Suurtükitulega suruti vaenlase tulepesad maha. „Jama,” suruti seegi oletus maha.
9. ‹hrl. koos verbidega jääma, jätma› kellegi (v. millegi) lahkumisel endisesse paika püsima, sinna alles. Vanemad surid noorelt, neil jäid maha väikesed lapsed. Jättis surres maha korras talu, suure varanduse. Tal jäi perekond kodumaale maha. Lehvitasin veel sõpradele, kes perroonile maha jäid. Miia läks emaga kaasa, ei tahtnud vanaema juurde maha jääda. Põgenemisel jäeti osa asju teele maha. Ma unustasin oma käekella maha. Jäin eile rongist, bussist maha. Teekäänaku taha kaduv buss jättis maha tolmupilve. Lumme jäid jäljed maha.
10. osutab, et midagi tehakse millegi järgi, midagi jäljendades. Poiss kirjutas matemaatikaülesanded pinginaabrilt maha. Kirjutasin valemi tahvlilt maha. Joonistage see pilt raamatust maha! Kust sa selle loo maha vehkisid, viksisid, treisid? Kas ta rääkis peast või luges paberilt maha?
11. arvelt (3. täh.), arvestusest ära, nimistust v. koosseisust välja. Amortiseerunud masinad, lõpnud loomad kanti aktiga maha. Riknenud kaup, puuvili tuli maha kanda. Ma ei tule, tõmmake mind nimekirjast maha! Küsimus tuleb päevakorrast maha võtta. *.. mõis peab mind uppunuks, arvab hingekirjast maha, mina ise kaon aga metsa! A. Hint.
12. ‹hrl. koos verbidega salgama, vaikima› olematuks, mitteesinevaks v. -esinenuks. Juhtunut polnud võimalik maha salata. Ta räägib puhast tõtt, ei salga midagi maha. Parem, kui me selle fakti, loo maha vaikime. Partii lõpul mängisin oma paremuse maha.
13. ‹koos verbiga saama› toime, valmis, midagi sooritanuks. Naine sai lapsega maha 'sünnitas lapse', sai enneaegu maha 'sünnitas enneaegu'. Kirjanik sai maha uue romaaniga, filmistsenaariumiga. Kuidagi saime selle eksamiga maha. Mis tembuga, rumalusega sa nüüd oled maha saanud!
14. kindlaks, otsustatuks, kokkulepituks. Tingimused olid vastuvõetavad ja mehed tegid kaubad maha. Mul oli Antsuga maha tehtud, et lähen tema asemel karja. *.. aga mina tegin endamisi maha, et olgu jonniga, kuidas on, Hansu-Tooma lugemistele ma küll enam ei lähe. J. Rannap.
15. ‹hrl. koos verbiga kuulutama› avalikult teatavaks (eriti abiellu astumise eelteatena). Maali ja Tõnis kuulutati pühapäeval esimest korda (kantslist) maha. *Mäletan veel selgesti, kui alles hiljem kirikust maha öeldi: nüüd olla luba ka ilma mõisakirjata lugema ja laulatusele tulla. A. Kitzberg.
16. ‹hrl. koos verbiga viskama› osutab millelegi, mida on kulutatud asjata, tulemusteta. Ravimitest polnud abi, ainult hulk raha maha visatud. Kui nüüd ka ei õnnestu, siis on meie vaev maha visatud.

maneer ‹-i 21› ‹s›

1. komme; käitumis-, tegutsemisviis. Õpitud, harjumuslikud maneerid. Seltskonnainimese peened, lihvitud maneerid. Püüab omandada boheemlaslikke maneere. Oma maneeridelt oli ta härrasmees. Tema maneerides oli üleolevat lohakust. Professori veidrad maneerid. Noor koorijuht püüdis dirigeerida Ernesaksa maneeris. *See oli tema maneer. Ikka iseendaga kõnelda, aga nõnda valjusti, et kõik teisedki kuulevad. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: esinemis|maneer, jutustamis|maneer, kõne|maneer, käitumis|maneer, rääkimismaneer.
