[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

komando ‹6› ‹s›

1. korraldus, käsk. *.. kostis Viktori asjalik komando: „Valter, sa vaheta Hannes välja!” H. Sergo. *Iga mees oli komandot ootamata oma kohal, poid lendasid võrkude juurde .. J. Smuul. || (sõjaväeline) käsklus. „Tuld!” käis komando ja kõlas kogupauk. Kõik toimus nagu komando järgi. *Kohe seejärel anti komando rivistuda. R. Sirge.
2. juhtimine. Laevade karavan asus admirali komando all teele. *Metsavaht, väike kortsus näoga taadinäss, võttis mehed oma komando alla. E. Tennov.
3. eriülesannetega allüksus; mingit eriülesannet täitev isikute (näit. tuletõrjujate) rühm
▷ Liitsõnad: lõhkamis|komando, pääste|komando, side|komando, õppekomando; tuletõrjekomando.
4. meeskond (näit. laeval v. mujal). *Peale „Anna Alviine” komando leidus kontori ootetoas veel kümmekond minusugust pommi ja tööotsa varitsevat meremeest. H. Sergo.