[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kisa1 ‹11› ‹s›
karjumine, nutt vm. vali häälitsemine; kisamine. Imiku kisa. Põrsaste, kasside kisa. Kajakate, vareste, lindude kisa. Läbilõikav, õudne kisa. Varastel ei õnnestunud sisse murda, sest koer tõstis kisa. Pekstava kisa kostis kaugele. Väljast kuuldub kisa ja röökimist. Poiss hakkas nutma ja jooksis kõva kisaga minema. Igavene piripill, kohe kisa lahti! || valju häälega rääkimine, hüüdmine, sõimlemine vms.; lärm. Sõimlejate, tülitsejate kisa. Naine tõstis vargaid nähes kisa. Väljast kostis kisa ja kära. Suure kisaga nõuti paremat palka. Palju kisa, vähe villu. *Liispet ruttas aga kisaga järele: „Välja minu majast, välja silmapilk...!” E. Kippel. || piltl õiendamine, kära. Omal ajal oli selle sündmuse ümber ajakirjanduses palju kisa ja kära. Kui sellest teada saadakse, siis on jälle kõik kohad kisa täis!
▷ Liitsõnad: ahastus|kisa, ehmatus|kisa, ergutus|kisa, hirmu|kisa, häda|kisa, kaebe|kisa, protesti|kisa, riiu|kisa, rõõmu|kisa, sõja|kisa, valu|kisa, vihakisa.

kisa2 ‹11› ‹s›
kisk (hrl. 1. täh.) Kisadega ahing, õngekonks. Sikuti konksud on kisadeta. *Ain põrnitses teisel pool uulitsat asuvat hoonet, selle raskeid, kisadega varustatud trelle .. A. Sinkel.