2. käsitluslaad, stiilivõtete kogum (kunstis, kirjanduses jm.). Kristjan Raua „Kalevipoja”-illustratsioonidele on omane eriline nurgeline maneer. Oma eelkäijate maneere järgiv noor kirjamees. *Erinevad kunstnikud töötavad [multifilmide loomisel] samas maneeris, puudub isikupära. P. Pärn.

matmis|komme
‹hrl. pl.› matmisviis, ka sellega seotud rituaal, komme vms. Esiaja matmiskombed. Muhamediusuliste matmiskombed.

matuse|komme
‹hrl. pl.› Vanad pulma- ja matusekombed kipuvad kaduma.

mere|seadus
meresõiduga seotud seadus; meretava. Rahvusvahelised mereseadused. *.. aga rahulikult seisab kapten laevalael, tema läheb [laevaõnnetuse korral] viimasena. Nii on püha komme, nii on vana mereseadus. J. Parijõgi.

metsik ‹-u 2›

1. ‹adj› (algsel, ürgsel) looduslikul kujul esinev; korrastavast inimtegevusest puutumata. Ihkaksime näha metsikut ürgloodust, inimtühja metsikut taigat. Matkasime metsikuis mägedes. Metsik Lääs 'USA lääneosa koloniseerimisajajärgul'. Metsik kaljune rand. Alaska metsik kõnnumaa. Neid vaimustas looduse metsik ilu. Mahajäetud põldudel lokkas metsik võsa. Harimata maa oli metsikuks muutumas. Hooldamata, metsikuks muutunud, kasvanud park, aed, hekk. || (loomade ja taimede kohta:) kodustamata v. kultuuristamata. Metsikud kaamelid, kitsed. Metssiga on meie kodusea metsik esivanem. Metsik uluklammas muflon. Metsikud õunapuud, kirsid. Metsik porgand, kapsas, punane ristik. Metsikust kullerkupust on aretatud mitmeid aedvorme. Kõik kultuurtaimed lähtuvad, on aretatud metsikuist eellasist. || (inimese mittehoolitsetud, korrastamata välimuse kohta). Merehädalised olid metsiku väljanägemisega – habetunud, räbalais ja räämas. Habe, juuksed on metsikuks kasvanud. Metsikute soengutega poplauljad.
2. ‹adj› madalal tsivilisatsiooniastmel olev v. mahajäänud, tsiviliseerimata, (kommetelt, tavadelt) barbaarne. Metsikud suguharud, hõimud. Metsikud nomaadid, barbarid ümbritsesid Rooma riiki. Peaaegu kiviaja tasemel metsikud pärismaalased. Ristisõjad metsikute paganate vastu. Kombed olid keskajal metsikud.
3. ‹adj› ohjeldamatu, taltsutamatu, pöörane; julm, toores. Joobnuna läheb ta pööraseks ning metsikuks. Jüri oli oma raevus metsik. Nii metsik poiss, et tuleb käsitsi kallale. Tal on metsik loomus, temperament. Metsiku hobuse taltsutamine. Metsik peksmine, piinamine, tapmine, mõrv. Jälk ja metsik sõda. Okupantide metsikud vägivallateod. Tema pilgus, silmades, näos on midagi julma ja metsikut. Inimeses peitub metsikuid kirgi ja instinkte. *Ta oli nõdrameelsem kui kõige metsikum hull, aga keegi ei saanud sellest aru. M. Pedajas (tlk).
4. ‹adj› tohutu, meeletu, pöörane. Metsik hoog, kihutamine, tormamine, rutt. Tormas, sõitis metsiku kiirusega. Algas metsik tagaajamine. Metsik närvipinge, hirm, viha. Metsik himu, iha, kirg, kiivus. Mind valdas metsik rõõm. Metsik nälg, janu. Hommikul ärkasin metsiku peavaluga. Metsik joomine ja prassimine. Vaenlane avaldas kõikjal metsikut vastupanu. Tõusis metsik tuul. Sattusime metsikusse lumetormi. Puhkes maruline metsik aplaus. Mis metsik kisa, karjumine, lärm see on? *Olin tookord kolm ööpäeva metsikus palavikus. Ü. Tuulik.
5. ‹s› kõnek mingisse organisatsiooni (algselt üliõpilaskorporatsiooni v. -seltsi) mittekuuluv isik; omal käel toimiv, mitteorganiseeritud isik. Korporandid ja metsikud. Suvel on Krimmis nii tuusikutega suvitajaid kui ka metsikuid. *Ülikooli astudes sai Hukost enesestmõistetavalt väärika „Sakala” korporatsiooni rebane, Oskar aga jäi metsikuks .. R. Sirge.
6. ‹s› folkl rituaalne õlgedest nukk (Lääne-Eestis). Metsiku tegemise komme seostub vastlapäevaga.
7. ‹s› murd metsatukk. *Meie Andres juhtis üle kraavi sammu metsiku poole, kõndis kaugemale puie alla .. L. Koidula.

mis ‹mille, mida, millesse, milles, millest, millele, millel e. mil, millelt e. milt, milleks e. van miks, milleni, millena, milleta, millega e. van miska pl mis, mille e. millede, mida, millesse e. milledesse ‹substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu, välja arvatud mõni üksik juht›› ‹pron›
I. küsiv-siduv asesõna; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses
1. esineb otsese küsimuse algul (ka lõpul). a. ‹substantiivselt› (tegevuse v. olukorra, samuti esemete, ainete, mõistete, nähtuste kohta). Mis (on) lahti, juhtunud? Mis nüüd? Mis veel vaja? Mis viga? Mis uut, uudist? Mis siin toimub? Mis, mida teha? Mis teil sinna asja? Mis siis, kui ta hilineb? Mis, kas tuled kaasa? Mis? Kas sina ka! Mis meil on täna lõunasöögiks? Mis need seal laual on? Mis sul on, armas laps? Mis, mida tema sellest arvab? Mis see peab tähendama? Mis on armastus? Mille eest poissi karistatakse? Mida nad peaksid ette võtma? Millesse me vihikud pakime, paberisse või kohvrisse? Milles neid süüdistatakse? Millest äkki selline kiirustamine? Millest sa järeldad, et Arvo on süüdi? Millele sa vihjad? Milleks sa raha vajad? Milleni selline järeleandlikkus viib? Millega me sõidame, kas autodega, bussiga või rongiga? *Miska siis? – miska ta selle kaupluse siis asutab?! E. Vilde. || hrv (elusolendite kohta). Mida sa õues näed? – Ma näen autot, puid-põõsaid, koera ja lapsi. *Aga, mis võis tast kujuneda siin: kas visa ja uhke vallutaja .. või ainult juhuste lükatav kerge tuulelipp? R. Sirge. b. ‹adjektiivselt› (täpsustusküsimuses:) missugune samalaadsete seast; (ka esemete, mõistete, nähtuste, samuti isikute vm. elusolendite, olukordade, omaduse, laadi vm. kohta:) missugune, milline. Mis raamatust sa räägid? – E. Vilde romaanist „Mahtra sõda”. Mis linnades te oma reisil peatusite? – Tartus, Valgas ja Võrus. Mis õigus oli teil töölt puududa? Mis kohustused teil on? Mis kell rong saabub? Mis kurja ma olen teinud? Mis keeli te oskate? Mis loomi siinsetes metsades leidub? Kes sa oled ja mis asjus? Mis ajast mis ajani su viisa kehtib? Mis rahadega see maja osteti? Mis, mil määral ta asjast teab? Mis, mil moel, mis, mil kombel te tutvusite? Mis hea pärast peaksin ma oma palga ära andma?
