[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

koib ‹koiva 22› ‹s›
jalg. a. (loomal). Jänesel on pikad koivad. Koer lakub oma haavatud koiba. Kaks toonekurge jalutas oma pikkadel punastel koibadel ringi. Sööb praetud kana, hane koiba. Konna tagumised koivad. Pikkade koibadega sääsk. Hõberebase, karakulli koibadest 'koibade nahast' kasukas. b. kõnek (inimesel). Mees sirutas oma koivad laua all välja. Ta loivas oma pikkadel koibadel muudkui edasi. Veab nikastanud koiba järel. Poisil olid väledad koivad.
▷ Liitsõnad: hane|koib, kana|koib, konnakoib; esi|koib, tagakoib.

koibi sirgu ajama ~ välja sirutama, koivad on sirgu
ära surema; (keegi) on surnud. Vanamees rögises ja körises, kuni ajas koivad sirgu. *Kui sinu moodi piriseda, on koivad varsti sirgu. R. Kaugver.

oma koibi koristama
‹hrl. imperatiivis› ära minema, minekut tegema, astuma hakkama. Korista(ge) oma koivad minu majast! Tal ei aidanud muud, kui pidi oma koivad siit koristama.

[kuhugi] oma koibi tooma ~ viima
(kuhugi) tulema v. minema. *.. saad vähema nahatäie, kui tõotad, et oma koibi enam iialgi siia ei too. E. Vaigur.