[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

koli ‹11› ‹s›
vana, enamasti tarvitamiskõlbmatu kraam, mittetarvitatavad (katkised) esemed vms., kolu, kola. Pööningut kasutati vana koli panipaigana. Kuuri all vedeles igasugust koli. *.. ta läbis tühjade heeringatünnide, vanade pakk-kastide ning muu koliga täidetud õue. J. Kärner. || (viletsavõitu) mööbel, majakraam v. mingi muu vara. Pani oma kolid kokku ja läks minema. Toas on palju ülearust koli. Vanakraamikaupluses oli igasugust koli. Majaperemees laskis üürilise kõige koliga tänavale tõsta. *Mööblist ja muust kolist ehitati vankrile kõrgem koorem .. H. Raudsepp.
▷ Liitsõnad: laua|koli, mööbli|koli, rauakoli.