2. ‹hrl. sg. nom.› kõnek kasut. mõnede eri laadi küsilausete algul v. lõpus, samuti ühesõnalise küsilausena. a. alustab põhjusküsimust: miks, mispärast. Mis sa naerad, nutad? Mis ta ometi on nii tossike? Mis sa ta peale pahane oled? *Loll, mis sa klubisse ei tulnud? V. Ilus. b. alustab määraküsimust: kui palju, kui vana vms. Mis raamat maksab? Mis kell on? Mis te maja eest saite? Mis ta vanus võib olla? Mis seda raha võis olla? c. ‹asetseb küsisõnana v. -ühendina või mis lause lõpus› (umbkaudu täh.:) kas on nii? eks ole (nii)? (võib korrata ja modifitseerida ka juba lauses sisalduvat küsimust). Vihma sajab, mis? Igav, mis? Ta on tore poiss, mis? Kurb on vananeda, mis? Ega sa tühja juttu ei aja, mis? Kes sa niisugune oled, mis? See siin ongi Russalka või mis? Ah, et kiire või mis? d. esineb ühesõnalise lausena, milles sisaldub küsimus teat. suhtlussituatsiooni kohta, kusjuures öeldut tuleb korrata v. täiendada ja selgitada. Reet (Tõnule): „Palun sööma!” Tõnu: „Mis?” '(= Mis sa ütlesid?)'. – Reet: „Palun sööma!” Jaak (Ülole): „Ülo!” – Ülo: „Mida?” '(= Mida sa tahad?)'. – Jaak: „Tule siia!”.
3. jaatuse, harvemini eituse suhtes vastupidist väidet sisaldava tundevärvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt› (millegi elutu kohta). Mis sellest, et ta uhke on. Mis parata, tuleb järele anda. Mida's mul karta! Las pidutsevad, mis see minusse puutub. Hea küll, mis me vaidleme. Mis hoolis ta teistest. Mis see kuus kilomeetrit käia on. Mis sa keerutad, ütle otse välja. Mis see minu asi on, kes kellega sõprust peab. Mis meil siin viga olla. Mis sa teed (ära), kui inimesel on halb iseloom. Mida teavad nemad sellest loost. Mida kõike ma noorena ei ihaldanud, millest kõigest ei unistanud. Milleks asjata oma eluga riskida. Eks noored otsustagu ja tehku, mis meie enam! *Soe tuba, soe supp ja soe ahi – mis võis veel paremat olla. J. Kruusvall. b. ‹adjektiivselt› (nii elutu kui ka elusa kohta, mõnikord täh. 'missugune, milline'). Mis häda mul valetada on? Mis õigus on teil minu üle kohut mõista. Mis ime siis, et ta unine on, kui ta öösel magada ei saa. Mis kombed need on! Mis kiiret mul ikka on! Mis pahandust sest ikka tuleb. Mis sõprusest nüüd enam rääkida saab. Mis näitleja ta on, niisama asjaarmastaja.
4. retoorilistes hüüd- ja käsklausetes, mis väljendavad imetlust, vaimustust, imestust, hämmeldust, pahameelt, nördimust vms., samuti tagasihoidlikku viisakat ettepanekut. a. ‹adjektiivselt› (hrl. millegi, harvemini kellegi kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Oi, mis lusti! Oi, mis üllatus! Oi, mis nalja siis sai! Oh, mis õnn, et ma õigel ajal kohale jõudsin! Mis hea tundmus! Mis hirmus ja ennekuulmatu lugu! Mis hurmav daam! Mis põrgut teil vaja on! Mis kuradi pärast mina pean seda tegema! b. ‹substantiivselt›. Mis nüüd küll saab! Mis te ometi mõtlete! Ah mis, jäta mind rahule! Preemiat saame, vaat mis! Mis oleks, kui te pakuksite mulle tassi kohvi. Mis! Sa ei teagi?
