[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat"

SõnastikustEessõnaLühendidMängime@arvamused.ja.ettepanekud


Päring: artikli osas

Leitud 2 artiklit

kiusamakiusata 48

1. oma tegevuse v. käitumisega kellelegi (sihilikult) ebameeldivusi tekitama, kedagi (sihilikult) kimbutama; kellegi kallal norima v. kedagi narrima. Kiusas oma naabrit igasuguste tempudega. Kui ma tema kiusu märkasin, püüdsin ka vastu kiusata. Poiss torkis ja kiusas teist, kuni see nutma hakkas. Ära kiusa endast väiksemat! Poisid hullasid ja kiusasid tüdrukuid. Lase lahti, mis sa minust kiusad! Teda pilgati ja kiusati igasuguste juttudega. Lehmad justkui kiusasid karjapoissi, tükkides kogu aeg vilja. Sajused ilmad otsekui kiusasid põllumeest. *„No mis sina siis nõnda murelik?” kiusas sulane [Juulit]. „Või leinad Leevi meierit?” F. Tuglas.
2. vaevama, piinama, mitte rahu andma. Palavik kiusab juba teist päeva. Teda kiusas uni. Rännukihk on mind kiusanud juba mõnda aega. *Mõtted tulid kallale, kiusasid, tulid uuesti. Ü. Tuulik.
3. ahvatlema, meelitama, kiusatusse viima. Kuri, kurat kiusas patule. „Tule, seal ei sega meid keegi!” – „Ära kiusa mind.” Miski nagu kiusas mind seda ütlema. *Kinni olles kiusasid teda [= koera] veel eriti metsa ja karjamaa võlud, linnu- ja loomalõhnad. R. Sirge.

taga kiusama
vaenulikult, jälitades (kestvamalt, pidevamalt) kiusama (1. täh.) Keskajal kiusati teisitimõtlejaid julmalt taga. Halva iseloomuga mehena kiusas ta oma alluvaid taga. *Tuhkrut ei maksa karta. Ei maksa teda ka põhjuseta taga kiusata. F. Jüssi. *Kuid kas oma mõtted ja mälestused ei või inimest taga kiusata? E. Rannet.

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur