[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

haudmik ‹-miku, -mikku 30› ‹s›
geogr
1. piklik järsuveeruline tasase põhjaga nõgu
2. jõesängi sügavik; haud (2. täh.) *Lüko–Kiidjärve vahel saavutab [Ahja] jõgi.. haudmikes kuni 3-meetrise sügavuse. E. Kumari.

katkend ‹-i 2› ‹s›
osa, tükk mingist tervikust, katke, fragment. Katkend „Kalevipojast”. Teosest, käsikirjast on säilinud vaid üksikud katkendid. Kirjanik esitas katkendeid oma valmivast romaanist. Katkendeid kuulsatest ooperitest. Kivikirve, mõõga, odade, savinõude katkendid.
▷ Liitsõnad: jutu|katkend, kõne|katkend, lause|katkend, mõtte|katkend, ooperi|katkend, poeemi|katkend, romaanikatkend.

küttima ‹kütin 42›

1. ulukitele jahti (1. täh.) pidama, jahtima. Jäneseid, metssigu, oravaid küttima. Jahimehed küttisid toiduvaruks metsloomi ja -linde. Käis koera ja püssiga ümberkaudsetes metsades küttimas. Mees läks karu küttima. Randlased kütivad hülgeid. Iga aasta kütitakse erilubadega mitu tuhat põtra. Loodusrahvad küttisid vibu ja nooltega. || hrv (kalapüüdmise kohta). *Ta oli tulnud väikese käsivõrguga Kivijärvele ahvenaid küttima. J. Vahtra. || (inimeste jälitamise kohta). Teda aeti taga ja kütiti nagu metslooma. *Siin olid juba käinud ründelennukid – autosid ja inimesi küttimas. O. Samma (tlk). || (loomade, lindude, kalade vastava tegevuse kohta). Kass kütib hiiri ja linde. Kajakad kütivad kalu. *Ja veepinnal lõi virvendama ebalev rõngaslaine, särg küttis nähtavasti putukaid.. A. Sinkel.
2. piltl püüdma kedagi v. midagi kätte saada, jahtima (2. täh.) Õnne, soodsat juhust küttima. Ajakirjanikud kütivad uudiseid. *.. mängid ühtlasi kavaleri, mis seal muud, kütid endale rikast pruuti. I. Sikemäe.

pisi|järv
väga väike järv. Rabas on paar pisijärve.

putk ‹-e 22› ‹s›

1. taime torujas, hrl. õõnes vars. Võilillede pikad putked. Sibula putk. Karjapoiss tegi putkest pilli, lõikas putkest pritsi. Jõin putkega pika sõõmu allikavett. Käed ja jalad on tal peenikesed nagu putked. Palgid olid sirged kui putked.
2. õie torujas osa. Pika putkega kaktuseõis. Krookuse õiekrooni alumises osas moodustub silindriline putk. Kokkukasvanud tolmukaniitidest moodustunud putk.
▷ Liitsõnad: krooni|putk, tolmuka|putk, õieputk.
3. paljude sarikaliste sugukonda kuuluvate taimede rahvapärane nimetus. Teeveeres õitsevad kõrged putked. Kahlas läbi mõrkjalt lõhnavate putkede. *Õitsesid valged putked, õhulised nagu pits. A. Pervik. || ‹liitsõna järelosana› esineb taimede (liigi)nimetustes
▷ Liitsõnad: aru|putk, ema|putk, harak|putk, hein|putk, jõgi|putk, kare|putk, karu|putk, kikka|putk, koera|putk, leesk|putk, mets|putk, moor|putk, mürk|putk, oga|putk, piim|putk, surma|putk, täht|putk, vares|putk, vesiputk.
4. millegi õõnes torujas osa. a. (tööriistal v. relval varre kinnitamiseks). Labida, pootshaagi, hangu, peitli putk. Pika, lühikese putkega odaots. Laudsepapurask tehakse ilma putketa. Kivikirve silma ümber on sõõrjas putk. Muistsed odaotsad varretati putke või rootsuga. *Harkadra sahad olid.. vanatüübilised, putkedega, puust hargi otsa kinnitamiseks. A. Kalman. b. võtme õõnes vars. *Putk on sepistatud ümmarguse varda, nn. võtmevalli ümber.. V. Konsap. c. zool sule alumine torujas osa, suleputk d. (endisaegse lukul võtme väljastpoolt ust võtmeauguni juhtimiseks) e. (torupillil õhu tuulekotti puhumiseks)
▷ Liitsõnad: pilli|putk, puhumis|putk, suleputk.
5. toru. Vee joomisel kasutab laplane linnu sääreluust putke. *Algul tegin toru puust .. Siis tuli mul mõte teha putk raudlattidest. H. Sergo.
6. ‹pl.› piltl jalad. Kartis nii, et putked värisesid all. Küll sa kord veel oma putked murrad! Lootis põgenemisel oma kiirete putkede peale. *.. poisike [pani] vudinal mööda tänavat kodu poole minema; ta porised putked aiva välkusid räpase takuse särgikese alt. E. Vilde.

puutumatu ‹1›

1. ‹adj› selline, mida ei ole puututud; puutumata, kasutamata, rikkumata, puhas. Siin kasvab vikatist puutumatu hein. Pudrutaldrik rändas puutumatuna kööki tagasi. Toad, asjad seisavad puutumatutena. Ühtki jälge pole värskel puutumatul lumel. Ürgne, puutumatu loodus. Unistab elust puutumatus paradiisis, igatseb metsiku maa puutumatut üksildust. Puutumatuid metsi on vähe alles. Öine luht hingas puutumatus rahus. Ta on argielu rutiinist imekombel puutumatuks jäänud. || sugueluliselt süütu. Pruut olevat veel ikka puutumatu. *.. ta kavatseb abielluda Reriga kõigi kommete kohaselt, kuigi tüdruk pole enam puutumatu. U. Masing.
2. ‹adj› selline, mida ei tohi v. ei saa puutuda, kasutada, kahjustada, muuta jne. Puutumatud tagavarad. Sõidab bussis jänest, puutumatu trahviraha alati taskus. Pidas preestrina end jumala puutumatuks esindajaks. Vabadus on rahva puutumatu vara. Püha ja puutumatu eraomand, kuningaseisus, õigus. Saadikud on puutumatud. Tundis end puutumatuna vaid oma kodus. Ta ei tunnista puutumatuid dogmasid. *Kaali ehk Kalijärve muistseks nimetuseks oli Pühajärv, puutumatu, tabuline järv. L. Meri.
3. ‹s› ‹pl.› kastikorra järgi India kõige madalam pärilik ühiskonnakiht