5. seob kaudküsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb sageli (v. on juurdemõeldav) mingi korrelatiivne sõna. a. ‹substantiivselt› (esemete, olukordade, nähtuste jm. kohta). Küsisin isalt, mis tema sellest asjast arvab. Vaata, mis mul on! Mis saab edasi, seda ma ei tea. Mis silmist, see südamest. Mis tehtud, see tehtud. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis liig, see liig. Teadagi, mis rahaga tehakse. Ta pilgus oli midagi, mis mind häiris. Siin on mõndagi, mis peaks teisiti olema. See on kõik, mis mul sulle öelda on. Ta vandus, mis muidu tema komme ei olnud. Ta teab täpselt, mis kus kasvab ja mida kuidas harida. Poisid panevad putku, mis kannad välguvad. Meil on veel palju sellist, mille üle tasub järele mõelda. Ülikond, mille all ta kandis lumivalget särki, istus laitmatult. Mida ta ka kavatses ja plaanitses, ikka lõppes kõik nurjumisega. Nüüd alles nägin, milleks ta on suuteline. Ta ei taibanud, milles teda süüdistatakse. Ära pea kõike selleks, millena see näib. Võtsin kaasa suusad, milledeta maal toime ei tule. Mida aasta edasi, seda vähem me kohtusime. Tänavu oli mai vihmarohke, mis takistas kohati põllutöid. Võeti kaasa vaid hädavajalikku, ilma milleta reisil läbi ei saa. *.. kiusatused, nagu viin ja tubakas, ühed katsekivid on, miska inimese tugevust proovitakse. J. Peegel. || hrv (elusolendite kohta). *Ta ise eile ütles, et temal kodus kutsikas on, mis tantsib ja trummi lööb. O. Luts. *Ally käitumine kohvikus oli ühelt poolt mõõdetud, nagu seltskonnadaami oma, millena ta end vist juba kujutleb .. B. Kangro. b. ‹adjektiivselt› (nii esemete, olukordade, nähtuste kui ka isikute vm. elusolendite kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Palun ütle, mis päev on täna. Püüdsin kramplikult meelde tuletada, mis koht see oli. Ma ei mõista, mis häda sul selle rahaga praegu on. Ma ei kujuta isegi hästi ette, mis inimene temast niimoodi saab. Ta tundis huvi, mis ametimees Ants on. Tahaksin näha, mis näo ta teeb, kui kõik ilmsiks tuleb. Mis juttu nad ajasid, seda ei teadnud keegi. Mis surma ta suri, selle kohta ei saadud mingeid andmeid. Mul pole seegi meeles, mis klassis me algebrat õppisime. Mis tööle käe külge pani, see korda läks. Seletasin talle, mis loomaga on tegu.
II. eelnevate rühmadega seonduvates ühendites, kus asesõnaline sisu on (eri rühmades erineval määral) taandunud, sidesõnalaadselt; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb mitmesugustes nentivates, kinnitavates, omadust v. tegevust rõhutavates vm. kordustes. a. ‹seob korduvaid noomeneid v. adverbe, ka pärisnimesid› (ligikaudu täh.:) nagu ... ikka, nagu olema peab; täiesti, päris, läbinisti; tõesti, tõepoolest. Liiv mis liiv. Vaatlen siplevat kala – ahven mis ahven. Jaan on ikka mees mis mees, mats mis mats. Sa oled veel laps mis laps. Puusepp Priidu on meister mis meister. Maitsen – vesi mis vesi. Sügis mis sügis, päev juba lühike. Tõsi mis tõsi, ma ei tunne seda meest. Kübar peas, härra mis härra. Vaatan, einoh, tema mis tema. Ta on loll mis loll. See rohi aitab, kindel mis kindel. Maja oli tühi mis tühi. Kraavid on tõesti vett täis mis täis. Kali on otsas mis otsas. See on juba liig mis liig. Ta on minust igati üle mis üle. *Külaeided vangutasid mind nähes päid – Jüri mis Jüri, ainult halliks läinud. P. Kuusberg. || (korduse esimese osa asemel võib olla sõna üks). Üks mis kindel – ta on haige. *Üks mis selge, järgmine kord kirikupühal juua ei maksa .. O. Jõgi (tlk). b. seob korduvaid verbe, ligikaudu täh. 'nii palju kui; sel määral kui'. Kulus aega mis kulus, aga asja sai. Võtab aega mis võtab, aga töö saab valmis. Nägi vaeva mis nägi, kuid kooli ta lõpetas. Põdes mis ta põdes, kuid ellu jäi. Kiruti mis kiruti, kuid vastu ei hakatud. || esineb mõnedes kindlakskujunenud otsustavust, kategoorilisust v. nentimist märkivates väljendites. Ma viin oma tahtmise läbi olgu mis on 'igal juhul'. Ma ei tee seda, saagu mis saab, tulgu mis tuleb 'mitte mingil juhul'. Ta tahtis veel kord õnne proovida, tulgu mis tuleb 'tulgu see, mis tulema peab' või saagu mis saab 'juhtugu see, mis juhtuma peab'. Oli ta muidu mis ta oli 'oli ta missugune tahes', aga tööd tegi korralikult. Teen mis teen 'teen mida tahes', see pole sinu asi.
2. (ligikaudu täh.:) nagu, nii et; esineb koos järgneva sõnaga enamasti määra- v. viisimäärusena (eriti tundevarjundiga lauseis). Palav mis kole. Kade teine mis hull. Isa oli vihane mis hirmus. Külmetasime nii mis hirmus. Sa vassid mis kole. Käsi jookseb tal verd mis hull. Eit paukus ja pragas mis jube. Tal ju seda raha ja vara jagada nii mis puru. Kui lund sedasi edasi sajab, siis sõidame mis ludin. Rukis kasvab mis mühab, mis mühiseb. Ujun üle järve mis laksub. Põõnab mis norin taga. *Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole, siis läheb töö mis lustib. E. Maasik. *Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. A. H. Tammsaare.
3. ‹kasut. võrdlevalt ühenduses sõnadega see, too, sama, seesama vms.› kui, nagu. Meie vahekord polnud enam see mis varemalt. Sa oled mulle sama mis vanaema. Sinuga juhtub seesama mis minuga. Maal oli üldine meeleolu sama mis linnades. *Pole seal enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist mis ennevanasti. I. Sikemäe.
III. hrl kõnek esineb mitmesugustes kindlakskujunenud (sageli ka tundevarjundiga) umbmäärastes v. määratlevates asendusväljendites; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb ühendeis koos teadma-verbi sg. 3. pöördega ja sõnadega jumal, kurat, pagan, tont, kes, mõni, samuti väljendis mine tea mis, mis märgivad ebaselgust, teadmataolu vms.. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, umbkaudu täh. 'midagi muud, midagi aimamatut v. ootamatut, midagi erilist vms.'). Ta võib teab mida ette võtta. Sa arvad alati jumal teab mis, kui ma õhtul hilja koju tulen. Kannavad siia kokku pagan teab mida. Ma ei nõua ju tont teab mida. Selline lühinägelikkus võib viia kes teab milleni. Niisugune kangekaelsus on juba kurat teab mis 'liig mis liig, ületab igasugused piirid'. Ta võib kohtus pagan teab millega hakkama saada. Ta arvab enesest ei tea mis 'liiga palju'. Näonahk pole mul tõepoolest teab mis 'suurem asi, eriti hea'. b. ‹adjektiivselt› (nii elutute kui elus objektide kohta, umbkaudu täh.:) mingisugune, niisugune, mille kohta pole täit selgust; mõni v. mingi eriline. Ega mul ei tea mis asja ole, tulin niisama. Ta hakkas tont teab mis põhjusel mind vältima. Raamatud olid seisnud toanurgas juba mine tea mis ajast. Nad on nii ennast täis, nagu oleksid (mõni) teab mis vägiteoga hakkama saanud. Minu hobune pole ka kes teab mis traavel. Neiu ei olnud jumal teab mis iludus. Mul tuli äkki ei tea mis hea pärast 'mingil teadmata põhjusel' mõte minna kinno.
2. esineb koos sõnadega tahes, ükskõik, ükspuha vms. suvalisust väljendavais ühendeis. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, mille puhul ei taheta teada v. ei võeta teatavaks mingeid täpsustavaid asjaolusid). Öeldagu mis tahes, aga need olid siiski ilusad ajad. Tegin mida tahes, aga iialgi ei oldud minuga rahul. Direktor ei saada kunagi kedagi tagasi, olgu küsimus milles tahes. Räägime millest tahes, ainult mitte sellest naisest. Mitte ei jää magama, tee mis tahad. Mõelgu ta ükskõik, ükspuha mida, minule ei lähe see korda. Paljugi mis reisil juhtuda võib. *Rootslane oli ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. b. (adjektiivselt nii elutute kui elus objektide kohta, kusjuures ühendeis tõstetakse esile üks asjaolu teatavast rühmast; ühend on mõnikord tähenduselt lähedane sõnadele iga ja igasugune). Nad peatusid eineks, sest nälg oli suurem kui mis tahes hirm. Saan kõigega hakkama, olgu töö mis tahes. Olen valmis vastu võtma mis tahes rünnakut. Ostan selle maja ükskõik mis hinna eest. Kooli ma lõpetan, ükskõik mil viisil. Mis tahes kergeusklikke võidakse kurjasti ära kasutada. Ta pidas ennast sõltumatuks mis tahes poliitikameestest.

moe|haigus
piltl väga levinud komme, harjumus vms. Uisutamine sai nagu moehaiguseks. *Julius oli mitmelt poolt kuulnud, et viimastel aastatel pidi see justkui moehaigus olema, et linnainimesed .. lausa üksteise võidu ostsid vanu talusid kokku. A. Liives.

moe|hullus
piltl väga levinud komme, moehaigus. *Kümmekond aastat tagasi, kui habemed olid üldiseks moehulluseks, proovis temagi. T. Kallas.

mood ‹moe, moodi 21› ‹s›

1. ajastu üldine maitselaad, mis määrab suuresti rõivastuse (jm. inimese välimuse juurde kuuluva), samuti ka tarbeesemete, ruumide, sisustuse, kirjanduse, kunsti vm. laadi ja ilme; mingite väärtuste suhteliselt lühiajaline tunnustatus. Moega kaasas käima, moodi järgima, moodi taga ajama. Mood näeb ette, nõuab, dikteerib. Mood vaheldub kiiresti. Mõni aasta tagasi olid sellised kleidid, pluusid, kingad moes, nüüd on nad moest läinud, nüüd on hoopis uued moed. Moest läinud esemed. Moest läinud kaabud, lipsud, muster. Käib viimase moe järgi riides. Sellised soengud, selline meik on nüüd moes. Kas praegu on moes tume või hele mööbel? Sellised ehted lähevad võib-olla kunagi uuesti moodi. Habe on jälle moes. Biitmuusika, abstraktne kunst on moes. Suurepärane laulja, aga ta pole enam moes 'populaarne'. Kõik peavad koera, koerad on moes. Millal tuli saunsuvilate ja saunapidude mood? Inimene ei tohi olla moe ori. || ‹pl.› (moodsate rõivamudelite kohta). Uued Pariisi moed. Saksa moed on praktilised. Vanemale inimesele ei sobi ekstravagantsed moed.
▷ Liitsõnad: habeme|mood, juukse|mood, kinga|mood, kleidi|mood, kübara|mood, mantli|mood, meeste|mood, naiste|mood, riide|mood, suur|mood, ülikonnamood; maksi|mood, midi|mood, minimood; kevad|mood, suve|mood, sügis|mood, talvemood.
2. tava, harjumus, komme. Rumal, paha, vastik mood küüsi närida. Tal on veider mood omaette, iseendaga rääkida. Kust ta sellise halva, lolli moe on saanud, õppinud? Üksteise peale kaebamine ei olnud moeks. Nutt, pisarad on naiste mood oma tahtmist läbi viia. Väga ootamatu ettepanek – aga see on juba kord Jaani mood! Tal on selline uhkustamise, praalimise, ilkumise mood. Varem Antsul vandumise moodi ei olnud. Ega ta seda tõsiselt võtnud, rääkis rohkem moe pärast. Mis mood see on, olgu emale vastu toriseda! See pole küll kellegi mood poole päevani sängis lesida! Kassil on mood voodis padja peal magada. Mustlase hobusel öeldakse mitmesugused vigurid ja moed küljes olevat. *.. näe, isegi maaplikad jooksevad rohkem poiste kui poisid nende järele. See nüüd niisuke uus aeg ja uus mood. A. H. Tammsaare.
3. olek, olemus; kuju. Vaikse, argliku, häbeliku, tasase, lahke, leebe moega neiu. Terase, asjaliku, targa, aruka moega poiss. Ausa, uhke moega isand. Naabrid on lepliku moega inimesed. Ta on kinnise loomu ja salaliku moega. Kuidagi väsinud ja haiglase moega. Ära ole nii õnnetu, hädise moega. Sa täna nii mossis moega. *.. ülituttava moega valged majad, mis eemalt püüdsid pilku, polnud lähedalt kuigi meeldivad. V. Saar. *Juba Reinu välispidine mood on isevärki: tilluke mehike, tedretähniline nägu ja nösinina .. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: keha|mood, pinna|mood, tegumood.
4. ‹hrl. partitiivis, adessiivis v. komitatiivis koos adjektiivse täiendiga› viis, komme. Tuntuks võib saada mitut moodi, mitmel moel. Kas sa muud moodi, muul moel ei osanud seda asja ajada? Seda ülesannet saab lahendada kaht(e) moodi. Las jääb kõik vana, endist moodi. Ta püüdis igat moodi 'igati' äri ajada. Astub aeglasel, tähtsal moel. Jutustas seda lugu oma rahulikul, muhedal, asjalikul moel. Püüdsin teda ühel ja teisel, õige mitmel moel mõjustada. Mingil moel, mingi moega ta lõpuks ülikooli lõpetas. Sellest ei pääse mingil moel mööda. Sel moel, selle moega saigi temast kirjanik. Niiviisi, selle moega sa kaugele ei jõua. Ta rääkis sellest niisuguse moega, et kuulajail hakkas kõhe. Kuidas elu läheb? – Keskmist moodi. Sa pead mind aitama. – Mis moel? Nad said haledal moel, haledat moodi 'hullusti' petta. Tal vedas roppu moodi, tal oli roppu moodi 'väga ohtrasti' õnne. *Lõhnasime mõlemad koledal moel nitrolaki järele .. K. Saaber. *Elu on santi moodi [= ääretult] ebaõiglane! V. Lattik. || ‹määrsõnaga› kõnek. *Mis kuradi moodi see ometi juhtuda sai? J. Tuulik. *Igav. Pagana moodi igav ... A. Sinkel.
▷ Liitsõnad: ise|moodi, kuidagi|moodi, mis|moodi, miskit|moodi, muud|moodi, naa|moodi, nii|moodi, nõnda|moodi, oma|moodi, seda|moodi, teist|moodi, üht(e)moodi; hiigla|moodi, hullu|moodi, mehemoodi.
5. ‹genitiivis täiendiga, hrl. substantiivi järel postpositsioonilaadselt› (väljendab tegelikult mingit sarnasusvõrdlust: kellegi, millegi sarnane v. sarnaselt). Ta on välimuselt isa, loomult ema moodi. Pikk kuuri moodi ehitis. Mingi koera moodi loomake. Mingisugune sineli moodi mantel seljas. Kollakas vaha moodi aine. Poiss kires kuke moodi. Ta ei näe põrmugi professori moodi välja. Lõnguse moodi riides noorukid. Tahaks kord inimese moodi elada. Rukist lõigati siis veel esiisade moodi. Ta istub türklase moodi ristisjalu. Elad koos huntidega, käitu hundi moodi. Öösel sadas lund, nüüd on päris talve moodi. Jüri moodi poiss küll ei ole. See oli kangesti Joeli moodi ärbelda oma rikkusega. *.. preili Luige, üks teie moodi preili kõndis rannas kunstnik Liibusega. P. Vallak.
6. [part] liik, laad. Sõpru on mitut moodi. *Sealt kostis juba selle uut moodi pilli, lõõtsmoonika hääli .. A. Kalmus.